Naised on võtmas vastutust maailma saatuse eest

Muidugi on praegu vara veel ennustada, kes saab novembris Ameerika Ühendriikide 48. presidendiks, aga pole välistatud, et see võiks olla esimest korda USA ajaloos naine.
Kamala Harris on Ühendriikides teine naine, kellel on julgust konkureerida maailma kõige jõukama, tugevaima, aga ka üsnagi misogüüniliste tavadega riigi liidri kohale. Esimesena esitas macho-ühiskonnale 2016. aastal väljakutse igas mõttes särav Hillary Clinton. Ta tegi muljetavaldava kampaania, kuid kaotas lõpujoonel ikkagi suhteliselt inetus võitluses vabariiklaste kandidaadile Donald Trumpile. Ka seekord seisab Kamala Harrise vastas sama mees ja on veel enesekindlam kui toona.
Kuid oletagem, et vaatamata lühikeseks jäävale kampaaniale ja kõigile takistustele, mis vastaskandidaat ta teele veeretab, võidab ameeriklaste toetuse ikkagi Kamala Harris. Ja tõstame siis selle saavutuse ülemaailmsesse konteksti. Mida me näeme? Ameerika ühel kõige olulisemal partneril, Euroopal, on juba mõnda aega olnud olulistel positsioonidel naised: Euroopa Komisjoni president on teist perioodi Ursula von der Leyen ja Euroopa Parlamendi presidendina jätkab Roberta Metsola ning (kõigi eelduste kohaselt) tõuseb õige pea nende kõrvale väga suurt tähtsust omavale kohale, Euroopa Liidu välispoliitika kõrgeks esindajaks Kaja Kallas.
Küsime, milliseks võiks maailma tulevik nende juhtimisel kujuneda? Kas naised, kui nad ühendavad oma tarkuse ja empaatia ning astuvad sellega kurjuse märki kandvate jõudude vastu, võiksid maailmale kinkida ammu unistatud tuhandeaastase rahu?
Muidugi on naiivne loota, et maailma saabki nii lihtsalt teiseks muuta, kuid brutaalsele jõule tuginevas meespoliitikute globaalses klubis võiks see ikkagi esile kutsuda kergemat sorti maavärina, mis nii mõndagi meie kõigi mõtlemises muuta saaks.
Siit tuleks nüüd koduste asjade juurde. Kõigepealt tunnistagem: me oleme mõneski asjas, sageli mitte oma taiplikkusest juhitult, vaid pigem kujunenud oludest tingitult muust maailmast ees olnud. See ei tähenda muidugi veel, et oleme oma eelisseisundit ka ära kasutada osanud. Näiteks naispresidendi ja naispeaministri saime mitmest suurest riigist varem, aga selle asemel, et kujunenud olukorra üle uhked olla, tõusime üsna üksmeelselt oma naisliidrite vastu üles.
Mitte üks teine president Eestis ei ole pidanud kannatama niisuguse meespoliitikute üleoleva põlguse all, mis sai osaks Kersti Kaljulaidile. Ja vaevalt on maailmas mõnda teist peaministrit, kelle hävitamiseks kütsid kadedad mehed vihale terve ühiskonna. Ühelt poolt on see „koolikiusajalik” vihkamine, mille õhutajaks on lisaks poliitikutele olnud ka meediakanalid, olnud häbiväärne, teisalt on aga toonud esile eesti naiste erilise karastatuse – mõlemad, nii Kersti Kaljulaid kui ka Kaja Kallas kuuluvad kõigile jõupingutustele vaatamata Euroopas ja ka mujal maailmas lugupeetud poliitikute liigasse ja jätkavad püstipäi oma tegevust.
Samast klassist mehi on sinna kõrvale panna vähe. Kui üldse, siis ehk presidentidest Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves, peaministritest ilmselt vaid nooruke Mart Laar oma esimestel valitsemisaastatel. Ülejäänud ei tule esimese hooga kohe meeldegi.
Ilmselt eksib EKRE poliitik Evelin Poolamets, ennustades, et Kaja Kallase püüd siduda poliitiku kuvandit naiseks olemisega võib osutuda takistuseks tulevaste naispeaministrite esilekerkimisel. Vastupidi, tema kindlameelne vastuseis häbematutele misogüünilistele rünnakutele ja särav karjäär saavad olema eeskujuks paljudele naistele. Põlglikel meestel tuleb sellega leppida