Valter Uusberg,
tänase Rapla Haridusseltsi (aastast 2005) taasasutajaliige
Mõned ääremärkused 25. novembri ennelõunal nähtud rännak-lavastusele „Alice ja 90 aastat imelist Rapla kultuurikeskuse lugu“. Imetlus ja tänu kummitavad siiani.
Lähivaated
Tõstaksin kohe esile lähivaadete väärtuslikkuse. Sünnib ju suur osa kultuurikontakte meist eemale nihutatult staarilavadel või ekraanidel, mille lähiplaanid on petlikud ja jäävad tehnilises mõttes ikkagi „kaugvaatelisteks“. See aga, kuhu klassisuurune vaatajate grupp kultuurikeskuse rännakul kohe tõmmati, oli igas mõttes lähivaateline, isiklikku kultuuri- ja kujutlusruumi pakkuv, mida tuli sisustada omil jalul keskuse auväärset labürinti pidi liikudes ja peatuskohtades kõnnitu kohta teavet saada.
Teatraliseeritud teabepeatused süvendasid lähedust veelgi, jutt käis ju meie oma Rapla inimestest, sündmustest, meie oma Rapla arenguloost.
Faktitõed, absurd ja vaba mäng
Ent lähivaate tegelik võti peitus veelgi sügavamal. See oli rännaku autori ja lavastaja Piia Põdra suurim julgustükk ja õnnestumine – tuua vaataja tuntud maja ajaloolistesse soppidesse mööda Alice’i Imedemaa küülikukäiku.
Seega, ajalooline konkreetsus läbi muinasjutu, satiiri ja fantaasia, faktitõed kõrvuti absurdi ja vaba mänguga. Võime vaid õhata – kuidas Piia ometi selle peale tuli? Edasine tundus juba iseenesestmõistetav, Lewis Carrolli legendaarne „Alice Imedemaal“ ilmus esmakordselt aastal 1865, nüüd pidi leidma 19. sajandi keskpaiga Irvik Kassile, Kübarsepale, Unihiirele, Märtsijänesele või Ärtu kuningapaarile 20. sajandi nõukaajast (suur osa kultuurikeskuse tegevusajast) sobivad vasted.
Tõusvas joones allegoorilised „vaheklipid“
Rännaku muinasjutu ja fantaasia telje võtab vaataja kiiresti omaks. Nüüd oli peamine, et „vaheklippides“ toonus ei langeks. Seda ei juhtunud. Rännakust kujunes hoopis tõusvas joones kulgev vaimne ekskurss, mille käigus töötas vaataja vastuvõtt korraga justkui kahel tasandil. Ühte toitsid mahlakate karakteritega teatraalsed pildid, teine tegeles samaaegselt neisse paigutatud allegooriate lahtimõtestamisega.
Klippide löövuse tagas muide ka nende ülim lakoonilisus. Lühidusele vaatamata oli kõik, mis nähtav ja kuuldav (kunstnik Maarika Riismaa, grimeerija Hege Runnel, valgus Kalju Visnu, heli Timo Kreuz), vormistatud ülima põhjalikkusega. Ka tekstide valikul ja lavalise tegevuse korraldamisel oli autor-lavastaja Piia olnud silmatorkavalt range – ei midagi liigset, olulised vihjed tehtud, liigume edasi.
Vaimukad kõrvutused, reljeefsed karakterid
Siinne ruum lubab vaid põgusalt meenutada mõnda lavastuse markantset pilti, mille allegooriline sisu avanes tänu vaimukatele kõrvutustele ja reljeefsetele karakteritele.
Mõttelaiskus kõrvuti missioonitundega. Pildis Irvik Kass (Aleksander Aruoja) ja härra Rudolf Veinberg (Toomas Tõnisson). Võrratu kõrvutus – kitsas rekvisiidiruumis lähestikku kaks täiesti vastandlikku alget. Aruoja Irvik Kassi sihitu mugavlemine, mida häirib Tõnissoni Veinbergi kultuuri suunatud sihiteadlik investeerimine. Tundub kuidagi tuttav?
Võim hirmutab vaimu. Seda juhtub ikka ja jälle. Minu hinnangul tegeles selle teemaga vähemalt kolm pilti. Kui Lewis Carrolli „Imedemaa“ 19. sajandi Ärtu Kuningale ja Kuningannale oli võim seisuslik ja autor võis neid arulagedate hüsteerikutena kujutada, siis 20. sajandi stalinistlikul perioodil nõrgus võimu kaudu avalikku ellu otsest kurjust ja hirmu. Mingi inerts käsutada ulatus sellest veel 80-ndatessegi, nagu lavapilt vokaal-instrumentaalansamblite tarifitseerimisest dokumentaalselt tõestas.
