Brenda Purtsaku töödega meenuvad traumeerivad pildid ja mudelid arstikabinetist. Meenuvad surmalilled, mis lõhnavad nagu laibamürgid putrestsiin ja kadaveriin. Lõppematud ilulillepotid meie elus justkui tõrjuvad surmahirmu.
Konstantin Kuningas
Kunstnikest võib kirjutada ja neilt maale osta igal ajal, aga hiljuti toimus Purtsaku esimene suur isikunäitus “Sünnitus”, mis tegeles kehakogemuse olemusliku igikestva saamishetkega. Pealkirjaks pidi algul tulema “Sugulus”. “Sünnituse” pressiteates väitis ta, et ei soovi šokeerida, vaid kutsuda ühiskonna nägemisele kehas, keha nägemisele ühiskonnas, ent ta kahtlemata šokeerib.
Muidugi meenub kunstiajaloo üks kõige müstilisem ja kallim kunstnik Francis Bacon, kes kasutas ära inimeste instinkti tagasi tõmbuda, kui nähakse moonutusi ja muid meeldetuletusi oma füüsilisest haprusest. Publik käis klassikalises Kreeka teatris hirmu ja pingeid välja elamas. Bacon arvab raamatus “Francis Bacon: in Conversation with Michel Archimbaud” (1993), et maali, luulet, muusikat ei pea mõistma. Kõige tähtsam on tunda midagi.
Ütlen Purtsakule, et ta otsekui tahaks oma teostega ühtlasi natuke hävitada neid oma teoseid, võidelda nendega, näidata neile, mitte luua ilu. Purtsak ei tea, kas ta otseselt hävitada tahab, aga võitleb ta läbi nende endaga kindlasti. Selle küsimusega tuleb talle meelde seik Vilniusest, kus ta umbes aasta tagasi Young Painter Prize’i finaaltööde näitusel osales.
Oli üsna külm talvine õhtu ja täiesti inimtühi valge tänav ning seal kõnnitee ja autotee piiril lumes lamas surnud tuvi. Tallinnaski näeb surnud tuvisid üsna palju, kuid need on tavaliselt kajakate poolt katki rebitud, sisikond valla, osutab Purtsak. See tuvi oli aga täiesti terve, lumivalge ja lamas tiivad laiali seljal.
“Mõnikord on traagilistes hetkedes palju ilu. Kuigi see on esialgu peidetud. Sul peab julgust olema hirmust mööda vaadata, et sügavamalt süveneda nii visuaalselt kui ka mõtteliselt. Kuigi enda teostel keskendun tõesti enne ilu mingit laadi tunnetuse loomisele,” ütleb Purtsak.
Iseõppija Bacon sai tuntuks teosega “Three Studies for Figures at the Base of a Crucifixion” (1944). Kolm groteskset biomorfi. Angerjalaadsed kaelad. Paljastavad hambad. Nende jaoks polnud nime, ent meenuvad mullu avastatud iidsed merisutid, Suure järvistu vampiirid. Bacon maalis tihti triptühhone. “Need lisavad üksteisele teatud rütmi,” ütles ta. Selle, võtmetöö, tegi ta hiljem ümber.
Purtsak ja kuraator Aleksander Metsamärt suutsid “Sünnituse” teosed jagada ARS-i galeriis mõtteliselt märksõnade järgi gruppidesse. Näitusesaali ühtegi märksõna peale “sünnituse” otseselt ei jõudnud, vähemalt mitte ruumiplaanil või sildina. Mõtteliselt kolmest lõuendist koosnev rippuv oranž maal sai märksõnaks “lõke”, üheksast teosest koosneva samba ja näituseplakatil oleva maali võttis kokku “sünnitus”. Sgrafiitoruumi teema oli jaht. Kardinaga eraldatud ala ehk palat hoidis endas joonistusi ja kala.
Klassikalist alusmaali teeb Purtsak vähe. Mingid jooned või pinnad teeb ette. “Kuna minu teosed muutuvad maalimise käigus üsna palju ja pigem olen otsivat sorti maalikunstnik, siis pole detailse alusmaalingu järele vajadust,” selgitas ta.
Teine nähtav või nähtamatu kunstnik Purtsaku töödes on aktimaalija Lucian Freud, Sigmundi lapselaps, keda demonstreeris 2011. aastal eestlastele Temnikova & Kasela. Ajaleht Guardian nimetas Freudi teoseid Roman Abramovitši 963 miljoni dollarise kunstikogu põhiväärtuseks.
Kate Moss teeb praegu Freudist filmi. Freudi aktimaal Mossist püstitas 2005. aastal Christie’se oksjonil 3,9 miljoni naelaga tema tööde rekordi. Kunst on tegelenud moega seostamise stigma eemaldamisega. Freud meenutab Geordie Greigi raamatus “Breakfast with Lucian” (2013), et Moss saabus maalimisele tihti “moodsa” 18-minutise hilinemisega. Maal lõpuks Freudi jaoks ei töötanud. “Nagu jalgpallur ei oska põhjendada, miks ta väravat ei löönud, nii ei suuda ka mina täpsemalt öelda,” laiutas Freud käsi.
