Tõnis Tuuga on Raplast pärit mees, kellest on tänaseks saanud Eesti filmimaailmas nõutud valgusmeister. Tema loodud on palju kõneainet pakkunud ja tänavu PÖFF-i võistlusprogrammi valitud filmi “Vari” ja ka eestlaste poolt Oscarile esitatud filmi “Biwa järve 8 nägu” valguslahendused. Tõnise loodud valgusvihkude all on sündinud muuhulgas ka filmid “Elu ja armastus”, “Apteeker Melchiori” triloogia ja “Eia jõulud Tondikakul”.
Just nüüd, kui looduses muutub valgus pimeduseks ja PÖFF-i hundid hakkavad ulguma, teeme valgusmeistriga juttu. Kohtume Tõnisega tema kodus, mis asub Kuusiku lähistel Tapupere külas. Selle koha ostis ta umbes kolm aastat tagasi. Õunapuid ja kuldseid sügislehti täis õu on ääristatud metsatuka ja teiselt poolt avarat vaadet pakkuva põllumaaga.
Üle hoovi looklevad küpsete pihlakate vahel lambiketid, mis mõeldud õue valgustama siis, kui päike on loojunud. Tõnis räägib, kust langeb tema õue päikesevalgus suvel, kust talvel. Alles hiljem saan aru, kui suur osa tema tööst on seotud oskusega märgata valguse liikumist nii ruumis kui ka maastikul.
Juurte juures tagasi
“Kuigi töö on põhiliselt Tallinnas, ei olnud see paik, kus tahaks elada, ja otsisin kohta Rapla lähiümbruses,” räägib Tõnis, kuidas leidis juhuslikult sobiva koha enda jaoks kõnekate mälumaastike läheduses. “Vanaema elas kunagi siin Kuusiku lennuvälja kõrval Kõrgu külas ja siin on veel teisigi sugulusliine välja tulnud lähedal asuvate inimestega. Nii et mingi seos mul selle kohaga on, mis on tore,” nendib Tõnis.
Metsa äärde sõnajalgade vahele ehitas ta endale sauna. “Puutöö on mulle kogu aeg huvi pakkunud. Mu vanaisa Heimar oli ehitusfanatt, tegi ise masinaid ja parandas kelli jms,” mõtiskleb Tõnis, kust tema lahtised käed võivad pärit olla.
Ehkki endal on tal saun olemas, käib ta rõõmuga pühapäeviti Raplas vanemate juures saunaõhtul, mis on kujunenud nende pere jaoks omamoodi traditsiooniks. Seda, et kõik Tuugade neli venda vanemate saunas kokku saavad, juhtuvat päris tihti. Kui uurin, millest vennad saunalaval räägivad, hakkab Tõnis naerma ja ütleb, et viimasel ajal sageli ehitusest, sest teistelgi vendadel on koduehitus kas pooleli või värskelt seljatatud.
Perest rääkides kiidab ta oma vanemate aktiivsust ja kultuurilembust, kes muuhulgas huviga ka Tõnise filme vaatavad. “Nad on mind palju toetanud. Oma esimesed fotoaparaadid soetasin just nende abil,” ütleb Tõnis ja räägib, et kui ta kunagi fotovõistlustel osales, näitas fotosid enne ärasaatmist ka vanematele, sest nad olid tänuväärt kõrvalpilguks, kellelt tagasisidet saada ja kellega asju arutada.
Kui liigume tuppa ja Tõnis teeb meile oma aia piparmüntidest teed, räägime ühisest kooliajast Vesiroosi gümnaasiumis. “Need matkad, mida Silja Medar ja Eha-Mai Karu korraldasid, viisid loodusesse ja muutsid selle maailma palju suuremaks,” meenutab Tõnis toonaseid bioloogia ja geograafia õpetajaid. Koolivendade Uku Rooni, Madis Reimundi, Jaak Vaabeli ja Ants Tammikuga käis ta sageli ka looduses pildistamas. “Jaan Kurm õpetas meile foto tehnilist poolt juurde ja andis põnevaid ülesandeid. Pärast Vesiroosi ma läksingi tegelikult alguses Tallinna Polütehnikumi fotograafiat õppima,” meenutab Tõnis.
Toona ta veel ei teadnud, et huvi looduse ja fotograafia vastu sillutab teed tööks valgusmeistrina, samas tõmbas teda valgusemaagia juba siis. “Looduspilte tehes ju ikka jälgid valgust ja kogu see ilu minu arvates oligi valguses, muidugi looduses endas ka, aga valgus oli väga suur element nende piltide juures. Koht ja kaader võivad ju olla ilusad, aga kui valgus ei klapi või ei tekita mingit emotsiooni, ei saa head pilti,” arutleb Tõnis.
