Madis vahetab elukutset

Sellest ajast peale, kui Madis Pärnast sai Alu spordikeskuse juhataja (hiljem nimetati küll ringi administraatoriks), on ta oma puhkuse püüdnud juulikuusse sättida.

Ega suurt muid võimalusi polegi olnud – spordihooajale tõmmatakse juunis kriips alla ja ettevalmistused uueks hooajaks algavad augustiga. Nii ka seekord.

Täna on Madise puhkuse viimane päev

Võiks ju arvata, et kõik on nii nagu alati, aga vaat ei ole. Tavaliselt on viimasel puhkusenädalal peas juba töömõtted. Umbes nii, et kohe, kui ametisse jõuan, tuleb see asi ette võtta ja too jäi ka ju hooaja lõpuga justkui natuke ripakile, ning selle, teise ja kolmandaga tuleks kohe esimestel nädalatel rääkida, et selleks, teiseks ja kolmandaks valmistuma hakata.
Seekord nii ei ole. Tegelikult on kogu puhkus kuidagi võõras ja imelik olnud. Kogu aeg tuleb endale meelde tuletada, et Madis, nüüd jääbki nii, et on kogu aeg puhkus, ei ole enam mingeid töömõtteid ega muretsemisi. Esimesel puhkusejärgsel päeval ei pea kuhugi minema ega midagi tegema. Sa oled selle välja teeninud, nagu nad ütlevad, ja pead harjuma. Sul ei ole mingeid ülesandeid ega kohustusi, keegi ei saa sulle korraldusi anda ja sina ei ole ka kellegi ees aruandekohustuslik – tee, mida hing ihaldab.
Kummaline, aga tõsi, et sellega pole üldse kerge leppida. Eriti muidugi siis, kui amet, mida inimene kümneid aastaid pidanud, ei olegi enam nagu töö, kui sellest on saanud pigem justkui eluviis. See tähendab, et tavapärased puhkepäevad ei pruugi tegelikult puhkepäevad olla ja töötunde ei tule ka mõttesse lugeda – tehakse nii kaua ja nii palju kui on vaja ning sellest ei tüdineta. Isegi siis mitte, kui mõni asi aastast aastasse aina kordub.
Pühendunud teavad, et iga kordus on tegelikult alati uus ja ootamatu ning et kordumistel ei pruugi kunagi lõppu tulla… Kuni äkki seisad ehmatava joone taga ja mõistad, et lõputuid asju pole olemas ning sulle öeldakse, et nüüd oled vaba, aga sa ei saa sellest aru – ei taha, ei oska niisuguses tähenduses vaba olla.
Madis sai selle teate, et ta on vaba inimene, mitu kuud tagasi. See ei oleks tohtinud talle ootamatult tulla, sest märke, mis viitasid, et ring võib sulguma hakata, oli mitmeid, aga iga kord kustutas ta need märkamised kohe teadvusest ja püüdis häirimatult harjumuslikuks saanud kanalis edasi sõuda.
Madist asendab nüüd QR-kood, eesti keeles ruutkood, mis avab ja suleb uksi ning pakub muid teenuseid. Madis isegi tunnistab, et Alu spordimaja jõusaali puhul on see tõesti hea lahendus, ühelt poolt ei peagi inimene seal kliente ootama, neile pileteid müüma, uksi avama ja sulgema ja teiselt poolt on see ka klientidele hea lahendus, kui saad oma mobla kaudu piletiraha tasuda ning härra QR avab kella kuuest hommikul kella kaheteistkümneni öösel sulle kõige sobivamal ajal uksed, ilma et oleks vaja veel kedagi tülitada.
Madis on sellega päri ja usub, et esmased andmed QR-i töö kohta, mis kinnitavad, et jõusaali külastajaskond on kasvanud ning jõusaali tulud suurenenud, on igati usaldusväärsed. Olgu – võib-olla saab QR selliselt hakkama ka treeningtundide registreerimise ja trenniskäijate jaotamisega sulgpalluriteks, tennisistideks või kelleks iganes. Kuid selles julgeb Madis siiski kahelda, kas härra QR hakkab ka turniire läbi viima, võistluspaiku ette valmistama jne. See, kardab ta, on esialgu ikkagi veel ainult inimesele võimetekohane. Kui turniire ja võistlusi muidugi üldse enam vajalikuks peetakse. Aga see, püüab Madis endale sisendada, pole enam tema mure.

