Peatugem, et vaadata, kuhu jõudnud oleme!

Juba pikemat aega on nii, et õhtul tuld kustutades mõtled: enam hullemaks ei saa asjad minna. Hommikul ärgates pead aga tunnistama, et saavad ikka küll. Jutt ei ole rahvusvahelisest olukorrast, vaid meie enda Eesti asjadest.
Erakondade ja üksikute poliitikute omavaheline kaklus on jõudnud sellesse faasi, kus vastastikust vihkamist pole võimalik taltsutada. Seega lõhutakse kõike, mis ehitatud, ja hävitatakse, mida iseseisvusaastatega saavutatud. „Õigustatud viha” on saanud tänase Eesti reliikviaks. Mitte ainult poliitmängudes ja -tehnoloogiates, vaid sellesse usub suur osa rahvast.