Maret Kollin
Olen mõelnud, et kui kartul maapõues kasvas ja siga laudas ruigas, oli toiduks kõik nagu olemas. Olen õnnelik inimene, sest minu lapsepõlv möödus vanavanemate kodus Raplamaal Konuveres. Kõik koolivaheajad, pikemad pühad ja suved olin Metsavahil. Tegime seal kambakesi lastele jõukohast maatööd, mis käis käsikäes mängu, lusti ja rõõmuga. No ja mis siin ikka salata, vahel ka nutuga. Saime korraliku töökasvatuse. Tol ajal lapsena ei osanud kogetut hinnata. Mida aastad edasi, seda rohkem ma väärtustan maaelu loomulikkust ning lihtsust. Hindan kõrgelt oma vanavanematelt Ilselt ja Albertilt eluteele kaasa saadud elutarkust.
Kartuli panime kevadel maha. Mitte mõned vaod, vaid ikka korralikule maalapile. Neid maalappe vagudega oli mitu. Üks kodu lähedal, teine tiba eemal. Põrsaid üleskasvatamiseks võeti ikka mitme kaupa. Siga ei pidavat üksi hästi sööma. Seatapp oli hilissügisel, talvehakul või enne pühi. Selleks päevaks tõsteti välja suur küna, keedeti pajas kuuma vett ja appi tulid teised tuttavad külamehed. See oli selline ühine ettevõtmine, täna siin, homme Albert kõrval talus abiks.
Kui sa nüüd mõtled, et ma mängisin kambris sel ajal nukkudega, siis eksid. Vere jahutamine ja pidevalt segamine oli minu töö. Teadsin väga hästi, et sellest saab ohtra pekiga verikäkki ja verivorsti. Vanaema Ilse pesi aida taga soolikaid. See oli töö, mille ligi mind ei lastud. Seakeha jahtus rippudes, mida järgmisel päeval parajateks juppideks lõhuti ja lõigati. Liha soolas alati vanaisa Albert suurde puukirstu.
Ühel seatapu päeval saadeti mind rattaga külapoodi, mis oli viie kilomeetri kaugusel Metsavahist. Öeldi, et mine too üks „seatapja”. Terve tee, kui ma rattaga poodi väntasin, mõtlesin, et saadeti nuga ostma. Võta näpust, tegu ei olnudki noaga. Poemüüja rullis hundijalavee paberisse. Ostetud hundijalavett pakuti külameestele tehtud töö eest koos värskelt praetud seamaksaga.
Tänapäeval naljalt majapidamistes kodusiga laudas ruigamas ei leia. Varsti ongi siga nähtus, mida käime, lapselapsed käeotsas, muuseumis raha eest vaatamas.
Sügisel koukisime konksuga kartuleid üles võtta. Kus see lahtiajamise traktor sul kogu aeg võtta oli! Hiljem, kui kartulid olid kuhjas natuke mullast kuivanud, põlvitasin minagi rehatsehoovis neid sortides. Reas kolm korvi, kuhu loendasin: söök, siga, seeme. Neiski sõnades elukestev kõla omas maaelu lihtsuses. Kartulist annab valmistada mitmeid erinevaid toite. Näiteks praekartulit. See tänapäeval justkui delikatessi poole kalduv lihtne kodune toit.
