Korvpall Raplas ei ole ainult korvpall, see on ka turundusartikkel!

Rain Terras, abivallavanem,
arengu-, ettevõtluse, innovatsiooni ja avalike suhete valdkond

Korvpall Raplas ei ole ainult korvpall, vaid rohkem kui 20 aastaga on sellest saanud väikelinna jaoks võimas turundusartikkel. Me võime siin jahuda erinevatest summadest, tuua näiteid erinevate linnade suhtarvudest toetus versus valla eelarve jne. Mida segasemaks asi läheb, seda rohkem tuleb vastandumisi ja lõpuks ei saa keegi aru, miks keegi kellelegi „vastu hambaid paneb“ – kõrtsikaklus missugune (!) ja fookus ongi tahtlikult või tahtmatult hajunud.

Ma tunnistan, et minu viimane artikkel „Eesti korvpallipealinnas Raplas korvpalli hingekellad kõlavad?“ sai liiga erinevaid teemasid haarav ja mahukas, kus põhifookus võiski kaduma minna. Veelgi enam, minu enda poolt artikli vähendamine poole võrra tõi teatavat segadust juurdegi. Igal juhul sain „vastu hambaid“ nii siit kui ka sealt… Eks see oli ka omamoodi taotluslik, sest eelmise aasta septembris siin samas lehes läbi lillede öeldu ei jõudnud avaliku aruteluni.
Mina olen olnud seda meelt, et Rapla korvpall on nende aastatega tõestanud end ühe tugeva Rapla turundajana. See ei ole tulnud niisama. Rapla Korvpallikool on nende aastatega üles ehitanud siia „5000 linna“ korvpallurite arengusüsteemi alates lasteaia- ja põhikoolilastest kuni Rapla oma korvpalliakadeemiani välja ning kogu süsteemi kirsiks tordil on esindusmeeskond.
See tähendab roppumoodi treeninguid, võistlusi ja lisaks veel kõrgel tasemel treenereid ja tugipersonali. Millised võimalused on meie lastel! See süsteem on hetkel veel toimiv. Rapla vallakodanikena saame olla kõik uhked, sest siin on meie kõigi väga tugev panus. Me oleme seda ühiselt rahastanud ning tänu sädeinimesele ja tema koostööle orienteeritud meeskonnale jõudnud Eesti Korvpallipealinnana äramärkimiseni.
Meil ei ole vaja täna otsida süüdlasi, vaid leppida kokku, kuidas me saame koos „selle Rapla turundusartikliga“ edasi minna. Siinjuures rõhutan, et võrreldes teiste suuremate linnadega võiski meie valla panus sellesse valdkonda olla proportsionaalselt suurem. Mõnes teises omavalitsuses on mingi teise valdkonnaga selliselt. Aga kuidas teisiti saada väiksena suureks? Kas me tõesti kardamegi olla suured? Kardame minna edasi milleski, milles oleme saanud juba päriselt ka päris heaks!
Aare Heinvee artiklit „Raplast ja korvpallist“ lugedes joonistub minu jaoks välja väga ilusti ühe väikelinna (valla) eelis: kiirus, paindlikkus, avatus ja ausus. Ausus ei tähenda alati õigust, aga see eelpool nimetatud kombinatsioon annab võimaluse asjad kiiresti selgeks rääkida ja koostöös edasi minna. Nii tegime seda Jaaguga ka pärast ülalnimetatud artikli ilmumist: rahulikult ja väärikalt. Seda sellepärast, et me mõlemad oleme üle isiklikest solvumistest ja pühendunud Rapla pikaajalistele eesmärkidele, mille ühe osana näeme edasist arengut Korvpallipealinnana, kasvõi millimeeter millimeetri haaval. Hoides sellega Raplat jätkuvalt pildis: me oleme olemas, mis sest, et väikesed, aga korvpallis parajalt suured!
Kas tõesti väikevallana ei suuda me poliitiliste jõudude üleselt üheskoos leppida mõne suure eesmärgi nimel kokku? Suur eesmärk vajab palju aega suureks saamiseks ja stabiilset poliitilist keskkonda suur olemisel. Rapla korvpalli saatus on poliitiline otsus. See saab olema praeguse koalitsiooni sõnum oma vallakodanikele. Poliitilises mõttes ei ole õigeid ega valesid otsuseid, vaid on poliitiline tahe, mida hetkel ellu viiakse. Igal otsusel on toetajaid ja mittetoetajaid, see ongi demokraatia.
See otsus ei ole täidesaatva võimu – vallavalitsuse – otsus. Mina mittepoliitilise abivallavanemana olen kohustatud jagama oma ausat ja avatud arvamust. Otsuse langemisel aga viima ellu poliitilist tahet. See on minu kui mittepoliitilise abivallavanema ametikoha spetsiifika, mille olen ise praeguseks eluperioodiks valinud.
Demokraatia üks vorme on ka meeleavalduse läbiviimine Rapla korvpalli toetuseks käesoleva nädala neljapäeval. Kutsun üles meeleavaldajaid väikevallale kohaselt rahulikkusele ja väärikusele, selliselt, nagu elate kaasa ka meie korvpallurite mängudele.
Hea Aare, ma ei tea, keda Sa „vallajuhtide“ all näed? Siinkirjutanu on käinud korvpallikoolis korduvalt ja on ka koostöös korvpallikooliga leidnud uue võimaliku koostööformaadi. Mina usun, et korvpallikooli laiapõhjaline nõukoda on järgmine samm ka Rapla valla arengus. Ma tean senist vallapoolset leigust korvpalli kasutamisel Rapla turundamisel (vaatan ise ka peeglisse). Aeg on vallal astuda siin pikem samm!
Nõukoja formaat, kus kaasatakse nii omavalitsus kui ka korvpalliga seotud kompetents, ongi üks vajalikest sammudest. Korvpallipealinnana peamegi mõtlema selle valdkonna üleselt ja suurelt, leidma võimalusi uuteks arenguteks ja miks ka mitte olema siin teerajajad, katsetajad. Ainult meie ise võime teha end kas „väikeseks ja abituks“ või „suureks ja eeskujuks“!
Minul on selle kahe aastaga isiklik kogemus suhtluses nii Rapla Korvpallikooli kui ka Eesti Korvpalliliiduga, kus oleme rääkinud väga ägedatest plaanidest, tegemaks Raplast päriselt ka Eesti Korvpallipealinn. See on pikaajaline tegevus. Korvpallipealinn ei tähenda alatisi võite, vaid see on mõtteviis, mis toetab ka kõigi teiste klubide arengut. Tugeva kõrval kasvavad ka teised tugevamaks. Me ise vallana oleme siin väga heaks näiteks. Ärme lase seda käest!
Head poliitikud, paljude ettevõtjate ja investoritega vesteldes tean väga hästi, mida tähendab „5000 linn“ ja millised on võimalused saada märgatuks… Ärme tee kõike „võrdseks“, see ei ole see ühiskonnakord. Viimaseks lauseks siia sobib Aare artiklis toodud treener Olavi Ratase ütlus: Kastkem lille, mis õitseb!

P.S. Me võime olla õnnelikud, sest meil on spordi- ja kultuurivaldkonnas teisigi tugevaid tegijaid. Artikkel ei taha kuidagi neid alavääristada. Samas peame tegema valikuid, kui tahame „väikestena“ olla „suured“!