Raplast ja korvpallist

Aare Heinvee, Rapla linnapea ja vallavanem 1999-2009

See jutt on seotud murega Rapla pärast. Võimukoalitsiooni poolt välja öelduna vähendatakse korvpallimeeskonna Avis Utilitas Rapla toetust seniselt 100 000 eurolt aastas 50 000 euroni. Korvpalli eestvedajad on öelnud, et see tähendab meeste meistriliiga tasemel jätkamise lõppu, mis minu arvates omakorda mõjuks väga halvasti Rapla identiteedile.

Vähe on asju, mis Raplas kirgi kütavad. Kuid korvpall on seda alati teinud. Mäletan poisikesepõlvest aegu, kui rahvast tõid Raplas kokku motokross, kartautod, ratsavõistlused, surnuaiapühad, kuid ometi ületas neid korvpallivõistlustega kaasas käiv melu. Suuremate poiste ja meeste mängude ajal oli tollases võimlas (praegune korvpallikool) kaks rida pinke (väljaku piirid olid väiksemad tänasest). Rahvas ei mahtunud saali. Korvpall on olnud Raplale oluline, osa linna (alevi) geneetilisest koodist.
Käisin ühes klassis korvpallipoiste Mati Jõgise, Kalle Hansari, Andres Sõbra, Andrus Volga, Aivar Tommingase, Vahur Ilumaa, Tiit Porkveliga, korvpallitüdrukutest Aili Kübara ja Galina Litteriga. Kõik olid tegijad. Veel olid klassis tublid lauatennisemängijad Anne Veski ja Toivo Susi. Korvpallipoiste eeskujudeks olid „omad” Mihkel Tiks, Helle Meri, Mare Pruks ja paljud teised. Meie treener Olavi Ratas ütles alati, et kasta lille, mis õitseb. Nii on.
Oli 2002 suveõhtu, kui kohtusin tollal Rapla linnapeana Indrek Ruudu ja Jaak Karbiga. Margus Tamberg oli üheks taustajõuks. Teemaks korvpall Raplas. Lõime käed. Olemasolevale tegevusele anti hoogu ning järgnevatel aastatel tunnistati Rapla korvpallikool korduvalt Eesti kolme parema korvpallikooli hulka kuuluvaks ja seda siiani. Esindatud olid kõik tüdrukute-poiste vanuseklassid ja seda edukalt. Püramiidi alus oli tugev.
Tollasele esindusvõistkonnale oli kodusaaliks Alu spordihoone, mis Madis Pärna tugeval toetusel muutus spordisõpradele omaseks. Saal jäi väikseks, Rapla linn vajas pealtvaatajaid ja võistlustingimusi arvestades suuremat. Kahe suure gümnaasiumi rekonstrueerimise järel sai ette võetud Vesiroosi gümnaasiumi alamõõdulise võimla asendamine suuremaga. Esialgsest ideeprojektist sai kärbitud ligi kolmandik, et eelarve piiridesse jääda. Ajad olid rahalises mõttes oluliselt keerukamad tänasest ja riskida tuli. Võtmeküsimuseks oligi ehitusraha hankimine, ehitajaid ikka leidus.
Kui spordihoone 2010. aastal valmis sai, siis vallale ei läinud see lõpuks midagi maksma. Pool raha tuli riigi poolt eraldatud maakondlikust investeerimisfondist, ülejäänu mujalt. Suur abi oli tollastest riigikogulastest Harri Õunapuust, Kalle Pallingust ja Rain Rosimannusest. Paralleelselt tuli mõelda hoone ülalpidamise peale. Tuli idee leida nimisponsor, kes aitaks hoonet majandada. Piret Minni abiga kohtusin AS Akzo Nobeli nõukoguga, kes olid nõus hakkama nimisponsoriks Sadolini spordihoone nime all.
Kokkulepe oli, et tegevus spordihoones saab olema esinduslik ja Rapla korvpallimeeskond sobis selleks hästi. Toetuseks jäi märkimisväärne 50 000 eurot aastas. Sellega oli suuresti lahendatud ülalpidamismured. Rapla oli väga tänulik AS Akzo Nobelile ja lubasime oma sõna pidada esindusmeeskonna püsimisel reklaaminäona. On märkimisväärne, et 2024. aastal pole esindusmeeskond saanud vallalt veel ühtegi senti. Korvpalliaasta arvestus on kalendaarne.
Koos uue Sadolini spordihoone valmimisega, pärast kaheksat aastat tööd ja lootust, jõudis kõrgliigasse Rapla Korvpallikooli oma meeskond Indrek Ruudu ja Jaak Karbiga. Vald oma lubaduse sponsori ees täitis. Sellega täitus ka teine lootus.
