Virumaa rannaelu rohkem kui kaheksa palet

Konstantin Kuningas

“Virumaa rannalt leitud lood” on viimaste aegade ootamatumaid lugemiselamusi.
Eelarvamusega lugema asudes, peamiselt seetõttu, et pole kalamees ega sellest eluviisist üldse huvitatud, olin äkitselt – endalegi üllatunult – elamas läbi rannarahva igapäeva, mille mõjul sain kontakti teise (elu)tunnetusega ja (elu)kirega.

See raamat lainetas üle sõna otseses mõttes kirju emotsionaalsusega nagu torm. Võttis korra merele kaasa, uhtus jälle rannale, viis mõtteis minevikku ja tänapäeva paratamatusesse… Kõigest sellest aga järgemööda.
Tiina Sepa ja Toomas Hussari raamat on koostatud ilukirjanduslike lugude ja intervjuude põhjal. Autorid on eessõnas maininud, et žanri on teosel keeruline määratleda, ja kas peakski. Nende jaoks meenutab see ehk kaleidoskoopi, mis on täpne, sest kirkalt tulevad esile kujundid ja (elu)mustrid, mis seotud sama temaatikaga. Selle raamatu kihthaaval avanev argipoeesia on võluv ja harras, samas kohati äärmiselt valus.
Raamat on jagatud neljaks osaks, lisaks on tugev rõhuasetus pildimaterjalil, mis on kõnekas, ehe ja toetav. Janek Tischleri fotode kõrval on kasutatud pildimaterjali arhiividest ja fragmente merega seonduvatest maalidest. Tervikuna moodustab visuaalne pool kauni ja naelutava terviku.
Esimese osa moodustavad stsenaristi ja režissööri Toomas Hussari viis miniatuuri, mille jooksul elustuvad mitmed lood läbi paljude sajandite. Autori ettekujutuses on saanud paljud tegelased tugeva omailma, milles leiduks ainest pikemateks kirjanduslikeks teosteks, miks mitte novellidekski. Meri on neis pigem kõrvaltegelane, ta on olemas, vääramatult kohal.
Teine osa on Naatanaeli (Osvald Toominga) 1939. aastal avaldatud artikkel “Viru silgulinn Eisma arengutes” Virumaa Teatajas. Need kirjutised valmistavad läbi Toominga silmade ja kogemuste ette lugejat kolmandaks osaks. Argielu kaardistavad lood tõstatavad juba küsimusi ja kammertooni, mida järgnev osa läbi mitme elu püüab lahata. Raamatu südameks on rannarahva ja kalurite lood, mis on kogutud intervjuude käigus aastatel 2018-2019.

Neljandas osas saab lugeda folklorist Tiina Sepa sisukat kokkuvõtet ja mõtteid, mis intervjuusid ja vastavat kirjandust uurides tekkisid. Äramärkimist väärib viimases osas olev viidete hulk, mis tõendab, kui mahukas töö on järelduste ja konteksti loomiseks läbi viidud.
Eelpool juba “raamatu südameks” nimetatud kolmas osa vajaks siinkohal rohkem lahti kirjutamist, et joonistuks välja emotsionaalne haare ja sügavus. Iga peatüki või koondava teema alguses on üks või mitu vanasõna. Selline võte loob tugeva silla eelnevate põlvedega ja lisab sügavust. Järgnevad lood on kui peegeldused ja tõdemused elust, mis sajandite vältel jälle esile kerkivad.

Miks jõudis “Virumaa rannalt leitud lood” (suurtesse) poodidesse 2024. aastal, kui esitleti 2021. aastal? Raamatus ilmumisaasta puudub.

Projektijuht Mari Sepp, Rannarahva Selts: “See raamat oli ennekõike mõeldud kohalikele inimestele: rannakaluritele, külaelanikele, suvitajatele ja esialgu oligi müügil ainult kohalikes poodides. Kui nägime, et huvi tunnevad inimesed ka väljastpoolt Virumaad, otsustasime pakkuda ka Rahva Raamatule.”

