Jekaterina Soiveri unistus ratsakoolist on täitunud

Kaks aastat tagasi täitus Jekaterina Soiveri suurim unistus: ta lõi Rapla külje alla oma ratsakooli. Tee hobusteni leidis naine 12-aastasena ja alates sellest ajast on hobused olnud tema elu osa.

Kohtume Jekaterinaga ratsakooli ruumides – see on mulle esimene kord näha oma silmaga tema tegemisi. Uued hooned on stiilsed nii seest kui ka väljast. Platsil on ruumi, õhust on tunda, et panustatud on kogu südamega. Seda tõdemust kinnitab ka perenaine, öeldes, et ratsakooli toimimise nimel on nad koos abikaasa Sveniga näinud hulga vaeva ning panustanud kogu hinge, aja ja raha. Kuigi Svenil otsest seost hobustega ei ole, on Jekaterina sõnul olnud kõik võimalik just tänu abikaasa suurele toele. „Ta on juba praeguseks viinud ellu kõik minu unistused. Üksi ei oleks olnud seda võimalik teha.“
Raplasse tõi elu perekonna juhuse tahtel. Jekaterina on sündinud ja üles kasvanud Tallinnas. Ta oli kaua unistanud oma ratsakooli loomisest. Kolm pikka aastat otsiti seda õiget kohta, kuhu kand kinnitada. „Alati oli midagi valesti. Kas oli liiga kaugel, liiga väike või suur või oli keeruline asju ajada,“ meenutab Jekaterina. Olnud juba peaaegu lootuse kaotanud, tuli variandina lauale tänane maalapp, kus varem oli tühi heinapõld. Esimesest emotsioonist peale tundis pere, et see võibki olla just õige koht.
Esimene samm oli läbi käia kõik naabrid, et veenduda, kas ollakse ühes paadis. Jõudu andis juurde teadmine, et naabrite jaoks oldi väga teretulnud ja just ümberkaudsed aitasid hobuseid joogiveega varustada. Täna on Sven ja Jekaterina oma otsusega kolida Raplasse väga rahul. „Rapla on nii armas linn, piisavalt kaugel ja piisavalt lähedal Tallinnale,“ kirjeldab perenaine, lisades, et ratsakoolis käivad õpilased ka Tallinnast, sest rongiühendus on hea.

Praegu on ratsakoolis õpilasi viiekümne ringis, vanuses 9-18 aastat. Ponitunde tehakse ka väiksematele ning sõita saavad proovida igas vanuses inimesed. Tullakse pealinnast, Kohilast, Raikkülast, Raplast jpm paikadest. Laias laastus pakuvad Soiverid kolme teenust: hobutalu, mis tegeleb põllumajanduse ehk hobukasvatuse, munakanade ja mee tootmisega. Ratsakooli poolel on aga plats ja maneež, kus toimuvad trennid. Kolmas osa keskendub ürituste korraldamisele. „Kõik kolm toetavad üksteist,“ arvab Jekaterina.
Ratsutamist ja paitamist ootavad tallis viisteist hobust, kõik kindlakäeliselt välja õpetatud. On väikeseid ponisid, kuid mitte varssasid. Eelmine aasta sündis ratsakooli küll varss, kuid noortaluniku toetuse tõttu tuli perel näidata müügitulu ja varss tuli maha müüa. „Paraku nii on,“ tõdeb Jekaterina. Unistuste elluviimiseks on õnnestunud toetust saada mujaltki. Näiteks Leaderi meetmega ehitati treeningplats ja maneež. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) toetusel aga majad, mänguväljak ja bassein.
Kuigi toetust on õnnestunud saada mitmest kohast ja suuremas osas on ratsakool valmis, on Jekaterina sõnul veel väga palju vaja ise teha, sest väljaminekud on endiselt suured. Ainuke puhkepäev on tal esmaspäev, eriti tihedad on just õhtud ja nädalavahetused. Seni on õnnestunud palgata veel üks treener, kes on pärit Hagudist ja koolitab lapsi ning asendab vajadusel perenaist.
„Paraku on nii, et minu töö algab siis, kui lastel saab kool läbi. Kogu see aeg on olnud päris keeruline, aga õnneks kõik sujub. Ma mõtlen sellele, et kuni tööd jagub, on kõik hästi,“ ütleb Jekaterina. Täna elab pere Raplas, üks unistus on kolida just ratsakooli maadele. „Paraku kõike korraga ei saa. Samm sammu haaval tuleb liikuda.“

