7.2 C
Rapla
Teisipäev, 26 nov. 2024
PersoonSädeinimene Jaanus Benjamin: „Üksi ei tee mitte midagi.”

Sädeinimene Jaanus Benjamin: „Üksi ei tee mitte midagi.”

Kui tulevane Palamulla küüni peremees veel „titelatris” oli ja vait ei jäänud, pandi mängima Tom Jonesi plaat. „Seda võisin alati kuulama jääda. Meeldib siiamaani,” ütleb Jaanus Benjamin mõnusa muigega. Muusikat on ta eluaeg armastanud, eriti eesti muusikat ning viimased üheksa aastat on ta toonud Eesti parimaid muusikuid väikesesse Palamulla külla esinema. Selle eest on ta nimetatud Rapla valla sädeinimeseks.

Kuidas sattus Tallinnas sündinud ja koolis käinud Jaanus Benjamin umbes 30 püsielanikuga Palamulla külla? Jaanus ütleb, et ega ta nii väga linnamees olegi. „Ma olen ikkagi juurtelt Juurust. Minu esivanemad on Juurust pärit ja kolisid siit ära 120 aastat tagasi Tallinnasse. Nüüd ma olen siis natukene ringiga tagasi.”

Palamullal on ta olnud enda arvestuste järgi umbes 25 aastat. „Tahtsin oma lapsele suvekodu,” meenutab Jaanus ja lisab, et esimene valik oli Lahemaa. Kui seal sobivat ei leidnud, tuli appi toona Kodila koolis õpetajana töötanud sõber, kes pidas Palamulla metsades mesilasi ja soovitas vaadata seal tühjalt seisvaid talusid.
„Ja siis leidsimegi selle Paju talu. Ta oli lagunenud ja katus sisse kukkunud. Ehitasime selle üles ja siis kui valmis sai, tegime külaplatsi, ja siis hakkasime küla ajalugu korjama,” räägib Jaanus.
Selleks ajaks oli Jaanusest kui aktiivsest inimesest kuidagi enesestmõistetavalt kujunenud küla esindaja. Sõber Ulvi Blande meenutab, kuidas nad ühel külade väljasõidul Jaanuse Kodila näiteringi värbasid: „Seal sai nalja tehtud, et meil on näiteringis kogu aeg mehi vaja. Ta kuidagi mainis, et on ühe korra mänginud, ja sellest piisas.”
„Jah, ma ütlesin, et olen Ibseni „Metspardis” peaosa mänginud, ja nad olid nii vaimustatud, et vot seda on vaja, siis võidame kõik ära,” räägib Jaanus naerdes. Lisab siis heatahtlikult, et eks see Ibseni mängimine oli keskkooli ajal ja ta on ikka tagasihoidlikumaid rolle eelistanud, aga Kodila näitering oli tema elus tore etapp. Muuseas ka sellepärast, et sealt sai alguse Jaanuse, Ulvi ja toonase Oela külavanema Siim Maiste sõprus. „Siim oli ka siis näiteringis ja nii kamp kokku sai,” nendib Ulvi. „See on muljetavaldav, et see punt on siiamaani koos,” lisab Jaanus.