Pärast kolmikprojekti, Rapla ühigümnaasiumi ja Rapla Vesiroosi gümnaasiumi täielikku renoveerimist ning Sadolini spordihoone valmimist oli tunda paljudes inimestes mõtteviisi muutust. Äraminekumõtted asendusid Raplasse jäämise mõtetega, nähti Raplas koolis ja huviringides käivat oma lapsi, kelle eeskujudeks olid oma kooli kasvandikud. Lisaks korvpallile olid huvihariduse lipulaevad Riinimanda stuudio ja Thea Paluoja (Rapla) laulustuudio. Niisugune lisandväärtus tavapärasele kooliskäimisele on laste jaoks hindamatu. Tuldi ka mujalt Raplasse. Nüüd on vähendatud paraku ka noortekorvpalli rahastust, mis on veel eriliselt arusaamatu.
Areng tähendab kvalitatiivset muutust ja sellest tulenevalt on mul äärmiselt hea meel, et Rapla sai jalgpallihalli. Ent see ei oleks tohtinud tulla juba olemasolevate, väljakujunenud tegevuste arvelt. Väga küüniline on raha jaotades vastandada üksteisele osapooled. Sportlased on üks pere, iga ala annab nähtamatut tuge teistele. Raplas on sport alati popp olnud. Kvaliteedi tõus tuleb lisarahastusega, mitte eelneva lammutamisega. Ehk on tegu selles, et otsustajad ei ole Rapla linna (alevi) taustaga ja ei tunneta Rapla erilist geneetilist koodi. Kindlasti teevad nad oma parima, aga nii mõnedki asjad panevad pead vangutama.
Inimestel on eri huvid ja kõik ei peagi huvituma korvpallist. Igale oma. Läbi aastate on Sadolini spordihoones mängule kaasaelajaid 400-500 ja on olnud ka üle 1000 pealtvaatajaga mänge. Valdavalt on need inimesed, kellel puudus sarnane elamust pakkuv väljund. Oli tekkinud täiesti uus nähtus Raplas, üks Eesti parimaid fänniklubisid. Ka see kõnetab.
Ilmselt ei osata veel hinnata, kuidas väiksel Raplal on vedanud, omades Eesti mõistes tipptasemel meeskonda. Olen veendunud, et ka rahalises mõttes on Rapla vald kogumina palju võitnud. Kui lisaks ühiskondlikule tunnustusele tunnustavad ja usaldavad Jaak Karpi ka olulised ettevõtjad, eesotsas AS Utilitasega, on see tõsine tunnustus kaudselt ka Rapla vallale. Kas peaksime riskima selle kaotamisega?
Ehk väärib tähelepanu veel üks seik Rapla valla hilisemas ajaloos. 2009. aastal avas Alus oma tootmistsehhi Saarioinen Eesti OÜ, tuntud kaubamärgi „Mamma” nime all. Soomlastest omanikud valisid kolmest võimalikust asukohast välja just Rapla külje all asuva Alu, mis esialgsete hinnangute järgi ei olnud valikus. Osalt õnn, teisalt kõva töövõit. Soomlastele meeldis asjaajamine kohaliku ettevõtjaga ja vallaga, mis oli tolle aja kohta ülikiire ja abistav. Vähem oluline ei olnud asukoha presentatsioon ja seda detailideni. Eriti huvitas neid kõik (huvi)haridusega seonduv.
Tõsiste spordihuvilistena avaldas neile väga muljet meie jätkuplaan korvpalliga. Ehk aitas seegi kaasa nende tulekule Raplasse, sest kodus tundmatust Raplast rääkides said nad öelda, et Rapla saab uue spordihoone ja meistriliiga võistkond asub Raplas. Tsehhi avamisel oli omanikega sellest juttu, neile oli see tähtis. Raplal oli kvaliteedimärk.
Valla põhjendused, et raha ei jätku, ei ole tõsiseltvõetavad. Kui alles 2024. aasta alguses avastatakse, et lasteaiakohti on ca 100 puudu, kuid 2023. aastal oli kõik korras, siis midagi on viltu. Vähemalt mulle tundusid küsitavad Pääsupesa erilasteaia sulgemine mõni aasta varem ja vallavalitsuse kolimine Rapla haldushoone üüripinnale 2023. aastal, kui väidetavalt lasteaiakohtadega probleeme veel ei olnud. Aga teada värk, et loll, kes vabandust ei leia. Kuigi korvpallikool asub vallamajale väga lähedal, ei ole vallajuhid väidetavalt sinna jõudnud. Ju pole oluline. Aga sellestki on hea meel, kui nad kõrvalmajas eakatele päevakeskust avamas käivad.
Küsides näiteks suvaliselt tartlaselt, mida ta teab Raplast, on trafaretne vastus korvpall, (koori)laul ja Rapla kirik. Mõni teab veel Okta Centrumit. Loomulikult tegeletakse Raplas veel väga paljude oluliste asjadega, aga nad ei pälvi sedavõrd üle-eestilist kõlapinda. Noored valivad elukohti suuresti töökohtade, tuntuse ja pakutavate teenuste järgi, aga kui meil pole lasteaiakohtigi…