Valter Uusberg
Raplamaa laulu- ja tantsupidu „Rõõm elust endast“ Raplas Tammemäel 8. juunil oli täielik õnnestumine. Pealtvaatajana võtan pakutut vastu pealkirjas toodud järjekorras – sõna, pilt ja muusikaline tegevus.
Kahe eelmise peo lavastajana nautisingi kava läbivat sõna, mis laulu ja tantsunumbrite vahelisi tulemisi ja minemisi oskuslikult täitis, neid ette valmistas või kokku võttis, esitajaks tekstide autor Anneliis Kõiv. Luuleliigilt ehk eri vormgi – mitte pretensioonika vormiga autoriluule, pigem harras programmiline rituaalluule, mis luuleraamatutesse ei satu, aga rahvapeole sobib ideaalselt.
Rapla peod hiilgavad järjekindlusega, et kõik sünnib kooride, tantsijate, võimlejate, pillimängijate, saateansambli ja solistide koostoimes otse kohapeal. Visuaalsed kõrghetked tulevad küll tantsijatelt, kuid nende haaratavust võimendab kindlasti samal hetkel sündiv akustiline taust.
Üldjuhtidel ja liigijuhtidel õnnestus Eline Villigu ja Hele Israeli idee veenvasse tervikusse valada, milles elulise rõõmu erinevad vormid kunstilise väljenduse leidsid. Ei puudunud ka poliitilisest rõõmust laetud isamaaliste laulude popurrii enne lõpulugu, Kustas Kikerpuu „See rõõm on elust endast“.
Põgus arenguvihje. Laulu- ja tantsupidude temaatilised rõhud jäävad ka edaspidi koorimuusika kanda. Seekord oli koore turvaline nautida, kuna esmakordselt olid korraldajad ka nende tarbeks toreda katusealuse püstitanud. Tegu on siiski portatiivse tehnilise lavavormiga. Laulu- ja tantsupidude väärikas traditsioon ootab ka Tammemäele püsivat laululava (muide, „laululava“ liiklusmärgid lausa viitavad sellele), arhitektuurset sümbolehitist, mis õnnestunud ja ainulaadse istenõlvaga kokku kõlaks.
