Eesti Mälu Instituudis (EMI) jõudis lõpule suure töö esimene etapp, kus kogutakse kokku Teise maailmasõja ajal Eestist vabasse maailma jõudnud inimeste lugusid. Nendest on koostatud andmebaas, mille kaudu saab iga soovija uurida oma sugulase või tuttava saatuse kohta, kes sõja eest põgenes.
Selline info jõudis ühtsesse andmebaasi esmakordselt ning on tekitanud omajagu elevust nii toonaste põgenike, nende järeltulijate kui ka eestlaste seas laiemalt. Kõnealuse andmebaasi leiab internetis EMI veebilehelt mnemosyne.ee ning see sisaldab ligikaudu 65 000 sissekannet. Väga võimalik, et töö edasises käigus see arv kasvab. Nende seas on nii sõjapõgenikud, kes põgenesid Teise maailmasõja ajal vabasse maailma, kui ka mehed, kes taandusid koos Saksa armeega Saksamaale.
Andmebaasi loomine oli esmakordne katse koondada kogu see info n-ö ühe katuse alla ning teha avalikuks. EMI juhatuse liige Meelis Maripuu selgitas, et andmebaasi koostamisel ei olnud oluline ainult inimese nime lisamine, vaid ka tema lugu. Millisest Eesti paigast ta pärit on? Mis vanuses ta oli? Kuhu tema teekond pärast Eestist lahkumist viis? Mis temast seal edasi sai? Kõigile neile ja veel teistelegi küsimustele on vastuseid otsitud. Selleks on läbi uuritud mitmeid kodumaiseid ning ka välismaal asuvaid arhiive. Samuti on uurijad suhelnud otse elusolevate põgenikega ja nende järeltulijatega. Tulemuseks on ligikaudu 65 000 sissekandest koosnev ning avalikult ligipääsetav andmebaas.
Tihtipeale on ajalooraamatutes ja -artiklites välja toodud hinnang, et Teise maailmasõja käigus lahkus Eestist vabasse maailma ligikaudu 80 000 inimest. Loomulikult ei oska täpset arvu öelda keegi. Meelis Maripuu ütles, et see hinnang on usutav. Seega ei ole siiamaani kogutud andmed veel lõplikud ning töö jätkub. Võib öelda, et tänavu septembris tõmmati joon alla EMI töö esimesele etapile ning sellega tuldi avalikkuse ette. Töö jätkub jälgi ajades, kuhu viis põgenike elutee neid edasi.
Esmased sihtkohad eestlaste jaoks olid Rootsi ja Saksamaa, aga paljud liikusid sealt edasi, jõudes välja Ameerika Ühendriikidesse, Austraaliasse ja Kanadasse. Pole siis imestada, et Põhja-Ameerika suuruselt neljandat linna Torontot nimetatakse ka Välis-Eesti pealinnaks. Elujõuline väliseestlaste kogukond toimetab seal tänase päevani.
Töö arhiivides
EMI suur töö andmebaasi koostamiseks sai alguse 2022. aastal. Toonane soov oli jõuda tulemusteni 2024. aasta septembriks, sest siis möödus 80 aastat suurpõgenemisest. Tegelikult tehti esimene osa andmeid avalikuks juba aastapäevad tagasi, kuid sealt edasi on need järjepidevalt täienenud. Sealt saab oma lähedast või tuttavat otsida nii nime kui ka sünni- või surmaaja või hoopis vanemate nime järgi.
Veel kümme aastat tagasi oleks olnud see töö märksa keerukam kui praegu. Meelis Maripuu rääkis, et põhiline töö andmete leidmiseks käis välismaistes arhiivides. Peaasjalikult asuvad need Rootsis ja Saksamaal, kuid kuna need on viimaste aastatega digiteeritud, pääseb neile ligi ka internetis.
“Praegu on see töö lihtsam kui veel kümme aastat tagasi. Arhiive kogu aeg digiteeritakse ja seega on andmed lihtsamalt kättesaadavad. Tänu sellele tuli suur andmemass meile suhteliselt lihtsalt kätte. Palju aitas see, et põgenikud ise hakkasid pärast sõda oma pereliikmeid ja tuttavaid otsima. Ka sellest ajast pärit kartoteegid on alles,” kirjeldas Maripuu.
Samuti olid kättesaadavad ankeedid Rootsi arhiividest, mis koostati põgenike riiki sisenemisel. Veel mõnikümmend aastat tagasi ei olnud need andmed avalikud, aga täna on need uurijatele võrdlemisi lihtsalt kättesaadavad. Maripuu rääkis, et neile on ette heidetud, et seda tööd oleks tulnud juba 30 aastat tagasi alustada, sest siis veel need põgenikud elasid. Jah, põgenikega oleks saanud siis rohkem suhelda, aga mitmed arhiivimaterjalid oleksid jäänud tol ajal veel kättesaamatuks või vähemalt oleks see olnud tunduvalt keerulisem.