Esile tuleb tõsta asjaolu, et intervjuud on jäänud toimetamata, mistõttu kõlavad need peas, justkui olekski otsekontaktis kaluriga tema paadikuuris või rannas. Nii eristuvad pigem mahlakamate ütelustega Ago, kaalutletud ja faktipõhine Andrus, emotsionaalsed ja romantilisemad Mari ja Ester, kujundite abil suhtlev Virko, otsekohene Tiit, asjalik Olavi. Selles autentsuses on humoorikust, elutarkust, kurbust, karmi tõdemust, nostalgiat, armastust, kuid mis kõige olulisem – laetust. Need inimesed kõnelevad merest, mis on raamatus ühe intervjueeritava Tiina jaoks vereringe üks osa.
Iga lehekülje haaval võib seda tõdemust üle kanda teistelegi. Paljud tõdevad oma mõtisklustes, et meri on neid tõmmanud juba lapsest peale. Tahes-tahtmata jääb lugedes mulje, et see tõmme on midagi universaalset, kuid iga loo puhul on ikkagi tajuda ääretut isiklikku mõõdet. Mari toob ühes oma mõttearenduses välja huvitava aspekti: mere ääres oled sa justkui rohkem seotud muu maailmaga. Ja see seotus annab talle parema arusaama, kes ta ise on.
Juba lapsena võeti asjaosalised merele või jõe äärde kaasa, kus isad andsid edasi kalapüügi tarkusi. Sõna, mis ikka kordub, on “võrk”: puhastamine, vette laskmine, väljatõmbamine ja jää kirumine, kui on võrgu võtnud või siis materjal, millest võrk on valmistatud. Isegi Georg Ots on leidnud raamatus äramärkimist just oma Soomest pärit võrkude tõttu, mis olid nõukogudeajal keelatud. Andrus kuulnud lugu, et Ots olla piirivalvurite poolt kinni peetud, kuid nad ei tundnud kuulsat lauljat ära. Löönud laulu lahti ja siis saanud kohe vabaks, punaseks lakitud puust paat lainetes, keelatud võrgud vees.
Meri tuletab meelde deviisi memento mori. Iga päev, kui lähed merele, võib olla viimane. Meri annab, meri võtab. Meri annab süüa, võtab vastu elu. Merele peab annetama. Virko paneb tihtilugu mõne kala merele tagasi konkreetse kivi peale. Nii ei katke side merega, tema eest peab hoolt kandma, olema aupaklik. Näiteks Mart (nimi muudetud) rääkis oma ennetest ja uskumustest, kui ta tuukrina töötas – kunagi ei tohtinud mere poole seljaga riidesse panna, pidi alati näoga olema, muidu solvad merd.
Iga leheküljega kerkib esile tõdemus, kui kaugeks oleme jäämas elust ja tõdedest. Kui vähe suudame ümbritsevat jälgida, seda tõlgendada, tema märkidest aru saada. See, kuidas intervjueeritavad suudavad lugeda tuult ja merd, on imetlust väärt. Neil on teadmised, mis vahetus kontaktis kinnistuvad.
Läbivalt jääb siiski kõlama paljude suust, et kala enam ei ole. Ei teagi, mispärast, aga ei ole. Loetakse üles küll kliimamuutusi ja sagenenud torme, üle- ja salapüüki, hülgeid, kormorane ja hävitustöid tegevaid võõrliike. Kuid see, mis kõlama jääb, on nõutus, mõneti võib-olla ka hirm. Kaotusvalu. Rannarahvas justkui näeks oma silmaga, kuidas meri kui elusorganism on muutunud, kuid ei tea, mis teda vaevab. Miski vaevab.
Olavi kirjeldab olukorda, et kalapüük elab siis, kui on kala. See mõjutab omakorda rannakultuuri, mis rannarahva jaoks on kadumas, hääbumas. Mitmendat põlve kalurid otsustavad ära kolida või mõne muu ameti valida, liin mere ja perekonna vahel katkeb. Majad on jäänud tühjaks, kunagised paadikuurid on üleüldse maha võetud, paadid ja võrgud enam ei kuiva.
Tabavalt ütleb Taimo, et rannaelu on nüüd suvitajate elu. Nemad pole enam kalurid. Nendes üksikutes lausetes on nii palju valu ja tõdemust, millega on raske hakkama saada nii asjaosalisel kui ka lugejal. Seetõttu on see raamat kui päevik, pihtimus, mis on äärmiselt oluline kultuurilise järjepidevuse aspektist.
“Virumaa rannalt leitud lood” on lihtne ja ilus kui sillerdus, samas tüünelt sügav kui meri. Kiht kihi haaval kooruvad lahti igapäevased mured, rõõmud ja samas see sõnulseletamatu miski, mis hoiab mere küljes. See on justkui salaarmastus, millelt loori kergitatakse. Intiimsus, mis läbi nende lugude avaneb, on soe ja valus korraga. Nii suudetakse luua atmosfäär, mille abil usaldatakse lugejale äärmiselt tundlik hingepalett.
Pole üle tüki aja kogenud raamatut lugedes sellist tunnet, et sooviks samuti sellest igatsusest ja lähedusest osa saada. Kus elu ja surm kõnnivad rannal nii lähestikku kõrvuti. Lõppu sooviks jagada ühte poeetilist mõtet Aldolt küsimuse peale seoses Kuu ja tuultega: “Kala nagu ei liigu siis, ta näeb nagu oma varju. Liiga valge on…”