Martin Ellermaa
Pendipäeval, päev pärast kevadist pööripäeva, mil ei tohtivat puid raiuda, jõudsime läbi parasjagu tehtava lageraie Vana-Vigala suurde rahvamajja, sest just seal said kokku võimsad naised ja ka mõni mees, kes meil Vigala, Märjamaa, Rapla, Hageri ja Juuru kihelkonnas esivanemate kombeid ja tarkust, kõike seda vaimu- ja vanavara hoiavad.
Inimesed tõi kokku Eesti Folkloorinõukogu ja Anne Ummalas, sama asutuse kohalik kuraator, kelle põhitöö on ajada pärimuse asja Eesti Rahvakultuuri Keskuses (ERK). Rahvast oli oodatust rohkem (32) ja nagu viidatud, olid enamasti kõik naised.
Oli talupidajaid, käsitöö tegijaid-õpetajaid, lugude korjajaid, pühakohtade hoidjaid, pillimehi-naisi, taluelu ja rehetare tundjaid, inimeste kokkutoojaid, laagrite tegijaid, pidude pidajaid, kes on kõik hoolinud vanast, heast ja targast. Igas kogukonnas on ju tegijaid ja kõik nad teevad midagi olulist: kes mõistab mõnd talurahva toitu või ravimit teha, kes teeb vana hea kombe kohaselt sauna või peab jaani. “Ma ise olengi pärimus!” ütles vanem mees tabavalt.
“Santide protsent elanikkonnast”
Vana-Vigalas olid külas veel Kristi Pumbo ja Laura Liinat Eesti Folkloorinõukogust (EFN), asutusest, mis ajab ning juhib kohalikku ja rahvusvahelist folgiasja, mh korraldab festivali Baltica; Sillaotsa taluwmuuseum, kes on 2024. aasta esimestel kuudel näidanud, kuidas õieti oli elu rehetares talvel; MTÜ Wäega Wärk, kes teeb käsitööd ning õpitubasid, mängib lõõtspilli, tantsib ja tantsitab inimesi; Vana-Vigala oma folklooriselts Kiitsharakad, vastava tegevuse algataja siinmail (eelkäija aastast 1985), kelle alt teeb tegusid nais- ja segarahvatantsurühm ning pärimusmuusika ansambel ja kelle pärast üldse Vigala maile kokku tuldi.
Anne Ummalas ütles avasõnas, miks me oleme koos, Kristi Pumbo rääkis nagu Annegi kokkukäimise vajalikkusest, samuti pärimusvõrgustike loomisest ja kokkutoomisest, kuraatorite leidmisest (igas maakonnas võiks olla 4-6 inimest) ja mõistagi tutvustas EFN-i tegemisi. Näiteks seda, kuidas nad katsuvad vanu kombeid ja tähtpäevi elus hoida ning elavdada, nt hingedeaja sanditamistavasid. Rääkides, kui palju on eri piirkonnad sellega kaasa tulnud, säras stendil pilt väga mitmetähendusliku pealkirjaga “Santide protsent elanikkonnast”.
Kuidas vana väestada?
Edasi toimus töö grupiviisi. Korraldajad küsisid kõigilt, mis on minu kui pärimuse edasi kandja komistuskivid, mis innustab ning annab jõudu ja kuidas või millega meie tegemisi-toimetamisi väestada?
Komistuskivina rõhutati korduvalt huvipuudust ja tagasihoidlikkust, ka teadmatust, ajapuudust (pere kõrvalt), häda, kuidas saada inimesi üritustele; nähti ka, kuidas moodne jura vana asja välja suretab; tunti muret, et eelmised põlvkonnad kaovad, ei ole enam küsidagi kelleltki, kuid mainiti isegi hirmu end lolliks teha, millest tuleb üle saada.
Muidugi ei saa ka väga eripalgelistel kihelkondadel, mis praegu uue maakonna alla jäävad, olla samu tavasid ega pärimust. Õnneks on rahvaluuleteadlased vana kihelkonnajaotust ja head kohataju hoidnud, sama peaks kindlasti tegema ka kohaliku pärimuse puhul. Muidu võib juhtuda, et pärimus muutub suveniiriks, liiga väliseks ja kitsaks asjaks.
Kuid mis on siis innustajaks kogu selles supis? Iseäranis mõttekaaslased, koostöö, säravad eeskujud, abivalmidus, mehed, kes oskavad kõike, rahvas, kes naeratab ja on rõõmus, sideme tunnetamine kaugete aegadega, vana elu võlu, vana aja asjade enda ilu, usk endasse, teadmine, et juured ei lasegi teisiti elada, tahe teadmisi edasi anda, eeskujuks olla, samuti õhinal lapsed, mille kohta Sillaotsalt öeldi vahvasti: “Vahel nad kohe ei taha ära minna.” Ja see kõik andvatki jõudu!
Meie tegemistele ja vanarahva vaimuvarale annab uue väe see, kui me lähme lastega õue, teeme koos nendega maatööd, nii et nad ise aru saavad, kui mõnus ja vajalik see on, kui me käime koos nendega metsa- ja rabamatkadel, õpime looduses tundma linde-loomi, vanu teid, taluelu, kodukohta ja -kihelkonda, peame koos lastega videvikku, räägime nendega lugusid, viime läbi kaasahaaravaid (mälu)mänge, teeme nendega koos bändi, punti, teatrit, kirjutame ise lahedaid palasid, näidendeid, käime avatud talude päeval, õpime tegema vanu maitsvaid toite, näiteks kaerakiislit, õpime vikatiga niitma, heina ja vihtasid tegema, kohtume mõttekaaslastega, käime laagrites ning õpitubades, peame vanu kuunimetusi ja tähtpäevi meeles, näiteks peame vana kombe järgi jaani nagu Hageris ning jagame julgelt oma tegemisi, näiteks noortele mõeldud pärimuseäpi ja miks mitte ka pärimuseräpi kaudu.
“Oleks nii palju teha!” ütles ka Anne Ummalas. “Ja seda kõike ju üksi ei jaksa.” Ta avaldas lootust, et meil võiks olla oma meeskond, kes ajaks pärimuse asja ning utsitaks inimesi tegudele. Muidugi oleks tarvis ka seda, et nendel endal tekiks suur huvi oma esivanemate vastu. See mõistmine, et liiga kaua ei saa ükskõikne ega hoolimatu olla, varem või hiljem jõuab inimene ikka tagasi oma juurteni.
Tõsi, poliitika võib meid ju lahutada, kuid küll siis kogukond meid jälle kokku toob. Igatahes see ilus suvine tants, mis seal suures Vana-Vigala rahvamajasaalis hiljem lahti läks, andis küll lootust, et kõik on võimalik. Kui on südant ja head tahet!
