Martin Ellermaa
Et kokku tulla ja rääkida, selleks on vaja teistest lugu pidada, enda eelarvamused kõrvale panna ja muidugi kuulata. Kuulamine on üks targemaid, aga ka keerulisemaid asju siin maailmas, mis ei saa teoks lihtsalt heast kavatsusest, vaid toetub kindlale alusele või tavale, mis alati töötab.
Alus või tava, mis töötab, toob kohe meelde ameerika põlisrahvad ja nende jutusaua (talking stick). Sest kui nemad kokku tulevad ja see sau käest kätte käib, peetakse sellest nii range pühalikkusega kinni, et keegi ei tohi iitsatadagi.
Kui omavalitsus hiljuti kogukonnaga kohtus, oli püha saua asemel kaisukaru, mis lebas põrandal. Kui keegi seda mänguasja ka üles korjata suutis, ei võetud seda – ja seega ka jutujärge! – kuigi tõsiselt. Seda visati üksteisele pigem nagu nalja või mänguna ja seda ka unustati, rääkides, nagu sattus, ja isegi läbisegi.
Sellepärast ongi jutusau nii oluline! See püha ese, mis käib ainult käest kätte, kuid ka vastav iidne tava tekitab sügava lugupidamise rääkimise-kuulamise suhtes. Iseasi, kas me suudame üldse kellestki lugu pidada, kas see on siiras ja kui palju erinevad tegelased seda üldse välja teeninud on. Nii või teisiti võiksime jutusaua tava meeles pidada ja ka meil ellu äratada. Vastasel korral me ei räägi ega ka kuula, vaid lihtsalt lobiseme.