Operaatorist valgusmeistriks
Fotograafiaõpingud olid Tõnise jaoks küll põnevad, aga praktikaid tehes sai ta aru, et kui see muutub tema tööks, ei ole see enam asi, mis talle meeldiks. Nii otsustas ta minna Ants Tammiku tuules BFM-i operaatori erialakatsetele. “Üksi ma ei oleks ilmselt läinud,” nendib ta muiates.
Operaatoriõpingud olid taas oluliseks etapiks, mis andsid vajalikke teadmisi, ent ka see amet ei võlunud tema südant täielikult. “Operaatorina oled väga pikalt ühe materjali sees ja see muutub lõpuks väsitavaks. Operaatoriks olemine nõuab ka väga palju suhtlemist, enda ja oma ideede müümist,” räägib Tõnis, miks see roll talle ei sobi. Samas mängis valguskunsti juurde jõudmisel kaasa ka juhus.
“Tegin esimese täispika filmi valgusmeistrina juba suvel pärast teist kursust. See oli Andres Kõpperi ja Arun Tamme “Vasaku jala reede”. See oli korralik pea ees vettehüpe. Kogu see punt koosnes hakkamist täis algajatest, aga film tuli selle aja kohta väga hea,” ütleb Tõnis ja meenutab muigega, et sai toona kogu suve eest väga vähe palka ja parim koht ööbimiseks oli Kõpperi kelder, sest endal tal Tallinnas sel hetkel elamiskohta polnud. Hoolimata ebamugavustest andis selle filmi tegemine siiski tugeva tõuke edasiseks.
“Valgusmeistri amet on tehnilise ja loomingulise valdkonna vahepealne ala. Seal on piisavalt palju loomingut ja piisavalt tehnilist poolt, mis mulle meeldib. Kui üks projekt tehtud, saan ka üsna kiiresti järgmise projekti võtta,” selgitab Tõnis.
Kuivõrd filmikoolis õpetatakse valguse teemat vaid üksikutes loengutes, tuli tal seda kunsti õppida n-ö jooksu pealt. See, et ta on aga kuue aasta jooksul, mil on tõsisemalt valgusmeistri tööle keskendunud, teinud kaasa ka mitmes rahvusvahelises projektis, näitab, et tal on selle peale annet ja vaistu. “Kõige rohkem õpetab ikkagi võtteplatsil käimine,” on ta veendunud.
Tõnis räägib, et valgusmeistri töö algab enamasti sellest, et talle saadetakse planeeritava filmi stsenaarium lugeda, misjärel arutatakse operaatoriga, kuidas too filmi pildiesteetikat näeb. Vaadates näidispilte tonaalsusest ja meeleoludest, saab valgusmeister ettekujutuse, mis suunas atmosfääri loomisel liikuda. Mingil hetkel käiakse vaatamas ka võimalikke võttekohti ehk lokatsioone.
“Kui on võttekohad leitud, saab juba täpsemalt öelda, kui palju meil lampe, statiive, raame, tõstukeid ja muud nodi vaja on, ja siis koostame vajamineva tehnika listi. Kui see on tehtud, tuleb sageli kärpida, sest eelarvelisi vahendeid nii palju ei ole ja siis tuleb nuputada, kuidas samu asju teha odavamalt,” selgitab Tõnis ning lisab, et sõltuvalt projektist võib tööde järjekord ka varieeruda.
Täispika filmi ettevalmistusperiood kestab Tõnise valdkonnas pool aastat kuni aasta ja intensiivsem osa algab mõni nädal enne võtete algust, kui osakonnajuhtidega võetakse stsenaarium ette, loetakse stseenide kaupa läbi ja räägitakse, mismoodi kõike seda tegema hakatakse.
Vari ja päikesekiir
“Sellest, mida mina filmide juures teen, on võib-olla tavavaatajal raske aru saada, sest keegi ei lähe filmi vaatama ju valguse pärast. Valgus on lihtsalt üks osa filmist ja filmikaader tekib mitme inimese peale kokku,” selgitab Tõnis.
