On kultuuririkkuse aasta, mille eesmärk on märgata, väärtustada ja hoida Eesti kogukondade ja rahvaste kultuuride mitmekesisust. Ka meie etnilised rühmad on kogukonnad, mille kultuuri ja traditsioone tuleb elus hoida. Setode puhul on see kultuuri elushoidmine õnnestunud vägagi edukalt.
Kes siis ei oskaks Zetode mõnele loole kaasa laulda, poleks maitsnud mõnd setode traditsioonilist rooga (näiteks sõira või suulliimi), poleks kuulnud seto leelot (mis kuulub UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja), oskaks eristada setode rahvarõivaid teiste omadest või poleks külastanud Setomaad ja nautinud sealset kultuuri, kööki ja kombeid kõige ehedamas vormis.
Seto kultuuri ja köögi kohta on öeldud, et see on ühtaegu nii oma kui ka võõras. Eks see Kagu-Eesti servas asuv kultuuriruum ongi kombinatsioon ida ja lääne kultuurist. Erinevatel andmetel arvatakse Eestis elavat kuni 20 000 end setoks pidavat inimest. Setomaal elab neist umbes 4000. Nii et paljud setod on oma elupaiga leidnud mujal, kuid teavad siiski, kus on nende juured ja peavad setode kultuuri au sees.
Üks selliseid inimesi on Raplas elav käsitööõpetaja Terje Raudsepa. Sündinud on ta Võrus, koolitee möödus Viljandimaal ja elutee on teda toonud Raplamaale, kuid seto juurte tunnetus käib temaga pidevalt kaasas. Need juured on tal Setomaal nii ema- kui ka isaliini pidi ja Terje mitmed sugulased elavad praegugi Setomaal. Neil käib ta külas nii tihedalt, kui tihe ajagraafik võimaldab. Ta küll tunnistab, et tahaks palju rohkem seal olla ja ideaalis lausa elada.