Alu spordielust võiks
pikalt rääkida

Neljakümne aasta vanune Alu spordikeskus on oma asukoha tõttu olnud algusest peale multifunktsionaalne. Kõigepealt on see muidugi hea pesapaik erinevatele treeninggruppidele.
Näiteks maadluse tõi Madis ise õige varsti pärast spordikeskuse avamist siia. Ta ütleb tagasihoidlikult enda kohta, et sai seda maadlusele lähedalseisva isikuna lihtsalt teha. Eks ole – lähedalseisev isik: alustas 1963. aastal Tihemetsa tehnikumis legendaarse Juhan Kalde käe all ja maadles aktiivselt 18 aastat!
Juurus oli tal juba varem mitu treeninggruppi. Madise käe all on harjutanud näiteks poisikese põlves tänane VarenaGrupp OÜ juht Maris Rudnevs, hiljem korvpallurina nime teinud Andre Pärn, kohalikus poliitilises elus olulist rolli mängiv Margus Jaanson… Kõiki ei jõuaks siinkohal nimetada ja pole praegu ka see koht. Oli, kuidas oli, aga kui Alus valmis omas ajas igati moodne spordikeskus, siis oli loomulik, et sinna toodi ka maadlejad. Madis meenutab, kuidas nad sealse tsiviilkaitseotstarbelise ruumi edukalt treeningsaaliks kohandasid.
Aga Alus on olnud võimalus ka saalihokit harjutada, korv- ja võrkpalliga tegelda, sulgpalli ja lauatennist mängida. Loetelu ei ole kaugeltki täielik. Küll aga piisav, et näidata, kui aktiivne spordielu seal on käinud.
Eri aegadel on Alu olnud suviti spordilaagrite läbiviimise koht. Asukoht selleks oli ideaalne – majutus, toitlustus ja kõik muu vajalik käe-jala juures.
Pika perioodi jooksul olid kõige tituleeritumad suvitajad siin ilmselt Eesti iluvõimlejate koondise tüdrukud. Enamiku neist moodustasid noored venelannad. Madisel on sellest ajast nii mõndagi jutustada. Kõige teravamalt on mällu jäänud aga 19. august 1991, kui raadio- ja telehommik algas Tšaikovski balletiga „Luikede järv”. Nõukogude ajal oli see kindel märk, et midagi koledat on suures riigis juhtunud – kas on keegi surnud, mingi suurem ohvritega õnnetus ette tulnud, sõda alanud. Niisugune väärastunud komme oli toona Kremlil ilusa muusikaga hirmsaid sündmusi tähistada.
Tol hommikul oli „grupp seltsimehi” alustanud riigipöördekatset eesmärgiga taastada endine N. Liit ja kõrvaldada vahendeid valimata teelt kõik, kes sellega nõus ei ole.
Madis oli esimene, kes viis iluvõimlejatele sõnumi putšikatsest. Keegi ei teadnud, millega see lõppeb. Üks oli siiski selge – kui peaks minema verevalamiseks, algab see suurematest linnadest. Selles hirmus oli spordimaja telefon hommikust peale punane, küsiti, kuidas on olud ja kas tohib lapsi juurde tuua. Nädal aega oli Alu spordisaal rahvast täis nagu põgenikekeskus – iluvõimlejate emad toimetasid siia ka ülejäänud pereliikmed… „Aga…” Madis tõstab tähendusrikkalt nimetissõrme, „see ei tähendanud, et treeningud kuidagi takistatud oleksid olnud – sportlased jäävad sportlasteks igas olukorras.”
Kui see kõik ükskord läbi sai, tuli üks tolleaegne kohalik parteiboss ja nõudis, et Madis selgitaks välja, milliste iluvõimlejate vanemad võisid putšistidega seotud olla. Madis keeldus. Tolle parteimehe nime ta ei ütle, püüab seletada: „Eks neil oli ju ka olukord segane, keegi ei teadnud, mis saama hakkab, igaüks tahtis tagalat kindlustada.” Madisel on kombeks selgitusi ja õigustusi otsida – keegi ei ole ju lõpuni halb, igal asjal oma põhjus.
Viimastel aastatel on ikka juhtunud, et spordihoone uksel seisab päikesepaistes mõni nooruslik naine, laps käekõrval, ja tutvustab ennast areldi, et tema see ja see sellest iluvõimlejate seltskonnast, oli möödasõidul ja otsustas läbi astuda, et ise vaadata ja oma lapsele näidata seda õnnerikast kohta, kus ta kunagi suvitas. Kõik mäletavad teda ja küsivad, et sa oled ikka veel siin? Madisel hakkavad silmad läikima, kui ta neid kordi meenutab. Teeb ju silma niiskeks, kui sind pole unustatud.

