Kalev Jõgiste,
Eesti Maaülikooli metsaökoloogia professor
Metsandust on tihti peetud konservatiivseks valdkonnaks, kuid samas on otsingud uue metsanduse järele kestnud kaua ja jätkuvad, sest maailm muutub pidevalt ja koos sellega ka mets.
Muutuvas maailmas ei saa paigale jääda isegi kõige traditsioonilisemad eluvaldkonnad. Selline dünaamika on tinginud vajaduse uute meetodite ja vaatepunktide leidmiseks, et mõista ja väärtustada metsa olemust ning selle pakutavaid hüvesid. Oluline on näha inimese kohta nende asjadega seoses.
Definitsioon määratleb metsa kui ökosüsteemi, mis põhineb mõõdetavatel suurustel nagu maa-ala suurus, puittaimede kõrgus ja katvus, kuid rõhutab ka, et metsa tuleb käsitleda terviklikuna. Metsaseadus on olemas paljudel maadel, kus näidatakse ära, milline peab olema puuvõrade katvuse protsent, kui projitseerime need maapinnale. Eesti metsaseadus ütleb, et see peab olema 30%, samas FAO definitsioon toob selle näitajana ära 10%. Nende suuruste väärtused kipuvad ajas muutuma.
Teen ettepaneku kasutada tulevikumetsanduse vormimisel mõistet “tervikmetsamajandus”. See hõlmaks nii vanu kui ka uusi põhimõtteid, integreerides need tänapäevaste arengutega.
Tähelepanu, metsamajandus (ja ka tervikmetsamajandus) on mõnevõrra kitsam mõiste kui metsandus, kuid täidab selle osa olulisel määral. Keeleliselt on eesti keeles ühise tüvega “tervis” ja “tervik”. Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine (Maailma Tervishoiuorganisatsiooni definitsioon aastast 1946). Seda mõtet oleme hakanud ka üle kandma, me räägime loomade tervisest ja juba ka metsade ja ökosüsteemide tervisest.
“Tervik” aga viitab ühe suurema asja koosnemisele osadest, mille kokkusobivus on siin loogiliseks eelduseks. Terviku harmooniline toimimine võib tähendada tervist. Vanad roomlased ütlesid: “Mens sana in corpore sano” – terves kehas terve vaim.
Tervikmetsamajandusel on kolm enim käsitlemist leidnud alustala: terviklik lähenemine, kohanemisvõime ja inimene ökosüsteemi osana.
1. Terviklik lähenemine
Metsade majandamisel tuleb lähtuda tervikust – ökosüsteemist, kus kõiki aspekte vaadeldakse ühtse toimiva kogumina.
Aastaid tagasi töötasin koos kolleegidega ka ökosüsteemide majandamise kontseptsiooniga. Seda vaatevinklit esitatakse mõningaid varieeruvaid nüansse kasutades. Räägitakse ökosüsteemide majandamisest ja ökosüsteemsest majandusest (inglise keeles ecosystem management ja ecosystem-based management). See kontseptsioon sündis Ameerikas (eeskätt USAs) ja leidis algul kasutamist looduskaitseliste eesmärkide saavutamisel. Suures osas need kaks erinevat väljendust kattuvad. Loo autori mäletamist mööda sai omal ajal ka Lahemaa Rahvuspargi arendamisel selline kava koostatud.
Ökosüsteemide majandamise kontseptsioon (taotleb objekti majandamist tervikuna) tugineb omakorda mitmele põhielemendile, mida tuleb arvesse võtta ka tänapäeva metsamajanduses. Järgnevalt toodud märksõnad mahuvad kõik kenasti eelmainitud kolme samba sisse, kuidas iganes me neid ka ei paiguta.
Neid võiks loetleda järgnevalt: eesmärgipärasus (eesmärgid tuleb määratleda selgelt, lähtudes soovitud seisundist ning selle alusel tuleb koostada tegevuskava); teaduspõhisus (oluline on tugineda teaduslikule teadmisele ja pidevale monitooringule, mis võimaldab paremini mõista metsaökosüsteemi dünaamikat ja teha teadlikke juhtimisotsuseid); sotsiaalne iseloom (inimesed on kaasatud metsadega koostoimimisse).
2. Kohanemisvõime
Kohanemisvõime on metsade majandamisel oluline sammas (alustala), mille puhul on vajalik pidev monitooring ja paindlikkus, et reageerida muutuvatele tingimustele, sealhulgas kliimamuutustele. See on keeruline ülesanne, mis nõuab mitmesuguste ajaskaalade kasutamist ja pidevat andmete kogumist ja analüüsi.
