Argentiina, Portugali, Costa Rica ja mitme teise eksootilise riigi keraamikud on toimetanud Tohisoo mõisas viimased poolteist nädalat. Sõrmed on tehtud saviseks ning esimesed skulptuurid on juba käinud ka tulises ahjus. Iga päev toimetavad nad isekeskis, kuid laupäeval, 13. juulil avanes kõigil huvilistel võimalus nende tegemised oma silmadega üle vaadata.
Kohila sümpoosion on erakordne sündmus terves Eestis. Igal suvel koguneb kümmekond kunstnikku kogu maailmast kolmeks nädalaks Kohila külje alla Tohisoo mõisa, et valmistada savist skulptuure. Igal aastal kunstnikud vahetuvad, mis omakorda tähendab, et igaüks saab sümpoosionil osaleda vaid ühe korra.
Kõrget fantaasialendu soosib vaba õhkkond. Igale keraamikule jagavad korraldajad kätte sada kilogrammi savi ning ülejäänu on kunstniku enda teha, mida sellest vormida. On neid, kes soovivad teha suurt skulptuuri, midagi figuratiivset või sürrealistlikku, lisaks valmivad potikedral mõned tarbeesemed nagu kausid või kruusid. Mõni kunstnik saabub Kohilasse kindla plaaniga, mida ta valmistada soovib, teine jällegi otsib inspiratsiooni kohapeal.
Korraldajate Jekaterina Kultajeva ja Lumi Kristin Vihterpali poolt on tänavuseks teemaks ette antud “Savi ja Psüühe”. Kuidas kunstnik enda jaoks seda tõlgendada soovib, on tema enda otsus.
Aafrikalikku hõngu
Laupäeval, 13. juulil saabus Tohisoo mõisa umbes kolmkümmend huvilist, et teha tutvust nii tänavuste kunstnike kui ka nende esimeste töödega. Korraldajad nimetasid seda avatud stuudiote päevaks, mida viis läbi Aigi Orav. Oma tegemistest rääkisid kõik üksteist kunstnikku, kes tänavusel sümpoosionil osalevad. Et kõik on kokku tulnud maailma eri paikadest, peab olema ka üks ühendaja, mida kõik mõistavad. See on inglise keel. Ka avatud stuudiote päev möödus suuresti just inglise keeles suheldes.
Esimesena tutvustas oma tööd soomlanna Henna Nuutinen. Kõigepealt võttis ta käsile umbes 50 sentimeetri kõrguse neljast osast koosneva torni. Ühest küljest meenutab see midagi orgaanilist, kuid samas ei oska sellele ka ühtegi konkreetset nime anda. Nii Nuutise kui ka mitme teise kunstniku tööde puhul ongi keeruline kasutada sõnu, et tööd täpselt kirjeldada.
Väga hästi selgitas seda Lõuna-Aafrika Vabariigi, Ameerika Ühendriikide ja Taani päritolu kunstnik Keenan Julies. Küsimuse peale, mida ta valmistab, vastas Julies, et see töö on tema olemuse väljendus. Kui seda saaks sõnadega täpselt kirjeldada, ei oleks ju vaja üldse kunsti luua. Kuna selle töö täpset kirjeldust ei annagi kuidagi sõnadesse panna, tuleb see välja voolida savist.
Juliesi töö meenutas mõnes mõttes Nuutise oma, sest ka see koosneb mitmest osast ning moodustab justkui kokkupandud torni. Aafrikalikku hõngu lisasid sellele jooned, mille Julien oma tööle maalis, andes sellele sebra mustri. “Loodan ainult, et vihma ei hakka sadama,” sõnas Julies, sest tema tegi oma tööd lageda taeva all. Vihmasadu oleks võinud mõjuda laastavalt, sest töö oli alles valmimisjärgus.
Müütilised olevused
Täiesti omanäolise lähenemisega keraamikale paistis silma Costa Rica ja Kanada päritolu kunstnik Juan Ortiz-Apuy. Laupäeval näitas ta Kolumbuse-eelsest ajast pärit väikeste skulptuuride pilte ja ütles, et nendest ta inspiratsiooni saabki. Ortiz-Apuy oli esimeste päevadega valmis voolinud mitu kujukest, mida võiks esmapilgul pidada suurteks hoiupõrsasteks. Päris põrsast need küll ei meenutanud, ent neis oli üks väike avaus, mille kaudu võiks raha sisse pista.
