Jaak Uibu, kirikunõukogu liige
Kirjutan loo fotost, mida on hoitud meie peres kolme põlvkonna vältel. Algul selgitan, kus see on tehtud ja kes seal on. Ümbrus on ju mulle tuttav lapsepõlvest peale, lodja peal olin palju viibinud ja pooled isikud olid ka teada. Pilt on võetud Vigala kirikumõisa ja kiriku vahel ühendust pidanud lodja seitsmeliikmelisest seltskonnast, aeg – pärast Teist maailmasõda.
Paremalt esimene harjasjuustega mees on Vigala taluperemees Jaan Selirand, tuntud arheoloogi Jüri Seliranna isa ja tänase telerežissööri Elo Seliranna vanavanaisa. Järgmine on minu vanaisa, Kivi-Vigala vesiveski omanik Hans Jürgens, tollal koguduse laekur. Kolmas on ka teada mees – Vigala koguduse pastor 1927. aastast – Ferdinand Jürgenson. Tema ajal ehitati Vigala kirikule arhitekt Alar Kotli kavandatud ja järelevalvel sihvakas torn. See oli ühtlasi Vigalas Vabadussõja mälestussammas, mida oli soovitanud maalikunstnik Ants Laikmaa. See mälestussammas jäi puutumata nii sõjas kui ka okupatsioonide ajal. Seitsmekümnendatel aastatel valmistas tollane Märjamaa õpetaja Einar Laigna tornialusele kiriku eeskojale mosaiikpõranda.
Neljas on Tartu Ülikooli kuraatori professor Peeter Põllu poeg Agu Põld, haruldaselt südamlik ja Vigala rahva poolt armastatud inimene, kes teenis pastorina Vigala kogudust aastatel 1946-1953. Tema vallandamiseks leidsid võimud ajendi selles, et Agu Põllu haiguse ajal oli kirikunõukogu esimees Jaan Selirand läinud kantslisse kõnelema. Pastor tehti vastutavaks ka haiguse ajal. Fotol paistab silma, et tal ei ole ametiristi kaelas, teistel vaimulikel see on. Kõigil vaimulikel on talaari peal kaelasidemed – lõkad.
Jätame väikese tütarlapse esialgu vahele ja püüame selgitada, kes on kolmas vaimulik. Mina teda ei tea ja küsida ei ole kelleltki. Õieti küll mitu aastat tagasi, kui minu naaber Helmut Rukki veel elas, näitasin temale fotot ja soovisin selgust. Minu soov oli põhjendatud, sest Helmut oli kutselise fotograafi, organisti ja kirikumehe poeg. Ta ei teadnud täpselt, kuid arvas, et pildil on ajastatud pastori vahetus Vigalas (F. Jürgenson läks ja A. Põld tuli asemele) ja küllap selleks saabus Vigalasse Pärnu praost. Rahuldusin selle oletusega mitmeks ajaks.
Aeg-ajalt hakkas foto end jällegi meenutama. Küllap tingis seda Agu Põllu tütre, eesti elulugude koguja Rutt Hinrikuse surm Tartus. Ta oli meile lähedane ja me leinasime. Vigala tänane õpetaja Kristiina Jõgi mälestas teda hingedepäeval Vigala kirikus. Vist selle sündmuse ärgitusel pidasin vajalikuks pöörduda tänase Pärnu praosti Tõnu Taremaa poole, ehk tal on arhiivis säilinud midagi, mis aitaks selgust tuua. Saatsin talle foto.
Tõnu Taremaa vastas: Saatsin Teie foto ka ametivendadele, ehk keegi oskab aidata. Kolmas fotol ei pruugi tingimata olla Pärnu praost ja isegi mitte praost. Nimelt kandsid praostid tol ajal (ja mõni ka veel tänapäevalgi) nn praostikraed – laia valget kraed. Võib-olla mitte küll siis, kui nad koguduseõpetaja ametikohuseid täitsid, küll aga praostina tegutsedes päris kindlasti. Teiseks: ma ei oska öelda, millal, aga Vigala kogudus tuli (toodi) Pärnu praostkonda alles nõukogude okupatsiooni ajal. Vaevalt et see sündis kohe nõnda vahetult pärast sõda. Ei suutnud küll kahjuks leida sellekohaseid andmeid.
Vahepeal guugeldasin ja Maalehest leidsin artikli Ferdinand Jürgensonist “Ühe kirikuõpetaja kannatuste rada”. Sain sealt viite käsikirjale “Mõnda Vigala kiriku tornist” Vigala kohalikelt autoritelt – Arno Kaeralt ja Kaie Bergmannilt. Kaie oli käsikirja kunagi kinkinud. Sellest leidsin fraasi: Vigala kogudus tähistas 11. augustil 1946. aastal Vigala kiriku 100 aastast mälestuspäeva, kus teenisid piiskopi asetäitja A. Pähn, nüüd juba koguduse endine austatud õpetaja, assessor praost F. Jürgenson ning vastne aseõpetaja A. Põld.