Selles lühiseigas säras Ärtu Kulturnik-Kuningannana Silvi Tarto, tema terav lehviku käsitlus ja sama terav pilk võttis tõepoolest kõhedaks. Vaatajad olid aga enne just vabanenud eelmises pildis domineerinud Ärtu Jossifist-Kuningast (William Stein), kes hirmunud Ärtu tüdrukuid (Rapla laulustuudio tütarlaste ansambel) laulma sundis. Ilma naljata, kui suitsu pahviv barokk-parukaga Jossif sulle nõudlikult otsa vaatas, ei jäänud mingeid valikuid – tuli kaasa plaksutada.
Proletariaadi diktatuur ja käsk lõbus olla
Kõige massiivsemalt ja üledimensioneeritult ilmnes hirmuteema kinosaali pildis. Suurel ekraanil 30-ndate stalinismi kõige räigemal perioodil valminud lustilise komöödia „Volga-Volga“ avakaadrid, selle ees pikaks venitatud teelaud Imedemaa peamotiivina, kaetud punase kangaga. Kõrval kõrguv hiidtool-troon nukra töölisneiuga, mille ees sõdurpoisid sundkorras neidudega sundtantsu vihtusid.
Üksikindiviidi lõbu- ja hirmusegust seisu väljendas aegumatu Kübarsepp Inga Tarto suurepärases esituses. Näitleja maniakaaldepressiivse varjundiga mängumaneer tabas täpselt ajajärgu nihkest tulenevat absurdi.
Under 1941
Kinosaali pilti võis pidada rännaku kulminatsiooniks. Kuid oli veel teinegi, tundlikum ja sügavam kulminatsioonihetk. Kinosaalist lahkudes leidsid vaatajad end ühtäkki lummavast hämarast ruumist kesk lumesadu (veenev projektsioon laes ja seintel), kus seisis üksik noor naine. Reisisaatja Jaan Rütman (Caspar Alas) viis vaatajad olukorraga kurssi – seltsimaja 1941. aasta jõulukavas oli ette kantud Marie Underi küüditamise teemaline luuletus. Vaikus, lumesadu, valgus vaid esineja hingestatud näol ja Underi tekst. Danila Torilo (etleja Maimu) tõi mõjuva rahuga valusad luuleread meieni.
Valus kontrast
Sellesse aja- ja isikulooliste vihjetega pilti sekkus äkki ei tea kust välja karanud lärmakalt korvpalli põrgatav figuur, tuli ja kadus. See oli rännaku piltide kõige valusam kõrvutus. Ajalooline tõsiasi oli ka muide see, et mingil ajal oli seltsimaja saalis ka pallimänge harrastatud.
Alice ja Rütman
Alice ja Rütman, mis oli neis ühist? Rännaku Alice sai näo juba Rütmani galeriis, kuhu vaatajad kõigepealt kogunesid, seintel Made Balbati jõulised illustratsioonid vastsele väljaandele „Alice Imedemaal“ (Pilgrim 2021, tõlge Jaan Kross). Märkasin, et meie rännaku Alice (Kert Poom) sarnanes tüdrukuga Balbati piltidelt, silmis sama rõõmu- ja ärevusesegune pilk, mis tunnistab, et teda ümbritsevad fantastilised tüübid pesitsevad väljamõeldistena just tema enda peas või pikas unenäos.
Aga Rütman? Rapla haridusseltsi üks juhtfiguure? Ta kiirustas läbi etenduse koosolekult koosolekule, käsil haridusseltsi uue seltsimaja hoone ehitus. Samas tähendas see aktiivsust ja liikumist kultuuri ja hariduse üldiste ideaalide suunas.
Lõpupilt
Seltsimaja 90-aastane avar lava, taga hiigelfoto – seltsimaja hoone on juba tellingutes. Ka Alice virgub siin unest, ta on Rütmani justkui ära oodanud ja ulatab talle kohvri, mis rännaku algusest kogemata tema kätte jäi. Võime arvata, et unenägu ja tõelus, unistused ja ideaalid justkui kohtuvad.
Varuks on veel üks tähenduskiht. Rütman lubab igal vaatajal korraks kohvrisse kiigata – seal pole muud kui peegel. Näeme iseennast tänu rännakule erilises lähivaates.
Produtsent
Kui eesti filmindusse ilmusid autoritena uued näod, kerkis esile ka uusi produtsente (nagu Katrin Kissa – Kilmi „Sigade revolutsioon“, Õunpuu „Sügisball“, Sarneti „November“ jt), kel jätkus keerukate filmiprojektide tootmises hoidmisel oskusi ja julgust, mida hakati avalikult märkama ja tunnustama.
Meie rännak-lavastuse projektijuhina seisab kavalehel Age Rebel. Ta on varemgi Piia lavastuste korralduslikku tagalat kindlustanud, kuid nii keerukal vist veel mitte. Ja seda koos kultuurikeskuse ning tema sõprade väega. Au ja kiitus kõigile!