Kunstnik ise ütles, et need ei ole mõeldud raha hoidmiseks. Tema mõte oli, et need võiks paigutada kuskile loodusesse, näiteks Tohisoo parki, et putukad nendest omale elamu valmistaksid.
Midagi täiesti erakordset valmistas ka Ameerika Ühendriikidest Seattle’i linnast saabunud kunstnik Eva Funderburgh. Seda lihtsalt pidi oma silmaga nägema, et uskuda. Kõigepealt valmistas ta savist müütilise olevuse, kes meenutas eesti mütoloogiast tuntud põhjakonna. Küll aga plaanis Funderburgh sellele veel ka portselanist sarved kinnitada. Mis tegi selle töö silmapaistvaks, oli see, et olevuse seljale oli ta rajanud terve linna. Seal olid väikestest savitükkidest voolitud elumajad, ärihooned ja isegi kirik.
Funderburgh rääkis, et ta oli võtnud kaks päeva, et ringi jalutada Tallinna vanalinnas. Isegi Oleviste kiriku tornis jõudis ta ära käia. Just nendelt jalutuskäikudelt saadud inspiratsiooni realiseeriski ta müütilise olevuse seljas asuvaks linnaks. Vahva tähelepanekuna tõstis ta esile, et Tallinna vanalinnas jalutades silmas ta tavatult palju korstnaid. Tehes järelduse, et küllap ongi Eestis kõigil elumajadel korstnad, oli ta ka savist valmistatud väikestele majadele uhked korstnad peale pannud. Kui vaadata Funderburgh’ varem valminud töid näiteks tema veebilehelt, siis on ta sarnaseid müütilisi olevusi voolinud varemgi.
Argentiina
Argentiinat esindab tänavusel sümpoosionil Guillermo Mañé. Ta on hallipäine vanahärra, kelle suul püsis terve päeva sõbralik naeratus. Oma esimese tööna valmistas ta kolm suurt skulptuuri, mis tema sõnul moodustasid perekonna – isa, ema ja siis poeg või tütar. Vaataja võib ise pakkuda, millisest soost laps on. On aga ilmne, et laps on lõbusas tujus, sest ta on üleni kaetud värviliste mummudega.
Mañé kiitis Tohisool loodud õhustikku ning lisas, et see erineb sellest, kus ta töötab oma kodumaal. Kohila sümpoosioni plussina tõstis ta esile teiste kunstnikega koos töötamist, nende pealt õppimist ning erinevate kultuuride tundmaõppimist. “Kohila on väga hubane koht. See on paik, millel on kõik väikelinna eelised, näiteks taskukohased hinnad. See on väga hea koht, kus saan oma tööle keskenduda,” rääkis Mañé.
Oma kodumaal on ta töötanud nii kunstiõpetaja kui ka praktiseeriva keraamikuna. Praegu keskendub ta rohkem just tööle keraamikuna. Kõnekas on see, et ta on selles valdkonnas olnud tegev juba nelikümmend aastat. Mañéga saab täiesti vabalt kõik jutud ära rääkida inglise keeles, ent loomulikult kõneleb ta ka hispaania keelt, mis on tema emakeel.
Teine, kes kunstnike seltskonnast hispaania keelt valdab, on Juan Ortiz-Apuy. Omavahel saavad nad seda kasutada justkui salakeelena, kui on vaja midagi väga tähtsat rääkida. Natuke saab sellest aru ka portugallane Manuel Seita, sest portugali ja hispaania keel on väga sarnased. “Õnneks on mul vähemalt üks inimene, kellega hispaania keelt rääkida. Aga Manuel (Seita – toim.) saab ka sellest aru,” rääkis Mañé.
Oma tööst “Perekond” rääkis ta, et see motiiv on olnud läbiv ka tema varasemastes töödes. Miks nii? “Sest ma armastan oma perekonda,” vastas ta lühidalt. Aga otsus, et ta just selle töö ette võtab, langes ikkagi siis, kui ta juba Kohilas kohal oli. Kui tal peale “Perekonna” veel aega üle jääb, siis võtab ta plaani kahe väiksema objekti valmistamise. Aega selleks igaljuhul veel on. “Ma arvan, et leian küll aega veel rohkemate tööde tegemiseks,” sõnas ta.
Kas kadedust on ka?
