5.1 C
Rapla
Esmaspäev, 16 nov. 2026
ArvamusMuinasjutud, mis pole muinasjutulised

Muinasjutud, mis pole muinasjutulised

Tabasin ennast ühel päeval mõtisklemas lapsepõlve muinasjuttude üle. Meenutasin neid heatahtlike, positiivsete, õnne täis lugudena. Samal õhtul lapsele voodiserval unejuttu lugedes pidin aga tõdema, et nii heade sõnadega kõiki muinasjutte küll enam ei kirjeldaks.
Esimesena tuli kohe pähe väljend: „Lõpp hea, kõik hea“. Eks enamiku muinasjuttude puhul loo kulminatsioon selline olegi, kus kurjus kaotab ja headus võidab. Samas on see teekond õndsa lõpuni pigem okkaline kui roosiline. Minu peas oli tol päeval pigem mõte unistuste  täitumisest, pilvedel jooksmisest ja taevas lendlemisest, aga tegelikult on vanade, väga populaarsete muinasjuttude sisu üpris karm.
Veel enne, kui võtsime kätte vana klassika, lugesin lapsele ette „Leiutajateküla Lotte“ raamatu. Igati tore, sõbralik, täis seiklusi teos. Kuna raamaturiiul on meil üpris uhke, otsustasin haarata vanema raamatu, et ise natukene nostalgitseda ja samal ajal lapsele vanu teoseid tutvustada. Näppude vahele jäi „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“. Parjalt reipa, uhke tundega keerasin esimesi lehekülgi, kuni hakkas kulm kortsu minema.
Kõva häälega loen oma nelja- ja kaheaastasele, kuidas jahimees viib ilusa, õrna Lumivalgekese metsa ja tahab teda ära tappa. Just nii otse, must-valgelt, see kirjas oligi. Ei mingeid metafoore. „Vürtsi“ lisas muidugi verine süda, mis tuli jahimehel pärast kuninganna rahustuseks kaasa haarata. Päris brutaalne. Minu poolhirmunud neljane hakkas täpsustavaid küsimusi esitama. Miks jahimees tahab Lumivalgekest ära tappa ja miks kuri nõid ikka talle selle mürgise õuna andis? No vaat siis, ei osanudki kohe hoobilt õiget vastust leida. Kui siin üldse õiget vastust ongi.
Väga hea meelega arutlen oma lastega selle üle, et maailmas ongi palju kurjust ja see keskkond, kus me elame, ei koosne vahukommidest, roosadest ükssarvikutest ning kommimägedest. Aga tol hetkel „Lumivalgekest” lugedes tundus see väikese lapse jaoks liiast. Võib-olla kujundas seda arvamust ka lapse emotsioon ja reaktsioon lugu kuulates. Oli näha, et ta on häiritud sellest, kuidas tüdrukuga loos käituti, ja ta ei saanud aru, miks seda tehti.
Ehk siis lapsevanemana võtsin vastu otsuse, et mõneks ajaks jäävad vanad muinasjutud raamaturiiulile tolmu koguma. Küll need sealt ühel hetkel jälle voodiservale jõuavad. Raamatupoed on täis toredaid teoseid ja kindlasti selliseid, mis tutvustavad kurjust ja õelust vähe leebemal viisil. Seega need lood, kus vanaproua tahab kahte väikest last ära süüa („Hans & Grete”) või kus hunt sööb vanaema ja tüdruku ära („Punamütsike”) jäävad ootele ja asemele tulevad tänapäevasemad teosed.
Lõppude lõpuks tekkis mul lihtsalt puhas huvi, miks vanad muinasjutud nii kurjust täis on. Kiire otsinguga internetist sain teada, et algupäraselt ei olnud muinasjutud lastele mõeldud, vaid hoopiski täiskasvanutele. Teiseks olid need lood mõeldud eesmärgiga hoiatada inimesi ette kohutavatest ohtudest maailmas ja näidata ära, mis juhtub sinuga siis, kui oled teiste suhtes hoolimatu.

0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare