Martin Ellermaa
Et kokku tulla ja rääkida, selleks on vaja teistest lugu pidada, enda eelarvamused kõrvale panna ja muidugi kuulata. Kuulamine on üks targemaid, aga ka keerulisemaid asju siin maailmas, mis ei saa teoks lihtsalt heast kavatsusest, vaid toetub kindlale alusele või tavale, mis alati töötab.
Alus või tava, mis töötab, toob kohe meelde ameerika põlisrahvad ja nende jutusaua (talking stick). Sest kui nemad kokku tulevad ja see sau käest kätte käib, peetakse sellest nii range pühalikkusega kinni, et keegi ei tohi iitsatadagi.
Kui omavalitsus hiljuti kogukonnaga kohtus, oli püha saua asemel kaisukaru, mis lebas põrandal. Kui keegi seda mänguasja ka üles korjata suutis, ei võetud seda – ja seega ka jutujärge! – kuigi tõsiselt. Seda visati üksteisele pigem nagu nalja või mänguna ja seda ka unustati, rääkides, nagu sattus, ja isegi läbisegi.
Sellepärast ongi jutusau nii oluline! See püha ese, mis käib ainult käest kätte, kuid ka vastav iidne tava tekitab sügava lugupidamise rääkimise-kuulamise suhtes. Iseasi, kas me suudame üldse kellestki lugu pidada, kas see on siiras ja kui palju erinevad tegelased seda üldse välja teeninud on. Nii või teisiti võiksime jutusaua tava meeles pidada ja ka meil ellu äratada. Vastasel korral me ei räägi ega ka kuula, vaid lihtsalt lobiseme.
Kuulamine ju ei teki lihtsalt niisama, samuti ei tohiks see sõltuda vaid ühe või teise osavõtja ametist ega staatusest, vaid just jutusaua kui täieliku kuulamise põhimõttest. Nagu põlisrahvad teavad, ei tohi seda unustada, põrandale panna ega loopida, vaid ikka käest kätte anda ja alati tõsiselt võtta. Muidu tekib küsimus, milleks me üldse oma kallist aega raiskame, kui kõik on vaid tore või võimukas nali?
Iseasi, kas kõik mõtted ja inimesed vaatamata nende minevikule üldse saali mahuvad? Ja kas igaüks üldse julgeb või tahabki suud avada, teades, et vaikus on kuld ja rääkimine hõbe? Inimesi võib ju kaasata, nagu seda moodsat sõna nüüd rohkesti pillutakse, kuid kas neid ka kuulatakse, nagu üks kohalik naine järgmisel päeval targasti osutas. Sestap on kuhugi kaasamisest olulisem koosolemine, maal aga iseäranis koostegemine. Me oleme ju kõik siin, kõik koos, lepime siis juba midagi kokku või teeme ka kohe midagi ära!
Näiteks iga kord, kui ma metsas käin ja näen seal tohutul hulgal korjamata hagu ja tegemata metsakuiva, saan aru, et tegelikult meil mingit kütteprobleemi ega -kriisi pole. Siit ka üks mõte. Nimelt riik, mille peremees on ju Eesti rahvas, võiks tasuta enda kätte krabatud metsadest eraldada igale maal elavale perekonnale, kellel metsa pole, näiteks viis hektarit, kus siis suuremat raiet teha ei tohiks, sest rahaga sa ju tuba ja sööki soojaks ei saa, kui elektrit pole! Sihukese maaperemetsaga kasvaks meil kindlasti peremehetunne ja teadmine, kuidas metsa hoida, kuid muidugi ka oskus igas olukorras ise hakkama saada.
Lisaks, nagu juba mõnel pool räägitakse kodanikupalgast, võiks meil ju olla ka maaperepalk, mille järgi siis inimesed saaksid päriselt maal elamise, siin laste kasvatamise, talupidajaks hakkamise, kuid ka igasuguse tasuta maatöö ja siinse toimetamise eest palka. Eks algul muidugi piisaks sellestki, kui oleks natukegi aega, et kontorist ning autost välja tulla ja näiteks matkama minna.
“Aga mul on kiire!” võidakse selle peale mõelda. “Maksa mulle metsaskäimise eest palka, ma kohe lähen!” Tõsi, praegu veel matkamise ja maaelu, väga paljude maatööde ja maiste tegemiste eest palka ei maksta ja seni, kuni inimesed ise ei mõista, et neid on vaja nende enda tervise ja tuleviku jaoks, neid ka ei tehta. Kese on pikalt mujal olnud: kiirteel, konkurentsivõimes, kõrges palganumbris ja igas mõttes Tallinnas.
Samas, kui kõige mõõt on Tallinn ja raha, kui aega pole ja kõik energia, ka suur osa rahast viiakse linna ära, nii et maal käiakse vaid magamas, on maaelu võimatu. See aga omakorda tähendab, et maa-, aia- ja metsatööd jäävad tegemata, suure raha eest kellegi teise teha või siis surutakse kibekiire hoogtööna nädalavahetusse kokku.