Kohanevat metsandust on püütud vormida omaette arusaamana, siin on see toodud ühe sambana tervikmetsamajanduse all. Väga palju räägitakse looduspõhisest metsandusest ja metsamajandusest (nature based forest management). See teema on loo autorile väga südamelähedane, sest siin tuuakse mängu metsakaitseline aspekt. Vahel öeldakse ka häiringupõhine majandamine, sest looduslike häiringute esinemine on paratamatu.
Siit võib-olla jõuame tõesti järeldusele, et tulevikus tehakse vaid sanitaarraiet või metsa koristusmajandust (inglise keeles salvage). Väljendit ”koristusmajandus metsas” on vähe kasutatud, aga just see mõiste võiks anda sisu eelpooltoodud majandusmudelitele. Toon aga siin ka välja oma seisukoha: koristusraie ei tohiks olla domineeriv.
Meie arusaamad toetuvad paljuski sellele, et ressurss tuleb ära kasutada enne, kui selle väärtus langeb. Päevapealt sellist reaalsust muuta ei ole võimalik, mistõttu me peame hoidma ka oma arsenalis taktika, mida vaatleme ennetava raiena, tänapäeva arusaamades uuendusraiena.
Kui aga vaatame globaalseid muutusi maailmas, siis tuleb rääkida ka kliimatargast metsade majandamisest. See tarkus seisneb ikkagi ühes asjas: me peame oma vajadusi ette nägema ja neid vastavalt kujundama. Viimatimainitud teema suur pooldaja on Eesti Maaülikooli külalisprofessor John A. Stanturf.
Head kolleegid on selle teemaarenduse juures soovitanud, et peaksin võtma julguse ja selgitama, milliseks ühe või teise kasutusviisi proportsioonid metsade majandamisel kujunevad ja milliseid suundi proportsioonides näeme tulevikus. See on aga väga raske ja tänamatu ülesanne ning käesoleva kirjatüki eesmärk on ärgitada inimesi selle üle mõtlema.
3. Inimene ökosüsteemi osana
Inimene on lahutamatult seotud metsaökosüsteemiga. Metsamajanduses tuleb arvestada erinevaid sotsiaalseid ja kultuurilisi aspekte, mis võivad varieeruda sõltuvalt geograafilisest ja rahvuslikust kontekstist. Olen kolleegidega aru pidades jõudnud ka sellise tõdemuseni, et majandamine ei peaks tähistama mitte ainult tulu-kulu ja kasumit (raha), vaid majandamist saab vaadelda laiemalt kui inimese käitumisena metsas ja metsaga.
Selline oleks tulevikumetsanduse sisuline külg, kui mõtleme inimese tegevusele looduses.
Tervikmetsamajandus, mis haarab kohanemisvõimelisuse ideed, on tänapäeva maailmas vältimatu, kuna see tagab metsade pikaajalise jätkusuutlikkuse ökoloogilisest, majanduslikust ja sotsiaalsest vaatenurgast. See lähenemine võimaldab tasakaalustada erinevaid eesmärke ja väärtusi, säilitades samal ajal metsa terviklikkuse ja mitmekesisuse.
Metsanduse tulevik Eestis sõltub sellest, kui hästi suudame need põhimõtted oma metsapoliitikasse integreerida ja praktiseerida metsa majandamist, mis suudab kohaneda muutuvate oludega ja tagada metsade säilimise ka tulevastele põlvedele. Võib-olla on kõige diplomaatilisem viis öelda nii, et tulevastel põlvedel peaks säilima võimalus otsustada, kas ja kus teha lageraiet ja millisel kujul nautida näiteks tüvepuidust saadavaid hüvesid (tüvepuit esteetilisel moel jalutuskäigul vaatamiseks või väga hinnaliste ehitiste konstrueerimiseks).
Järelmärkus: metsanduse ja metsamajanduse mõistete kasutamisel on loos püütud olla järjekindel ja ikka tuleb rõhutada, et metsandus on suurem mõiste kui metsamajandus.
Planeeritavates järgnevates artiklites on kavas tutvustada lugejatele maailma hullutanud säilimisvõime (inglise keeles resilience) ideed. Professor John A. Stanturf on ka selle teema puhul olnud maailmas üks eestmõtlejaid. Lisaks käsitletakse ka arusaama sellest, mida tähendavad ökosüsteemiteenused.