Ta näitab oma mobiilist kaadreid filmi “Vari” võttelt. Fotodel on näha seda stseeni, kus Juhan Liivi kehastanud Pääru Oja näole langeb läbi katkise küünikatuse hommikune päikesekiir. “See ei ole päris päike, tegelikult oli võttepäeval üsna vihmane ja tuuline ilm,” avab Tõnis tagamaid. Niisiis võlus selle päikesekiire, millel on selles stseenis väga tähtis roll mängida, näitleja näole Tõnis.
Veel näitab ta fotosid “Varju” kõrtsistseenist, kus on näha, et ainukesed asjad, mis ruumis valgust annavad, on küünlad. “Kuna küünlad ei anna piisavalt valgust, ei tule selles stseenis valgus küünaldest, vaid kaadritagustest küünlakuma imiteerivatest valgustitest, mis on vastava suuna, valgustemperatuuri ja tugevusega,” selgitab Tõnis.
“Varjust” rääkides ütleb ta kokkuvõtlikult, et jäi filmiga rahule. “Alati on stseene, mida saanuks paremini, aga üldiselt tekkis ilus tervik.”
Tõnis räägib, et vajadusel peab valgusmeister olema suuteline muutma öö päevaks ja õhtu hommikuks. “Valguse juures ongi väljakutse see, kuidas vaatajat ära petta,” ütleb ta. Kui väljas on pime, aga filmida on vaja varahommikust stseeni, peab valgusmeister nuputama, milliseid valgusteid akna ja kaadri taha paigutada, et ruumi tekiks varahommikune atmosfäär. Kui filmitakse stuudios, kus pole üldse aknaid, peab kogu valgusinterjööri looma sinna valgusmeister.
Tõnis selgitab, et sellisel juhul ei piisa vaid päikese imiteerimisest, vaid peab vaatama ka muud keskkonda selle ümber, näiteks mis kuma tekitab ruumi sinine taevas. “Just selliste naturaalsete valguste loomine pakub mulle kõige rohkem huvi. See kõik on seotud looduskeskkonnaga ning looduses käimine on mind selle juures palju aidanud,” tunnistab Tõnis.
Kui ta ka oma argitoimetusi tehes näeb mingeid põnevaid valgusmänge, filmib või pildistab ta need üles. “Valgus on kõige müstilisem asi üldse. See on miski, mida sa ei näe. Sa näed seda ainult siis, kui ta puudutab mingit pinda. Valgusel on väga palju erinevaid nüansse ja variatsioone, millega töötada ja mängida,” loetleb Tõnis seda, mis teda valguse juures võlub.
Seni kõige meeldejäävamaks projektiks peab Tõnis Melchiori triloogiat. “Neid filmisime kõik ühes jutis. Meeskond oli väga tore. Palju erinevaid kohtasid. Aega ei olnud, aga kõik siiski toimis. Lätis oli päris äge filmilinnak, kus filmisime suure osa vanalinna öiseid stseene, mida Eestis polnud võimalik teha. Eestis ei saa vanalinnas valgustada, pole lihtsalt ruumi. Seal stuudios sai ümber seinte igalt poolt valgustõstukitega ligi. Film “O2” oli ka tore. Üldse Mihkel Soe, Meelis Veeremetsa ja Sten-Johan Lillega projektid on huvitavad ja toredad olnud,” kiidab Tõnis operaatoreid, kellega on olnud hea koos töötada, sest just operaator on valgusmeistri kõige olulisem partner võtteplatsil.
Tõnisel oli suurepärane võimalus teha tööd ka palju kõneainet andnud filmi “Tenet” võtteplatsil, kus ta täitis n-ö rigging best boy ülesandeid, kes pani koos meeskonnaga kõik valgustid ja tehnika üles ja võttis pärast filmimist maha.
“Kui Eestis on heal juhul selline ettevalmistus üks päev, siis näiteks Linnahalli ettevalmistus “Teneti” puhul võttis aega kolm nädalat. Väga palju lampe tuli otse tehasest, sest polnud võimalik rentida nii suurt kogust, mida seal vaja oli. Maailmatasemel kogemus ja mastaap,” räägib Tõnis väärt võimalusest.
Lisaks on Tõnis osalenud teisteski rahvusvahelistes projektides, muuhulgas jõudnud Netflixile toodetud filmi “The Mother” kaadri taha, mida filmiti Gran Canarial ja kus peaosa mängis Jennifer Lopez.
Ise hoiab varju
õuan selleni, et Tõnise ülesanne on teha näitlejad võtteplatsil nähtavaks, samas ise on ta inimene, kes hoiab varju. “Nii võib öelda küll, mulle meeldib taustal olla,” ütleb Tõnis naerdes. Ühtlasi nendib, et kui filmitööstusesse siseneda, kipuvad garderoobist värvid kaduma, sest mitmel praktilisel põhjusel, mis puudutavad ka valguslahendusi, on parem, kui võttemeeskond kannab tumedat. “Kui riideid kuivama panen, siis vaatan, et muid värve kui must justkui polekski.”
Ka oma tehtud tööde osas on Tõnis tagasihoidlik, näiteks ei kuuluta ta sotsiaalmeedias, kui mõni tema osalusel valminud projekt valmis saab. Ei teinud sellegi kohta postitust, et sai 2020. aasta kultuurkapitali audiovisuaalse kunsti sihtkapitali parima taustajõu preemia hinnatud tegutsemise eest valgusmeistrina. Kuldne kultuurkapitali preemiakuul seisab tal kapi otsas kõrvuti sepistatud kaameraga, mille saime 2007. aastal Vesiroosis toimunud amatöörfilmide festivali “Kaader” grand prix’ võidu eest. Toonast võidufilmi tegime Tõnise ja Jaak Vaabliga kolmekesi ega aimanud sugugi, et 17 aastat hiljem saame seda võidukarikat Tõnise karjääritee valguses vaadata.
Nagu ikka käib kingsepp ise kingadeta ning ka Tõnis tunnistab, et ise ta suur kinos käija ei ole. Ka mitmed filmid, kus ta on kaastegev olnud, on tal nägemata, sh ka Oscarite nimekirja esitatud “Biwa järve 8 nägu”. Tõnis selgitab, et võtteperiood on intensiivne ja sageli on tööpäevad 12 tundi pikad. Kui esilinastus satub teise filmi võttega samale ajale, võibki juhtuda, et jääb nägemata.
Uurin siis, et kuidas ta puhkab. “Ma arvan, et siin on mul väga hea puhata,” ütleb Tõnis aknast välja vaadates ja räägib, et naudib kodus ehitamist ja nokitsemist. Samas paistab ta töökoja lae alt ka surfilaud, õuel laiutab süstapaat ja auto pagasiruumis on dicgolfi kettad.
“Kunagi, kui mul seda kohta veel ei olnud, siis oligi puhkus see, et sõitsin esimesel võimalusel linnast välja. See koht teeb suure töö puhkuse jaoks ära, ei ole pidevalt sellist tunnet, et tahaks reisile minna. Reisida muidugi on ka tore ja surfamas käia, aga enam ei ole nii hullu tungi, kui kunagi,” arutleb Tõnis. Samas mängib ta siiski suure hasardiga discgolfi ning veedab oma vaba aega võimalusel veel ja maal matkates.
Ta elutoa riiulis on rida vanu fotoaparaate, mis on temani jõudnud isa kaudu. Ka ta enda fotokaamera on tal kapis tegelikult alles ja ta ei välista, et kunagi pildistamise juurde tagasi jõuab, ehkki aktiivselt sellega praegu ei tegele.
Heidan mälu värskendamiseks pilgu Tõnise vanale veebilehele, kus tal on üleval üle 800 loodusfoto. Pean nentima, et Tõnisel on oskus pildistada nii, et vaatajal tuleb ninna sambla lõhn, nahale lumehelbe õrn puudutus ja kehasse rabahommiku kargus. Samas on neis üle viieteist aasta tagasi tehtud fotodes tajuda eelaimusena ka filmikeelele omast dünaamikat ja dramaturgiat.
Satun ta fotosid sirvides mitmele 2011. aastal Lapimaal tehtud fotole, kus vaatavad vastu nii rebane, põdrad, virmalised kui ka lõputud lumeväljad. Ka järgmisena kodumail linastuv film, mille juures Tõnis valgusmeistrina tööd tegi, on filmitud Lapimaal. Tegemist on Soome-Eesti koostöös valminud filmiga “Rakett”, mida näidatakse ka PÖFF-il, aga laiema Eesti kinopublikuni jõuab detsembris.
“Retsilt külm oli,” meenutab Tõnis Lapimaa võtteperioodi ja võtab lonksu kuuma teed. Rääkides pöörab ta pilgu sageli aknast välja, justkui maastikult inspiratsiooni otsides. See jääbki natuke saladuseks, kuidas kinnise loomuga mees, kes ise oma emotsioone väga ei jaga, tundeküllases filmimaailmas navigeerib. Samas aimub tema foto- ja valgustöid vaadates, et nende kaadrite taga on peidus soe ja tundlik natuur.
