18.-20. oktoobrini viidi maakonnas läbi Raplamaa esimene suuremahuline evakuatsiooniõppus Tormilatern 2024. See oli esialgu peaaegu kõik, mida teadsime laupäeva hommikul Varbola kooli juures autole parkimisplatsi otsides.
Tõsi, seda teadsime siiski ka, et seal koolimajas peaks asuma üks evakuatsiooni võimalikke majutuskohti. Ülejäänut oli lubatud kohapeal täpsemalt seletada. Parkla oli autosid täis, hoone ümber valitses aga vaikus ja rahu – tundus, et miski ei saa häirida kauneid sügisesi nädalalõpupäevi.
Olime koos fotograafiga juba koolimaja territooriumile sisenemas, kui äkki astus heki varjust välja Naiskodukaitse patrull ja peatas meie rahumeelselt uudishimuliku kulgemise: kes olete, mis asjus, kelle kutsel, kelle juurde? Seletasime. Tehtult range olekuga naisterahvas, kes ei lubanud ennast pildistada, võttis ühendust staabiga ja pisukese ootamise järel ilmus uksele Päästeameti Rapla-Järvamaa päästepiirkonna juht Tanel Vahter koos Naiskodukaitse evakuatsioonirühma avalike suhete juhi Liina Langiga. Meile kinnitati randme ümber oranžid käepaelad – ühel number 77, teisel 78 – ja paluti järgneda.
Järgmine peatus oli juba siginat-saginat täis eesruumis, kus pidime dokumendiga oma isikut tõestama. Paljugi mis – igasuguseid sinna ei oodatud. Nagu hiljem selgus, oli rollijaotuse järgi evakueeritavate hulgas ikkagi „igasuguseid” – võltsajakirjanikke, tülinorijaid, panikööre jne.
Nimed kirjas ja kontrollitud, viidi meid improviseeritud pressikonverentsiruumi, kus Rapla-Järvamaa päästepiirkonna juht Tanel Vahter ja Kaitseliidu Rapla maleva pealik major Indrek Jürgenson meid toimuvaga kurssi viisid. Saime teada, et legendi järgi oli kogu maakond kriisis. Evakuatsiooni raskuskese oli toodud Märjamaa valda, seal pandi püsti mitu evakuatsioonipunkti.
Major Jürgenson kinnitas, et koostööõppuse mõte sündis Kaitseliidu Rapla maleva ja Päästeameti ühistööna. Eesmärgiks seati harjutada Naiskodukaitse evakuatsioonirühma koostööd Päästeameti, kohaliku omavalitsuse ja mitmete teiste kriisiolukorras toimetavate instantsidega. Õppuse üldkoordinatsioon jäi Päästeameti peale.
Major Jürgenson täpsustas, et sõjalise kriisi olukorras on Kaitseliidul ka muid ülesandeid. Näiteks on Põhja maakaitsepiirkonna, kelle alluvusse Rapla malev kuulub, ülesandeks strateegiliste ja elutähtsate taristute julgestamine, PPA toetamine siseturvalisuse tagamisel ning liitlaste vastuvõtmise toetamine. Kuna Rapla maakond kuulub süvatagalasse, on loomulik, et tuleb vastu võtta ja majutada kõik kriisipiirkondadest tulnud põgenikud.
Tanel Vahter täiendas, et kriisid ei teki ainult sõja tingimustes, need võivad olla esile kutsutud ka ekstreemsetest ilmastikuoludest, eksimusest majandustegevuses jne. Seekordsel õppusel väga täpselt kriisi põhjusele ei keskendutud. Nagu öeldud, oli sedapuhku eesmärk erinevate instantside koostöö harjutamine.
Õppusel osalesid Märjamaa omavalitsuse inimesed, Rapla ja Viru maleva naiskodukaitsjad ja kaitseliitlased. Kutsutud olid veel Punase Risti esindajad ja Kristi Mets Eestimaa Loomakaitse Seltsist. Viimane oli valmis jagama Ukraina põgenike vastuvõtmisel omandatud kogemusi. Ja lisaks kaasati evakueeritavate rollis traditsioonilises sügislaagris viibinud Rapla kodutütred ning noorkotkad. Kokku oli kahes evakuatsioonipunktis 160 evakueeritavat ja 38 naiskodukaitsjat.
Esimene evakuatsioonipunkt pandi Kivi-Vigalas üles juba reede viimastel tundidel, öösel saabusid sinna sügislaagrist evakueeritud kodutütred ja noorkotkad. Selle järel selgus, et tulemas on veel ka teine laine põgenikke. Nende vastuvõtmiseks avati laupäeva hommikuks evakuatsioonipunkt Varbola kooli hoones. Kell 9 oldi valmis esimesi inimesi vastu võtma.
Et toimuvat võimalikult realistlikumaks teha, oli põgenike hulka palutud ka neli vaegnägijat (üks neist oma töökoeraga) ja paar ratastooliinimest, kes vajavad igas olukorras teistsugust kohtlemist.
Pressikonverentsile järgnes lähem tutvumine Varbola evakuatsioonipunktiga, kus selgitusi jagas Liina Langi. Ringkäik veenis, et evakuatsioonirühma naised olid väga põhjaliku ettevalmistuse teinud. Mõeldud oli kõige peale: suurema hulga inimeste majutamisele, väikelastega emadele, lastega perekondadele, kuni selleni välja, et oldi valmis vastu võtma ka lemmikloomaga põgenikku.
Liina Langi tuletas meelde, et varjupaika otsima tulnul võiks vähemalt dokumendid taskus olla (kuigi selle puudumine ei jäta kedagi ukse taha) ja isiklikud hügieenivahendid oleksid ka asjaks, ülejäänu pärast ei pea muretsema. Suurt toidukotti näiteks pole vaja kaasas kanda. Naiskodukaitsel on teadupärast toitlustamisvõimekus olemas, kuigi seekord oli selle kohustuse enda peale võtnud siiski hoopis Märjamaa vald.
Kõik, kellega jutule saime, olid vastuvõtjate tööga väga rahul. Teiste hulgas ka evakueeritavate hulgas silma hakanud kindralmajor Manivald Kasepõld. Tõsi, selle erandiga, et temal oli korraldajatele siiski ka üks ettepanek, mis puudutas põgenike registreerimist. Kindral pakkus, et igasuguste isikut tuvastavate andmete juures võiks inimene kirja panna ka oma eriala – see aitaks varjuotsijate hulgast abistajaid juurde leida.
Oluline mõte, sest mitu korda jooksis jutust läbi mure, et tegelikult on väga suure hulga põgenike vastuvõtmiseks ressurss ikka väga piiratud.
Kui oleme ennast evakueeritavate hulgast välja möllinud ja seisame juba välistrepil, möödub meist kiirustades Riigikogu liige Rene Kokk, varustuse järgi hinnates ka ilmselt pagenduses nagu Kasepõldki. Tervitame vastastikku, aga küsimiseks aega ei jää. Nii et kriisides oleme kõik võrdsed!