Nüüd oli lõpuks selgus majas, mis oli küll tulnud pika ringiga. Lahendus oli enda nina all nagu sageli. Foto järgi on suveaeg, pastoraadi ja kiriku vahel olevast Enge jõest sai üle lodjaga. Foto ja fraas käsikirjast langevad kokku. Vikipeediast otsinguga “Pärnu praostkond” sain teada, et sõja järel nähtavasti Pärnus praosti ei olnudki. Veel selgus, et August Pähn, kes oli sisuliselt piiskop, represseeriti 1949, oli vangilaagris, 1956. a sai tagasi Eestisse, aga mitte koju.
Rita Pokk kirjutas ajalehes Eesti Kirik 2004. aastal: Vahepeal jõudis kätte see murranguline 1944 ja põgenemine. Kodumaalt lahkus teiste hulgas 72 kirikuõpetajat, kaasa arvatud Augusti vend Elmar (elas Ameerikas kuni oma surmani 5.11.1991) perega. Arreteeriti piiskopi asetäitja Anton Eilart. August Pähn, piiskopliku nõukogu sekretär, kutsus novembris kokku Tallinna õpetajad, kes moodustasid 3-liikmelise ajutise komitee täitma kirikuvalitsuse ülesandeid. Jaanuaris 1945 valis laiendatud piiskoplik nõukogu August Pähni piiskopi asetäitjaks. (…) 12. aprillil 1949 August Pähn arreteeriti teel konsistooriumi (…). Karistuseks määrati 25 aastat ja kogu vara konfiskeerimisega. Järgnesid Venemaa vangilaagrid ja vasekaevandus.
Mingem veel käsikirja radadele, mis iseloomustavad sõjajärgset olukorda ja August Pähni kohustusi. 1940.-1941. aasta punaste hirmuteod olid kõigil meeles ja 1944. aastal otsustasid rohkem kui pooled vaimulikud Eestist põgeneda. Piiskop J. Kõpp, tema esimene asetäitja O. Lauri ning mitmed teised juhtivad vaimulikud olid 1944. aastal lahkunud kodumaalt. Luterliku kiriku juhtimise korraldamiseks tuli 17. jaanuaril 1945. aastal Tallinnas kokku laiendatud Piiskoplik Nõukogu, kus valiti uus Konsistooriumi juhtkond. Piiskopi asetäitjaks valiti August Pähn, üheks assessoriks Ferdinand Jürgenson.
Aeg on tulla väikese tütarlapse juurde pildil. Pidasin teda A. Pähna noorimaks tütreks Merikeseks, kes sündis 1936 ja oli sel ajal üheksa-aastane. See oli oletus, mis parandati asjaosalise enda poolt – väike tüdruk on hoopis kohalik Linda Kupits. Tal on pilt olemas ja mäletab, et oli sageli ülevedajaks. Pole selge kuues mees lodjas ja kelle tehtud on see hea kvaliteediga foto. Oletatavasti on selle autor kohalik viljakas fotograaf Jüri Hiibus.
Üks arv käsikirjas vajab veel klaarimist – Vigala kogudus tähistas 11. augustil 1946. aastal Vigala kiriku 100 aastast mälestuspäeva. Ometi on kirikuseinal kiriku aastapäeval igihali lehtedest punutud number 684. See tähistab koguduse vanust preestervenna Johannese järgi Vigalas, aga kirikut on mitu korda ümber ehitatud. Mihkel Aitsam oma raamatus “Vigala kihelkonna ajalugu” kirjutab, et 1842 otsustab kirikukonvent patroon Boris von Üxkülli ettepanekul laiendada ja pikendada kirikut. Vanast kirikust jäi püsima osa, mida kasutatakse käärkambrina. Uus kirik valmis 1845. aastaks ja ta pühitseti 11. augustil 1846. Seda sündmust tähistatigi täpselt sada aastat hiljem Vigalas, millest räägib käsikiri. Boris von Üxkülli tegevus Vigalas kaheksa kooli rajamisel lubab teda hinnata estofiiliks. Tal oli kirjavahetuses filosoof Hegeliga, kelle maailmakäsitust ta nähtavasti rakendas Vigalas.
Seitsmekümne seitsme aasta taguse foto väärtuslikkuses pole põhjust kahelda. Ta laiendab silmaringi Eesti kiriku ajaloost ja kultuuriloost ning ajastu kohusetruudest töötegijatest. Igal ajal on omad raskused. Kui aeg heaoluühiskonnas on rahulik, siis kaldub inimene oma kirikust eemale jääma ja valib sageli kuldvasika kummardamise. Sõjajärgsetel aastatel olid inimesed optimistlikud tuleviku suhtes, kuid lootus sumbus küüditamise aastal.
