Valter Uusberg
Tasub kiirustada, Rütmani galeriis on veel kuu lõpuni vaadata Raplamaa ühe säravama ja järjekindlama kunstniku Avo Päädami maalide haruldast komplekti. Meistri visuaalne menüü on täielik – meremaalid, maastikud, olustikupildid, portreed, süžeed ja üks natüürmortki.
Tegu on maalitehnilise jõudemonstratsiooniga – ehkki tööde fotopõhised motiivid, üks detailirikkam kui teine, on külluslikult keerukad, ei käi meistril miski üle jõu. Tasub märgata, millise kergusega ta väljakutsuvad motiivid lõuendile on kandnud.
Klaarime siin ühe asja siiski ära. Foto põhjal maalimine tundub lati alt läbiminekuna. Asi on palju keerulisem. Selle võtte juures peab kunstnik toimima kui visuaalne sõel – mida võtta, mida jätta, iga pinnaühik lähtefotol justkui hüüaks: „Maali mind!“ Algajal võtab see silme eest kirjuks ja meelitab detailide kallal pusima, kogenum vaatleb fotot tulevase maalina, näeb sellel kujuteldava pintslitehnika jälgi ning kannab need olulist ebaolulisest eristades asjatundlikult lõuendile. „Raekoja plats“ (2024) on sellise nägemisoskuse musternäide.
Näituse kõige suurem maal, merevaade „Nüüd said küll jalad märjaks“ (2023) võtab aga põlve nõrgaks. Kuidas õnnestub kellelgi näha ja välja segada sellises koguses pooltoone!
Tervikmeeleolu on soe ja muhe. Eriti õhkub seda maastike vahel koha leidnud süžeemaalidelt „Tundub, et kedagi pügatakse“ (2024) ja „Pensionär toitu hankimas“ (2024). Neis on näha, kui hea joonistaja, valguse ja varju edasiandja ning kindla kompositsioonitajuga Päädam on. Piltjutustused on ühtlasi ka läbikomponeeritud terviklikud maalid, mille rütmi määrab kontrollitud valguskäsitlus.
Portreedes „Sirje“ (2024), „Aivar“ (2023) ja „Urmas“ (2023) ning natüürmordis „Vaikelu“ (2024) on realistliku käekirjaga autor oma sõiduvees. Kraadi võrra intensiivsemalt mõjub võluva sissepoole pilguga „Mõttesse vajunud“ (2024).
Lõpetuseks küsimus. Päädami maalid on rahulikult realistlikud ja ka pealkiri näitusel proosaline “Pildikesi pensionipõlvest”, mis siin võidukat on? Julgen siiski ettevaatlikult pakkuda: Päädami maalid erinevad kunstielu peavoolu tõmblustest, mis puhast realismi eriti ei soosi. Liiga ühene, ei šokeeri, ei intrigeeri, ei hammusta, ei raputa, ei väljenda ajavaimu lemmikseisundeid – ülepaisutatud ängi, lärmakat vabadust, spontaansust, juhuslikkust ja fragmentaarsust ega ka hirme, valu, erutust, ärevust, üksindust.
Seda need tõepoolest ei tee. Ja miks peaksidki. Päädam maalib suure meisterlikkusega muusika terminit appi võttes heakõlalisi, ilusaid ja terviklikke teoseid täis rõõmu- ja kindlustunnet, aga ka osadus- ja kaastunnet.