Mitte kõik kunstnikud ei ole tulnud Kohilasse välismaalt. Kohalikke Eesti keraamikuid esindab Linnaaluste küla elanik Margit Terasmees. Kohila sümpoosion ei ole tema jaoks kaugeltki võõras. Ta on varasematel aastatel käinud seal külalisena ning aidanud ka ahjus tuld all hoida. Küll aga pole ta varem osalenud sümpoosionil kunstnikuna.
Terasmees ütles, et tegelikult pole tal isegi seda mõtet varem peast läbi käinud, et kunstnikuna osalema tulla. Aastate jooksul on sealt aga läbi käinud paljud tema tuttavad ja sõbrad. “See aasta lihtsalt tuli kutse ja pakuti välja, et mina võiksin Eestit esindada. Minuga on see teema, et ma ei ole väga ambitsioonikas inimene. Tahan lihtsalt tegeleda puupõletusega,” sõnas Terasmees. Keraamika on tema jaoks selgelt töö, mitte hobi. Näiteks töötab ta õpetajana Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli keraamikaosakonnas.
Kui ta nagunii on pidevalt keraamikaga ümbritsetud, kas Kohila sümpoosionil osalemine on siis samuti töö või on see mõnes mõttes ka lõõgastus? “See on täiesti fun (eesti keeles lõbus). Täiega naudin seda, et mina ei ole siin vastutav. Tunnen end täielikult omas elemendis,” vastas Terasmees. Kõige selle juures on loomulikult olulised ka sõprussuhted, mis nende kolme nädala jooksul luuakse. Terasmees tõstis eriti esile õhtusi lõkke ääres istumisi, kus üksteise lugusid kuulatakse. Kõik see kokku moodustabki inspireeriva õhkkonna, mille käigus valmivad tõelised kunstitööd. Ent kas on ka kadedust? Et näed, kuidas teine kunstnik midagi teeb ja siis mõtled, et oleks ise võinud sellise asja teha.
Terasmees hakkab sellise küsimuse peale naerma ning ütleb, et kadedust ta siin küll tundnud ei ole. Pigem tekib teiste suhtes austus, kui näed, milliste ideedega nad lagedale on tulnud. Kui kõigepealt on kunstniku ees kotitäis savi, peituvad selles lõpmatud võimalused oma nägemuse realiseerimiseks.
Tavapäraselt valmistab Margit Terasmees funktsionaalset keraamikat ehk nõusid. Üldiselt on tema eelistus väikesed asjad. Kohila sümpoosionil aga muutis ta veidi fookust, sest sealne ahi võimaldab põletada ka suuremaid asju. “Kasutangi seda võimalust enda üllatamiseks,” sõnas ta. Esimene töö, mille ta valmistas, kannab nime “Suits”, sest see meenutab korstnasuitsu, mis on mõnes mõttes ka abstraktne, sest keegi teine võib selles skulptuuris näha midagi hoopis muud. Igal juhul ei olnud autori algne soov üldse, et tulemus peaks meenutama korstnasuitsu, kuid nii lihtsalt läks.
Põletus
Avatud stuudiote päeval oli õhus tunda teatavat elevust. Esimesed tööd hakkasid valmis saama ning olid valmis minema ahju. Järgmisel hommikul, kui külastajad olid ammu ära läinud, hakkas ahjumeister Andres Alliku juhtimisel pihta ahju pakkimine. See tähendab, et esimeseks põletuseks pakiti ahju kamber taieseid täis. See ei ole üldse lihtne ettevõtmine. See on nagu pusle kokkupanemine, et kõik asjad mahuksid ahju täpselt ära.
Esimese põletuse pikkus võib olla kuni 62 tundi ning ahju temperatuur kerkib 1300 kraadi lähedale. Need on alati ärevad ja põnevad hetked, sest kunagi ei tea, millise lõpliku vormi annab ahjupõletus sinu tööle. Ent see oli alles esimene põletus. Teine alles tuleb ning koos sellega ka sümpoosioni suur finaal laupäeval, 27. juulil kell 17 Tohisoo mõisas. Päev enne lõpetatakse teine põletus, võetakse värskelt valminud tööd ahjust välja ning seekordsele suursündmusele pannakse punkt Tanel Randeri kureeritud ühisnäitusega. Sinna on veel poolteist nädalat minna.
Kohila sümpoosion on aastate jooksul kujunenud püsivaks traditsiooniks. Tänavu toimus see juba 24. korda, mis tähendab, et järgmisel suvel täitub sellel veerand sajandit.