Hobusearmastus sai alguse tänu õele

12-aastaselt oli Jekaterinal elus raske hetk: ta tundis, et puudu on sõpradest. Tema õde oli käinud mingil määral ratsutamas ja otsustas sel hetkel ka Jekaterina kaasa haarata. Toona elati Tondil ja Tondi maneežis tegigi Jekaterina esimest tutvust hobustega. „Kohe tuli välja, et ma olen täielik hobusehull,“ ütles ta naerdes. Noore tüdruku ettekujutus heast päevast oli, et ta läheb hommikul võimalikult vara talli ja võimalikult hilja tuleb sealt tagasi.
Kuivõrd ratsasport on kulukas spordiala, eriti saavutussporti tehes, ei olnud Jekaterinal võimalust endale isiklikku hobust osta. Nii üritas ta olla võimalikult hoolas ja tubli, et inimesed, kellel oli isiklik hobune, oleksid nõus talle neid treeninguks andma. Ühel hetkel saigi ta sõita viie hobusega.
„Mu päevad olidki sellised, et hommikul kooli, koolist otse talli ja kaheksa-üheksa ajal õhtul koju õppima,“ meenutab ta. Õpetajatele see teps mitte ei meeldinud, et Jekaterina pikad päevad tallis veetis, vaid proovisid suunata teda oma tulevikule mõtlema. Tüdrukut õpetajate heietus ei heidutanud. Ta tunnistab, et eesti keele õppis ta põhiliselt selgeks just tallis. „Kuna ma tahtsin areneda ja edasi liikuda, pidin paraku mina teistest aru saama, keegi ei hakanud minu pärast teist keelt õppima.“
Saanud 19-aastaseks, kutsuti Jekaterinat Saksamaale ühe olümpiasõitja talli abistama hobuste ratsastamisel. Sealt sai ta tugeva põhja, kuidas valdkonnas asju hästi teha. Töö jätkus Saksamaal suures, ca 1000 hobusega tallis, kus olid müügiks eliithobused. Järgmised viis aastat ratsastas ja õpetas ta hobuseid ja valmistas neid müügiks ette.
Elu tõi tagasi Eestisse, kus Jekaterina otsustas õppida treeneriks. Õpingute käigus asus ta praktikale Veskimetsa talli, kus pakuti kohe ka tööd. Nüüd on tal 5. taseme treeneri paberid, mida peab enda sõnul piisavaks. Kutse annab võimaluse ja õiguse töötada erivajadustega inimestega – see on Jekaterinale südamelähedane. Praegugi on Rapla ratsakooli klientideks nii Ojavere teraapikeskuse kui ka Vahtra tugikeskuse inimesed. „Vald on meile tuge pakkunud ja me üritame ka tagasi anda,“ ütleb naine.
Oma karjääri jooksul kogetu põhjal peab ta kõige nauditavamaks protsessi. „Võistlused näitavad, mida sa oled ära teinud, aga mina nautisin seda protsessi rohkem ja neid inimesi, kellega koos töötasin,” ütles ta, tuues välja, et eluteele on tal kuidagi alati sattunud head inimesed. Näiteks Jüris oli naise treener Marlen Vassil, kes oli esimene olümpianormatiivi täitnud sõitja. Toona ei pääsenud ta hobuse haigestumise tõttu võistlema. Elu hobusteta Jekaterina ette ei kujuta. Oma elus on ta teinud küll teisigi töid, näiteks hotellis vanemadministraatorina, kuid hobused on teekonnal alati kaasas olnud.