Freud maalis sõbrast Baconist portree. Freudi on kujutatud rohkem kui kahekümnel Baconi maalil. Mõlemad maalisid autoportreid. Klassikalisemat sorti autoportree Purtsakule hetkel nii väga huvi ei paku, kuigi psühholoogiliselt on kõik tema teosed autoportreed. “Maalisin endast sellist laadi autoportreid bakalaureuse ajal niivõrd palju, et ära tüütas,” lausus ta.
Freudi mängib selles peatses filmis Derek Jacobi. Filmis “Love is the Devil” (1998) kehastas Jacobi Baconit. Alasti Daniel Craig Baconi alkohoolikust elukaaslase rollis ei peaks olema esmapõhjus, miks vaadata seda stiilset filmi. Näiteks näitab film, kui oluline võib kunstniku jaoks olla stuudio.
Purtsak on lühikese kunstnikukarjääri jooksul suutnud kolida stuudiot juba neli korda, mis on olnud “paras nuhtlus”. “Stuudio on selline natuke pühapaik, kus tunnen end kõige rohkem alasti ja haavatavalt,” ütles ta. Selleks, et sellist tunnet saavutada, läheb iga kord jälle vähemalt mõni kuu aega, kuid ometi on selline tunnetus talle loomise juures oluline. Päris mitmed tööd on jäänud lõpetamata, kuna uues stuudios lihtsalt ei suuda saavutada samalaadset meeleolu. Neid on võimatu jätkata.
Samas on igas tööruumis olnud miskit olulist. Purtsaku eelmine stuudio asus Voltas üsna kõrgel ja selle ruumi akendest paistsid sügiseti sisse rabavad päikeseloojangud. Sealt sai ta sügava armastuse oranži värvi vastu. Tihti jälgis ta, kuidas need värvid end maalidele ja vana kontorihoone aknalaudadele peegeldasid. Purtsak püüdis seda kõike telefoni jäädvustada, kuid selline asi osutus võimatuks. Seejärel püüdis ta meeleolu maalidesse talletada.
Voltas tegeles Purtsak suurema osa ajast magistri lõputööga “Loojang”, mis juba pealkirjast arusaadavalt oli tugevalt nendest päikeseloojangu toonidest ja ka mõttelisest poolest mõjutatud.
Ka “Sünnitusel” võis näha ühte teost, mis neid mõjutusi edasi kannab.
Kes kunstnikest Purtsakut siiski mõjutanud on? Ta loeb ette EKA õppejõud: Merike Estna, Mihkel Ilus, Holger Loodus, Heldur Lassi, Kristi Kongi, Alice Kask, Liina Siib, Jaan Toomik. Loodus kureeris 2020. aastal Purtsaku esimest isiklikumat näitust “Teesklus”.
Purtsak on 2023. aastast EKA-s õpetaja. Peaks kunstnikuks saamiseks EKA-s õppima? “Kindlasti on võimalik kunstnikuks saamiseks õppida ka teistes kunstikoolides,” ütles ta.
Välismaa kunstnikest nimetab ta mõjutajana Jenny Saville’i. Saville loeb Baconi näituse külastamist 15-aastasena Tate’i galeriis märgiliseks. 2018. aastal osales Saville seal näitusel “All Too Human: Bacon, Freud and a Century of Painting Life”. Saville’i “Strategy (South Face/ Front Face/ North Face)” jõudis Manic Street Preachersi “The Holy Bible’i” (1994) kaanele, mille Melody Maker valis ajaloo 15. parimaks plaadiks.
Saville on üks neid harukordseid kunstnikke, kelle esimese näituse maalidel olid live or die-hinnad. Näitus toimus 1999. aastal Gagosiani New Yorgi galeriis, väljapanekus kuus suurt rubenslikku akti, igaüks ligi 100 000 dollarit. Kõik osteti ära ja järeldati, et Saville võib olla ülearu kiidetud rühmituse Young British Artists üks liige, kellest asja saab. Kes teab Sam Taylor-Woodi nüüd kunstnikuna? Nüüd on ta režissöör.
Ega Purtsak oma stiili selleks valinud, et sahtlisse maalida. Kui guugeldada “are there too many art fairs”, tuleb vastuseks: jah. 2005. aastal oli maailmas 68 kunstimessi, 2015. aastal juba üle 220. Miks neile osalema pääsemine siis nii keeruline on?
“Eks osalema pääsemine on seotud korraldajate maitse, kogemuse ja messi või oksjoni väljakujunenud klientuuriga,” nentis Purtsak, kellel on järgmisena kavas koos Lisette Lepikuga näitus “Tung”.