Kes kõik sealt on läbi käinud

Jah, keda kõiki siin ei ole võõrustatud. Näiteks rahvatantsurühmasid, kes siin oma üldproove ja ülevaatusi on korraldanud.
Viimastel kümnenditel on peaaegu täiesti lähedasteks saanud kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad. Sealt peale, kui Alu mõisas asub kaitseliidu kool, kasutatakse spordihoonet mitte ainult kursuste läbiviimisel, vaid ka õppuste ajal. Madis meenutab neid kordi, kui mehed on metsas lahingut pidamas ja tulevad külmunute ning märgadena korraks tagalasse. Käivad spordihoone kuumaks köetud saunast läbi ja tulevad saunakütjat kättpidi tänama. Madis ütleb pisut kuriseva häälega: „Oh see teeb südame nii soojaks!”
Aga kui palju siin igasuguseid võistlusi ja turniire on peetud. Võrkpall, korvpall, lauatennis, sulgpall, tennis…
Viimased kolmkümmend viis aastat ja kümme kuud on Alu spordikeskuse tegevust juhtinud ja selle eluga ühes taktis hinganud Madis Pärn. Võtmed sai ta esimeselt juhatajalt Roobert Raamatult, töölepingule kirjutas alla tolleaegne Alu EPT juhataja Endel Tuberik. Tuleb välja, et rohkem juhatajaid sellel majal pole olnudki. Allumisi ja ülemusi on küll olnud.
Esimene leping oli Rapla EPTga; kui see üheksakümnendatel lagunes, võtsid spordihoone ülalpidamise kohustuse üle osakonnad, kuniks nendegi jõud rauges; siis tuli Rapla väike vald Jaan Laanistega eesotsas appi, kuigi vallal endalgi eriti raha ei olnud. Raske oli, kütet ei olnud ja kõigest oli puudus, aga ometi tehti kõik, et uksed jääksid lahti. Siis võttis Rapla korvpallikool Alu spordimaja lühikeseks ajaks oma hõlma alla.
Madis kommenteerib: „See oli samuti huvitav ajajärk. Muidugi oli raskusi ka natuke, aga saime hakkama.” Seejärel võeti spordihoone saatus valla spordinõukogus arutada. Häid lahendusi ei olnud kellelgi pakkuda. 10 aastat kuulus spordihoone Alu kooli koosseisu. Madis: „Mina toetasin neid, kes pidasid õigeks Alu Sadolini spordimaja alla viimist. Uskusin, et mõlemal on üks eesmärk sporti arendada ja küllap saadakse siis ka kõige muuga hakkama.”

Mis saab Alu spordimajast edasi?

Nüüd oleme jõudnud küsimuseni, et mis saab edasi? Kumbki meist ei oska sellele vastata. „Kõik oleneb sellest, mis on eesmärk. Ainult iseteenindamisega välja ei mängi,” arutleb Madis. „Siin peaks ikka keegi koordinaator ka olema, kes näeb ja teeb. See on minu nägemus, aga eks paistab, kuidas läheb. Küllap ta ikka kuidagi läheb,” on Madis leplik.

Mis Madis ise tegema hakkab?

Üks on selge: homme ta enam tööle ei lähe. „Ütlen ausalt, et ei olegi mingeid plaane seadnud. Miks ma peaksingi? Küll kõik loksub ise paika. Meil on väga hea koha peal maakodu – abikaasa päriskodu.”
Madis ei hakka salgama: „Muidugi oli see teade alguses väga valus, kuigi olin mingeid märke täheldanud ja püüdnud ennast selleks ette valmistada. Ikkagi oli valus. Aga rusikat taskus ei ole. Mind saadeti tegelikult ilusti ära, mis ma ikka hädaldan. Ja kui neil abi vaja, siis ikka aitan.”
Pakun, et niisuguse huvitava eluga mees võiks oma mälestused kirja panna. Madis hakkab naerma ja tunnistab, et esialgu tal niisugust mõtet pole olnud, aga ära iial ütle ei iial.
Jääme huviga ootama.

Ja nüüd tänamisvoor

Madis ütleb, et ta on õnnelik inimene. Tal on kogu aeg väga palju abilisi olnud. Ta on otsustanud, et ei nimeta kedagi nimeliselt, muidu võib juhtuda, et mõni jääb kogemata vahele. Ta teeb kõigile sügava kummarduse ja ütleb suure tänu.