Hobustel on teraapiline mõju

Hobune on rahulik ja rahuarmastav loom, ütleb Jekaterina. Ta toob välja, et loomal on lastele igati teraapiline mõju ja hobune on inimese peegel. Nii tuleb tihtilugu hobustega tegelemisel osata emotsioone hästi kontrollida. Rapla ratsakooli juht näeb, kuidas mitmel lapsel on kooliga seoses palju pingeid ning ka kodune olukord ei pruugi olla alati kõige parem. Just hobune aitab neid pingeid maandada. „Ma väga tahaksin, et kõik, kes siin käivad, tunneksid ennast alati hästi ja oodatuna. See on see koht, kus saab olla ja puhata, kus sind väärtustatakse, ja mõnele lapsele võib see olla see, mis neid hoiab,“ ütleb ta.
Seda, et lapsed suure looma ees hirmu tunnevad, tuleb tihti ette. Paljuski ei karda lapsed tegelikult looma, vaid pigem seltskonda, teisi inimesi ja ebaõnnestumist. Hirmudega võitlemiseks on ratsakoolis õppekava järgi psühholoogiakoolitused. Üht hirmudega hakkama saamise koolitust toetas ka Rapla vald. „Hirmudega tuleb tegeleda. Mida rohkem sa väldid seda, mida sa kardad, seda rohkem sa kasvatad seda hirmu,“ leiab Jekaterina.
Lapsevanemale annab hirmudega võitlemiseks kindlasti abi teadmine, et tema lapsega tegeleb pädev treener ja hästi koolitatud, õpetatud hobune. Kui minna looma juurde, kes kardab ja kellel puuduvad lastega kogemused, võib suure tõenäosusega saada negatiivse kogemuse osaliseks. See aga kasvatab omakorda hirmu. Nii ongi Jekaterina arvates hästi oluline algus. Nii inimesel kui ka loomal tuleb saada palju positiivseid kogemusi.
Rapla ratsakoolis on kõik hobused hoolega välja õpetatud. Kahe aasta jooksul on uusi hobuseid tulnud pigem juurde ning Jekaterina loodab, et nad jäävad pikaks ajaks. Sõltuvalt tervisest võiks üks hobune sõita ca 16 aastat. Sadul pannakse hobusele tavaliselt 4-aastaselt ning põllule puhkama saadetakse 20-aastasena. „Ratsakooli hobuste koormus ei ole nii intensiivne kui sporthobustel, nad kestavad natuke kauem,“ ütleb perenaine.
Kuidas aga ühe hobuse väljakoolitamine käib? Jekaterina sõnul on reegel see, et üks kahest peab teadma, mis toimub. Järgemööda tuleb hakata õpetama märguandeid maast, siis seljas. Samas ei sobi iga hobune ratsakooli ning ratsakooli hobuselt ja võistlushobuselt oodataksegi erinevaid asju. „Ratsakooli hobune on natukene laisem, flegmaatilisem. Ta ei ehmata iga asja peale ja on rahulik, kulgev. Sporthobune aga tundlikum, särtsakam ja sära silmas. Kui algaja panna selle hobuse selga, siis ta ilmselt kohe katapulteerub sealt, aga sportlane ei saa jällegi võistelda, kui hobune ei reageeri,“ kirjeldab naine. Seda, kas laps tahab tegeleda harrastuse või spordiga, saab mõistagi ta ise otsustada.
Perenaine ise täna eriti tihti ratsutama ei jõua. Seda ajapuuduse tõttu. Enamasti sõidab ta õpilaste hobuseid üle. „Väga hea meelega ratsutaksin ja iga kord, kui ma selga saan, siis mõtlen, et issand kui mõnus see on,“ ütleb ta. Mis teeb selle mõnusaks, küsin ma, olles kunagi väiksena poni seljast maha prantsatanud.
„Sa pead proovima,“ vastab Jekaterina. Seda tunnet on naise sõnul väga keeruline edasi anda, sest ühest küljest annab loomaga suhtlemine palju hingele, teisest küljest tekitab aga füüsiline koormus heaolutunde. Trennid on tema sõnul erinevad ja kui ühel hetkel naudib ta metsas sõitu, siis teinekord hoopis adrenaliinilaksu hobusega hüppamisel.
Lõpetuseks uurin, kas Jekaterinal on vahel tunne, et elustiil on teda mõnes mõttes pannud lukku. Ta vastab: „Kui me elasime Tallinnas, siis me ei käinud väga väljas ja ei kasutanud neid nii-öelda hüvesid. Pigem oli tunne, et oleme nelja seina vahel kinni. Ei saanud isegi õues grillida normaalselt. Tundub, et hinges me oleme ikka rohkem maainimesed olnud, just see looduslähedus.“

Kuigi perele meeldib reisimine, on see hetkel pandud pausile, et saaks ratsakooli korralikult käima. Tulevikus tahaks pererahvas kindlasti pakkuda töökohti kohalikele inimestele, aga see sõltub juba sellest, kuidas kõik sujuma hakkab.