Maiu Linnamägi, orkestri asjaajaja
Rapla Maakonna Noorte Puhkpilliorkestri juhid otsisid kollektiivi 25. aastapäeva tähistamiseks lisaks kontserdile veel mingit väljakutset. Kuna viimasest välisreisist oli möödas mitu aastat (2020. aasta augustikuuks oli küll planeeritud reis sõprade juurde Kaiserslauterni, aga kuri covid tõmbas sellele halastamatult kriipsu peale), otsustati, et sõidame ikkagi üle riigipiiri, aga seekord naabrite juurde Lätimaale.
Võtsime kõigepealt soovituste saamiseks ühendust Märjamaa hea sõbra, Cesvaine muusika- ja kunstikooli direktori Inta Stienega. Temaga e-kirju ja häälsõnumeid vahetades võtsid ilmet reisi marsruut, kontserdipaigad, majutus, külastamiseks sobivad huviväärsused. 18. oktoobri varahommikul istusime mugavasse Laanekate OÜ bussi ja sõit läks lahti.
Esimene päev – Cesvaine
Kõigepealt ootas meid Cesvaine gümnaasium, kus esimese õppeveerandi viimase koolipäeva lõpetas meie lõunakontsert. Kehakinnitus koolilõunaga, sõiduväsimusest virgumine, pillide häälestamine, esinemisrõivaisse pugemine – ja olimegi valmis. Vahva oli jälgida kontserti kuulavaid algklasside õpilasi muusikale kaasa elamas. Kuna samal päeval täitus meie dirigendil Silveril 30. eluaasta, siis esitas kuulajaskond lisaks orkestri tušile lätikeelse sünnipäevalaulu.
Pärast kontserti saime Cesvaines viibida veel üsna mitu tundi. Inta juhatusel külastasime 19. sajandi lõpul ehitatud renoveerimisjärgus Cesvaine lossi keldrist tornini. Selles suursuguses hoones on tegutsenud nii Cesvaine kool kui ka muusikakool. Pärast suurt kahju tekitanud põlengut 2002. aastal on riikliku kaitse all olevat muinasmälestist ruumhaaval renoveeritud küll riiklike projektide toetustest, küll eraannetustest. Käesoleval ajal tegutseb loss kunagiste omanike järeltulijate soovil vaid turismiobjektina.
Seejärel juhatas direktriss Inta meid oma valdusesse, Cesvaine muusika- ja kunstikooli. Pärast lossist ning lossi kõrvalhoonetest väljakolimist on kool leidnud pesapaiga kunagises lasteaias: ühel pool muusikakooli, teisel pool kunstikooli klassid, keskel saal.
Meie külaskäigu ajal toimus flöödi eriala veerandilõpu tehniline arvestus, ühte väikest flötisti ei häirinud meie sisenemine mitte põrmugi. Kuna kooli seob Märjamaa muusika- ja kunstikooliga aastatepikkune sõprus ja teineteisel on mitmeid kordi külas käidud, oli rõõmus üllatus näha kooli seinal endise Märjamaa õpilase ja kunagise orkestri liikme kingituseks toodud joonistust.
Aeg veeres juba õhtusse, seega võtsime suuna oma majutuskohta Sonate külalistemajas Vecstamierena asulas. Õhtusöögi lõpul nautisime kohaliku meistri valmistatud Silveri sünnipäeva torti.
Teine päev – Stameriena loss ja auruvedur Ferdinands
Laupäeva lõuna ajal oodati meid esinema Stameriena lossi. Kaunilt möbleeritud ruumides oli võimalus ringi vaadata ja kuulata giidi asjatundlikku juttu. See loss on oma tänapäevase välimuse saanud 19. sajandi esimesel poolel ja on tänaseni üks kaunimaid uusrenessansi näiteid Lätimaal. Ka see loss (õigupoolest on need hooned lossi nimetuse saanud hiljem, algul olid need mõlemad mõisate peahooned) on riikliku kaitse all, aga kunagiste omanike järeltulijate eesmärk ei ole hoonet viimase võimaluseni taastada, vaid eksponeerida ka ajaloo kulgu.
Turiste liikus palju ja jätkus ka meie kontserdile. Hea Inta suhtles publikuga nii enne kui ka pärast kontserti, kuna oli arvata, et mitte kõik eakamad kuulajad ei saanud täpselt aru meie ingliskeelsest teadustamisest.
Kontserdi järel oli paar vaba tundi; kes sisustas selle ümbrukonnas jalutamisega, kes kiikumisega, kes puhkamisega, ja siis ootas meid tõeline maiuspala – sõit Baltikumi ainukesel kasutuses oleval kitsarööpmelisel raudteel rongiga, mille ees puhkis auruvedur Ferdinands. Meie sõitsime Stamerienast Gulbenesse, aga soovi korral saab ka poole pikema sõidu teha, alustades juba Aluksnest.
Sõit kulges täiesti “rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh” vaimus veduri vilistamise saatel ja pöörangutel nõksutades ja logisedes läbi Vidzeme puutumata looduse. Poole tunni pärast jõudsime Gulbene raudteejaama ja seal oli meie noortele tõeline avastus ja meelispaik – jaamahoonesse asutatud põnevate atraktsioonidega haridus- ja interaktiivne keskus “Aururaudtee”. Seal võis eksponaate katsuda, katsetada ja erinevate tegevustega veeta tunde. Aga meid ootas ees veel Gulbene muusikakooli külastus.
Sellel õppeasutusel on koguni kaks maja, ühes õpivad pianistid, viiuldajad ja kandlemängijad ning teises, aasta tagasi remondist tulnud suures majas puhk- ja löökpillimängijad. Samasse majja mahub ka Gulbene kunstikool. Õhtu naelaks kujunes ilmselt reisi esimene võimalus minna poodi ja oma raha eest midagi meelepärast soetada.
Viimane päev –
ühine kontsert
Gulbene orkestriga
Juba reisi planeerides leppisid meie ja Gulbene muusikakooli orkestri dirigendid kokku, et mõned lood tuleks kontserdil, kus mõlemad orkestrid musitseerivad, ka ühiselt mängida.
Pühapäeval suures Gulbene kultuurikeskuses kõlanud kontserdil esindas eesti muusikat Ülo Vinteri “Majake mere ääres”, mis kõlas puhkpilliorkestrite esituses meie 2023. a noorte laulupeol ja hakkab kõlama 2025. a Läti noorte laulupeol. Juhatas Gulbene orkestri dirigent Jolands Andževs.
Läti muusikat esindas helilooja Arturs Kloppe hoogne pala “Pumpkin polka” Silver Niinemetsa taktikepi all. Silma jäi, et Gulbene orkestris musitseerisid õpetajate ja suuremate õpilaste kõrval vapralt ka päris pisikesed muusikud. Kontsert kulges tõusvas joones ja pärast vastastikust tänamist ja paljude Gulbene pereliikmete poolt oma noortele lillede-kingituste jagamist tulid mõlemad ühised lood veel kord ettekandmisele. Suurepärast tuju jätkus kõigile veel ühispildi ajakski.
Kinnitasime üle meie kutse Gulbene muusikakooli puhkpilliorkestrile osalemiseks 2025. a augustikuus XX Märjamaa folgi ajal toimuvatel kontsertidel Rapla maakonnas.