Otto Raadik
Otseselt Rapla maakonna kohta on sellest andmebaasist keeruline andmeid leida. Põhjus seisneb selles, et see on koostatud esimese vabariigi aegse haldusjaotuse järgi, kui Rapla maakonda veel ei eksisteerinud. Niisiis võib eeldada, et meie maakonnast lahkunud inimeste statistika on jagunenud Läänemaa ja Harjumaa vahel. Uurimustöö põhjal loodud statistika kohaselt lahkus Teise maailmasõja ajal Lääne maakonnast 11 protsenti elanikest ja Harju maakonnast 5,7 protsenti elanikest.
Siinjuures tuleb siiski välja tuua kaks olulist tähelepanekut. Esiteks see, et Harju maakonna ja Tallinna arvestus on eraldi. Teiseks võivad need arvud olla tegelikkusest suuremad, sest 21,2 protsendi põgenike osas ei ole täpselt teada, millisest Eesti piirkonnast nad pärit olid. Põgenike jaotuse osas oli kõrgeim näitaja Tallinnas, kust lahkus tervelt 20,1 protsenti elanikest, ning madalaim näitaja oli Petseri maakonnas, kust lahkus 0,4 protsenti toonastest elanikest.
Siiski on võimalik leida täpsemaid andmeid Rapla maakonna asulate kohta. Kui märkida andmebaasis sünnikohaks Rapla, annab see 112 vastet. Kehtna annab 34, Kohila ja Märjamaa mõlemad 75 ning Juuru 45 vastet. 76 vastet saab andmebaasist siis, kui märkida sünnikohaks Vigala.
Kui tuua üks näide, tuleb andmebaasist välja 27. novembril 1924 Rapla vallas sündinud Otto Raadiku nimi. Mõnel pool on kirjapilt ka Otto Radik. Juba vähem kui kahe kuu pärast jõuab kätte tema sajas sünniaastapäev. Lisaks sünniajale ja vanemate nimele avaneb andmebaasist ka 1947. aastal Saksamaa pagulaslaagris (inglise keeles Displaced Persons Camp) koostatud kaart. Sealt võib välja lugeda, et Saksamaal viibis ta Vätterstedti laagris, mis asus Braunschweigi linnas. Raadik oli ametioskustelt autolukksepp ning liikus 1947. aasta novembris edasi Inglismaale.
Meelis Maripuu tõi Raadiku kaarti uurides välja, et kindlasti rääkis tema kasuks see, et ta oli vallaline. See fakt on kaardil välja toodud. Maripuu selgitas, et Inglismaa oli parema meelega valmis vastu võtma vallalist noormeest, et siis ei peaks hakkama tema abikaasat ja lapsi ülal pidama. Teadaolevalt asus Raadik elama Bradfordi linna ning töötas seal pikalt bussijuhina. Sarnaseid lugusid leiab andmebaasist ka teiste Eestist lahkunute kohta.
Keerulised ajad
1944. aasta suve lõpus ja sügisel valitsesid Eestis pehmelt öeldes keerulised ajad. Keeruliste valikute keskel tuli püüda parimat. Mitme aasta vältel olid Eesti mehed olnud pööraselt raskete valikute ees. Kas alluda Nõukogude Liidu mobilisatsioonile või varjuda metsa? Kas liituda Saksa armeega või hoiduda ka selle eest? Kas püüda jätkata elu senises elukohas või põgeneda läänemaailma? Ükski neist lahendustest ei pakkunud täielikku kindlust.
Minna ei taha, ent koju jääda pole võimalik. Sellise olukorra ees olid nendel segastel aegadel kümned tuhanded eestlased. Need, kes lahkusid, liikusid enamasti edasi Rootsi ja Saksamaale. Muide, koos EMI koostatud andmebaasiga on loodud ka kaardirakendus, millelt on näha, kus põgenikud laevade ja paatidega maabusid.
Soome ei olnud turvaline valik, sest nemad olid sõlminud Nõukogude Liiduga vaherahu ning olid kohustatud eestlased välja andma. Siiski kasutati Soomet n-ö transiitmaana, et sealt edasi Rootsi jõuda. Pealegi oli turvalisem liikuda paadiga mööda Ahvenamaa saarestikku kui sõita Läänemere mõistes avamerel.
EMI koostatud andmebaas toob tollel ajal alguse saanud suurde segadusse nüüd natukenegi selgust. Oluline on just see, et kokku on kogutud mitte ainult Eestist lahkunute nimed, vaid ka nende lood. Või siis vähemalt nii palju, kui nendest lugudest on teada. Kindlasti on need andmed heaks abimeheks kõigile, kes soovivad uurida oma läänemaailma põgenenud sugulaste edasist käekäiku.
