Täna kaheksakümmend aastat tagasi kutsus raskelt haige vabariigi peaminister presidendi ülesannetes Jüri Uluots enda juurde Otto Tiefi ning andis talle üle valitsuse moodustamise käskkirja: „Sakslased taganevad Eestist. Aeg on tegutseda! Koguge kokku valitsuse liikmed ning asuge tegevusse.”
Kava järgi pidi Tiefi valitsus võtma Tallinnas riigivõimu üle ja pöörduma abipalvega lääneriikide poole. See tähendanuks, et Sinimägedel läbi murdnud Punaarmee ründab iseseisvat Eesti Vabariiki ja andnuks lääneriikidele põhjuse sekkuda.
Valitsuse esimene koosolek peeti 20. septembril Tallinnas. Koos valitsuse liikmetega nimetati ametisse sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide, sisekaitseülem Juhan Reigo, riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson, õiguskantsler Richard Övel, riigisekretär Helmut Maandi ja riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist.
21. septembril saadi teada anda, et valitsus on oma kohuseid täitma asunud. Raadio teel informeeriti sellest ka välisriike, küll aga jäi trükkimata valitsuse deklaratsioon maailmale ja eesti rahvale, sest Nõukogude pommirünnak lõi rivist välja trükikoja elektrivarustuse.
Paraku oli see ka peaaegu kõik, mida suudeti – enamaks aega ei olnud. Sakslased lahkusid kiirustades ja eestlaste üksused üksinda ei suutnud Punaarmeed peatada. 22. septembril, vaid mõni tund enne seda, kui Nõukogude Liidu väed Tallinnasse sisenesid, lahkusid viimased valitsuse liikmed pealinnast. Koguneti Läänemaale Puise randa Põgari külla, et oodata evakueerimiseks lubatud kiirkaatrit Rootsist. Kaater aga hilines. Eestist õnnestus põgeneda ainult Helmut Maandil.
Põllutööminister Kaarel Liidak varjas ennast metsavennana ning suri 1945. aasta jaanuaris. Valitsuse ülejäänud liikmed arreteeriti ning mõisteti vangi või surma. Siberi vangilaagrites hukkusid rahaminister Hugo Pärtelpoeg (1899-1951) ja teedeminister Juhan Pikkov (1883-1947). Tallinnas Patarei vanglas hukati sisekaitseülem Juhan Reigo (1906-1945) ja riigisekretäri alaline kohusetäitja Endel Inglist (1906-1945). Sõjavägede ülemjuhataja Jaan Maide toimetati Moskvasse ning lasti seal 1945. aasta augustis maha.
Riigikontrolöri ajutine kohusetäitja Oskar Gustavson (1889-1945) ei suutnud ülekuulajate piinamist välja kannatada, hüppas Pagari tänaval NKGB uurija kabineti kolmanda korruse aknast välja ja hukkus.
Vanglaraskused elasid üle peaministri asetäitja ja siseminister Otto Tief (teda ei lubatud ametlikult Eestisse, oli sunnitud elama Ukrainas ja Lätis), haridusminister Arnold Susi (lubati Eestisse alles 1960. aastal). Minister Juhan Kaarlimäe vabanes vangilaagrist 1954. aastal, kuid arreteeriti uuesti 1969. aastal, elu viimased aastad elas siiski Eestis. Sotsiaalminister Voldemar Sumberg aga ei saanudki Eestisse naasmiseks luba…
1944. aasta suve lõpus oli neil võimalus valida, kas lahkuda Eestist või võtta risk, jääda siia, et olla sillaks tuleviku Eestile. Nad sooritasid kangelasteo ja jäid siia.
Eeloleval pühapäeval, vastupanuvõitluse päeval, meenutatakse neid seoses sellega. Otto Tiefile paigaldatakse sünnikodu lähistele mälestustahvel ja vabale Eestile järjepidevuse kindlustanud valitsuse liikmeid meenutatakse kirikus mälestusjumalateenistusel, kus jutlustab peapiiskop emeeritus Andres Põder.