Palamulla küüni lugu

Kui Jaanus Benjamin Palamulla külla kolis, seisis seal keset põldu künka otsas vana mahajäetud kolhoosiaegne hoone, mida keegi enda omaks ei pidanud. Kunagi oli seal viljakuivati ja lõpuks väetisehoidla. Hoone oli aastate jooksul mitu korda põlenud ja lagunema jäetud. Jaanusel tuli mõte hoone korda teha.
„Ajalugu on tal ilmselt päris huvitav, millest keegi eriti midagi ei tea. Seal on olnud mingisugune mõisaaegne aidahoone. Hiljem on sinna aastatega juurde ehitatud,” räägib ta. „Aga need paekivimüürid olid tõesti inspireerivad, sest need olid meetrilaiused.”
Inimesed olid rahul, et keset küla asuv lagunenud hoone korda saab, ja Jaanuse sõnul käis tal abiks terve Palamulla küla. Alguses ei olnud ka kindlat plaani, mis hoonest edasi saab. „Teeme korda ja siis vaatame. See, et seal kontserte pidama hakati, oli ainult Ulvi idee,” räägib Jaanus.
Ulvi Blande, kes oli siis Kodila külavanem, korraldas 2016. aastal Kodila külade 750 aasta pidustusi ja tema mõte oli, et iga küla pakub midagi. „Meil oli küüni ehitamine pooleli ja Ulvi tuli, et teeme kontserdi. Heinapakid istumise alla ja las see põrand olla, nagu ta on. Seal polnud põrandatki all, aga aega oli ja siis hakkasime kiiresti toimetama, et Ulvi saaks oma pidustused maha peetud,” pajatab Jaanus muhedalt.
Siiri Sisask oli esimene muusik, kelle kontsert toimus Palamulla küünis, nagu hoonet nüüd nimetama hakati. Kontsert osutus üle ootuste menukaks ja sellest arenes mõte korraldada igal suvel kolm kontserti. Üheksa aasta jooksul on Pallamulla küünis esinenud sellised nimekad muusikud nagu Tõnis Mägi, Ivo Linna, Riho Sibul, Juhan Uppin koos Lõõtsavägilastega, Kukerpillid, Vaiko Eplik, Mari Jürjens… Esinema on kutsutud ka kohalikke muusikuid, näiteks Sten-Olle Moldau.
„Eesti muusika mulle üldse väga meeldib,” räägib Jaanus. Ühe oma lemmikuna nimetab ta Silvi Vraiti. „Tema mälestuseks tegime uhke kontserdi Kaire Vilgatsiga. See oli võimas. Kaire tõi sinna kaks Eesti kõige paremat muusikut, Raivo Tafenau ja Ain Agana,” meenutab ta.
„Me oleme püüdnud leida esinejaid, kes meile endale meeldivad,” räägib ta valikutest. „Sellest on kujunenud selline vahva sügisene või talvine õhtusöök. Saame kokku koos peredega, sellepärast, et Siimu abikaasa ja Ulvi elukaaslane on otseselt seotud. Istume, sööme ja joome, arutame ja mõtleme. Käime mingisuguseid ideid välja.”
„Aga on ju ka nii, et kõigile kõik ei meeldi. Meestele meeldib üks rohkem kui naistele ja siis vaatame kompromissi,” täiendab Ulvi.

Muusikud ja publik

Aastatega on kontserdipaik endale nii palju nime teinud, et enam ei ole raske esinejaid kohale saada. „Mina olen selle koha pealt suhteliselt arg inimene. Esimesed aastad oli see [muusikutega läbirääkimised] ikka puhtalt Siimu teha. Temal on seda muusikalist tausta kordades rohkem kui meil. Nüüd juba teatakse,” nendib Jaanus ja lisab, et on nüüd ka ise kokkuleppeid teinud.
Muusikute jaoks on suur pluss helitehnika, mis on sinna Jaanuse sõnul sponsorite abiga soetatud. „Tehnika on meil tõesti korralik, aga arvan, et Siimu-sugune suudaks ka kehvema tehnikaga väga head asja teha,” nendib Jaanus naerdes. „Kukerpillide mehed kiitsid teda taevani ja hiljem kirjutasid ka sotsiaalmeedias. Mina võhikuna ei saa arugi, aga nemad on ju spetsialistid.”
Teine, ja tänapäeval vägagi oluline pluss on see, et muusikutele ei jääda kunagi võlgu. Kui ongi juhtunud, et publikut on oodatust vähem tulnud, on Jaanus puudujääva osa omast taskust maksnud. „Muidugi on alati hirm, et inimesi ei tule,” ütleb Ulvi, kes pileteid müüb. „Paar korda on olnud, kus oleks võinud [publikut] rohkem olla,” nõustub Jaanus. Ta on üritanud ka toetust küsida, kuid erilist õnne sellega pole olnud. „Ühe korra sain, Kultuurkapital andis meile 500 eurot,” ütleb ta laia naeratusega.
Vaatamata peaaegu olematule reklaamile leiab üha rohkem ja kaugemalt inimesi tee Palamullale. Aina enam on neid, kes sinna esimest korda tulevad. „Näiteks Indrek Kalda kontserdil oli 90% esimest korda,” ütleb Jaanus. „See meid üllatas jah,” lisab Ulvi. „On oma fännklubi, kes alati käivad, ja külainimesed, kes alati käivad, aga uusi on ka alati.”
„Ja kontserdid vaimustavad. Tunnike varem enne kontserti on täitsa lahe vaadata, kui naised tulevad üle põllu. Me oleme toonud sinna ikkagi täitsa nimekaid muusikuid ja kui see sulle koju kätte tuuakse…” ei hakka Jaanus pikemalt seletama.
Küünis on toimunud ka teisi ettevõtmisi. Näiteks on seal näidatud Rao Heidmetsa filme ja oma koosolekuid on teinud Punase Risti selts ja Naabrivalve. Isegi pulma-aastapäeva on seal peetud ja laste sünnipäevi. Kui lauad sisse panna, mahub mugavalt umbes 50 inimest, aga arvestama peab, et hoonet saab kasutada ikkagi soojal ajal, sest talvel on seal liiga külm. Siiski päris kõike neisse ruumidesse ka ei lasta.
„Meil ei toimu seal mingisuguseid pidusid. Me ei ole tahtnud seal pulmi teha. See on ikkagi küla keskus ja võiks häirida. Ja me ei ole kedagi seganud.” Üks, mis Jaanuse puhul juba esimesel kohtumisel silma hakkab, on see, et ta tõepoolest arvestab teiste inimestega.