Sellest, muide, tuleb ka lageraie probleem, sest kui aega ja raha pole, kõik läheb autosse, korterisse, kiirusse, rikutud tervisesse, siis on vaja enda pidevat otstarbetust rahastada ja moe korras nii enda tervis kui ka muu suurem vara võõraste kätte loovutada, sest… Aega ju pole!
Aga kuhu see aeg siis kaob? Ja miks on kogu aeg kiire? Kas see pole asendustegevus? On ju selge, et kellegi saatus ja maaelu laiemalt ei sõltu pelgalt poliitikast, vaid kindlasti ka heast tahtest, otsusest muuta mõtlemist. Õige mõtlemine, hea tahe ja südame järgi elamine loob ka kõige keerulisemas ja kiiremas olukorras alati võimalusi, ka raha!
Eelnevaga haakub sõidukiiruse teema, mis hiljuti, kogukonnaõhtul, samuti jutuks tuli. Nimelt – kui inimesed elavad ja töötavad maal, vahest saavad riigi käest vajadusel (tagasi) isegi väikesed talukohad, siis saab kiirus kohe otsa ja algab päris elu. Samuti ei pea siis traktorid enda kõrge tunnihinnaga enam läbi aleviku kuivatist põllule kihutama ja tagasi, et leib-sai nüüdsele rahvale nii hõlpsalt ja kiiresti poodi saaks. Sest meil oleksid siis väiketalud, oleks maal enam töökäsi, ka põllutöölisi kui vaja, ja siis poleks enam tarvis kuhugi kiirustada. Maal on ju aega küll, et ise enda töid ja tegemisi ilma sakste tänitamiseta sättida!
Igatahes ma väga loodan, et vanemad inimesed, kõik need vanad targad naised ja mehed, paneksid noortele aru pähe, räägiksid, kui elutervelt enne elati, kuidas talu peeti ja hakkama saadi. Muidugi oleks eriti oluline, et noored ise tunneksid vanavanemate vastu huvi ja kuulaksid nende lugusid. Ennevanasti ju ikka vanad rääkisid ja noored kuulasid, mitte vastupidi!
See aga tähendab, et inimesed tuleks telo seest kätte saada ja tagasi maa peale tuua. Täna, vaadates tänaval ekraani külge klammerdunud lapse surnud pilku, saan aru, et moodne kiiruseajastu ja täiskasvanute muljeloome enda edust ja “õnnest” on ammu ummikusse jooksnud. Sest on ju kaugelt näha, et ilusa fassaadi taga on tegelikult pagemine, ükskõiksus, ka hirm olla teistsugune. Kuid see tähendab, et tervis käib alla, pered lähevad lõhki, kõigil on varsti mingid diagnoosid, arved kuhjuvad, haiglad täituvad jne.
Vaimu, hinge ja teadmise eest sa kuigi kaua ei põgene. Liiatigi saab millalgi ka see muretu ekraanivahtimise ja jumal teab kus äraolemise periood kõigil läbi. Ja kui siis veel elektrit ka pole ega ühtegi moodsat kommunikatsiooni, mida kõik need kiired ja edukad siis edasi teevad? Mida nad üldse teha oskavad? Päriselt! Ja kes nad üldse on? Ja mis keelt nad räägivad?
Sama küsimus tekkis ka kogukonnaõhtul. Et mis keeles me üldse räägime? Kui me kokku tuleme ja ametnikega vestleme. Kas see on maakeel, vägev keel, mis tuleb otse südamest ja millel seega on tõeline võim muuta, või nüüdse rahva kantseliit, mis tuleb otse Tallinnast või kusagilt ministeeriumi sahtlist ja polegi mõeldud millegi muutmiseks? Parendamine ju ei tee veel asja paremaks, struktuur ei anna veel sisu, võimekus ei tähenda, et me midagi oskame, ja dialoog ei tähenda, et me päriselt räägime jne.
Inimesed on ju inimesed. Nad tulevad kokku ja räägivad, nagu seest tuleb. Iseasi, kui palju sellist pärisjuttu nüüdsel ajal enam üldse ametlike juttude kõrvale saali mahub? Usun, et mahub, kui inimesed endasse usuvad, end ise kuulavad ja ametnikudki neid päriselt kuulavad, unustades jutupunktid, mainekujunduse ja valimised. Oleme ju kõik ühe asja eest väljas, kogukonnas ju kahte poolt pole, kõik on üks, kõik on koos!
On ju ka see sõna “kogukond” palju laiema tähendusega kui üks küla või selts. Seda tarvitati meil juba 19. sajandil talurahva omavalitsuse ja (mõisa)valla kohta, nt Valtu ehk varasem Kotsu (Koduaseme) kogukond. Selle magasiait asuski meil praeguses seltsimajas, kus elu õnneks ikka veel kihab. Aitüma kõigile, kes on kogukonda sel keerulisel ajal kõige kiuste siiski koos hoidnud, hoolinud, tundnud huvi ja aidanud muresid rõõmuks pöörata!


