Martin Ellermaa
Et kokku tulla ja rรครคkida, selleks on vaja teistest lugu pidada, enda eelarvamused kรตrvale panna ja muidugi kuulata. Kuulamine on รผks targemaid, aga ka keerulisemaid asju siin maailmas, mis ei saa teoks lihtsalt heast kavatsusest, vaid toetub kindlale alusele vรตi tavale, mis alati tรถรถtab.
Alus vรตi tava, mis tรถรถtab, toob kohe meelde ameerika pรตlisrahvad ja nende jutusaua (talking stick). Sest kui nemad kokku tulevad ja see sau kรคest kรคtte kรคib, peetakse sellest nii range pรผhalikkusega kinni, et keegi ei tohi iitsatadagi.
Kui omavalitsus hiljuti kogukonnaga kohtus, oli pรผha saua asemel kaisukaru, mis lebas pรตrandal. Kui keegi seda mรคnguasja ka รผles korjata suutis, ei vรตetud seda – ja seega ka jutujรคrge! – kuigi tรตsiselt. Seda visati รผksteisele pigem nagu nalja vรตi mรคnguna ja seda ka unustati, rรครคkides, nagu sattus, ja isegi lรคbisegi.
Sellepรคrast ongi jutusau nii oluline! See pรผha ese, mis kรคib ainult kรคest kรคtte, kuid ka vastav iidne tava tekitab sรผgava lugupidamise rรครคkimise-kuulamise suhtes. Iseasi, kas me suudame รผldse kellestki lugu pidada, kas see on siiras ja kui palju erinevad tegelased seda รผldse vรคlja teeninud on. Nii vรตi teisiti vรตiksime jutusaua tava meeles pidada ja ka meil ellu รคratada. Vastasel korral me ei rรครคgi ega ka kuula, vaid lihtsalt lobiseme.