Psühholoogist ettevõtja

Kooliteed alustas Jaanus Benjamin Tallinna 47. keskkoolis (praegune Südalinna kool). „See oli tõenäoliselt üks Eesti kõige suuremaid koole üldse, klassis üle 40 lapse, pooli ma ei tundnud,” räägib Jaanus. „Õpetajatel väga aega tegeleda ei olnud ja eks laisemad nagu mina kasutasid seda usinalt ära. Igal juhul olin mina üks nendest, kes sealt välja heideti,” ütleb ta muigega.
Keskkooli lõpetas ta Pirital, praeguses majandusgümnaasiumis. „Pirita oli tol ajal sihuke tore külakool, lapsi oli alla 20 klassis.” Seal saatis lauluõpetaja Jaanuse, kes enda sõnul nooti ei tunne, laulukoori.
Sealt ja kodust on pärit tema muusikaarmastus. „Isa kuulas väga erinevat ja head muusikat. Selliseid, keda tookord võib-olla väga palju ei kuulatud, näiteks Toivo Kurmetit. Väga meeldis talle Mati Nuude,” meenutab Jaanus.
Just isa mõjutusel on temast saanud transpordiettevõtja. Jaanus rõhutab, et on neljandat põlve transporditööline. Kuigi autod ja transport on talle kogu elu huvi pakkunud, ei olnud see sugugi esimene elukutsevalik.
„Mulle meeldis metsandus,” räägib ta. „Isal oli sõber, kes oli metsavaht ja tema unistas, et ma läheksin metsandust õppima. Ma täitsa kaalusin, et alustaks Luual, seal neid metsavahte õpetati, aga siis tulid teised ajad ja tänaseks meil ei ole enam metsavahte. See amet suri koos Eesti Vabariigi tulekuga.”
Ema soovil, kes tahtis, et pojast saaks advokaat, astus Jaanus Tartu Ülikooli. „Sellest ei saanud suurt midagi ja siis ma läksin ja õppisin tolliametnikuks.” Tolliametnikuna töötas ta, enda sõnul õnneks, lühikest aega ja läks siis Mainorisse õppima psühholoogiat, mis on teda samuti alati huvitanud. Kuna seal õppimise ajal oli vaja töötada, läks ta tööle rahvusvahelisse transpordi- ja logistikaettevõttesse.
„See töö tõesti huvitas ja köitis ja tol ajal oli see ka vajalik. Kõik said aru, et seda [transporti] on vaja.” 2006. aastast on ta rahvusvaheliste vedudega tegeleva ettevõtte Windline OÜ enamusosanik. „Me oleme registreeritud Raplamaale, toetame kohalikku elu. Tänaseks on see olukord… Transpordisektoril on praegu ikka väga raske, aga täna anname ikkagi veel 20 inimesele tööd.”
Lisaks on tal väike osalus tekstiiliettevõttes, mida juhib tema vanem tütar. „Samamoodi töötlev tööstus ja pigem ei soosita siin riigis selliseid sektoreid. Väga palju mängib rolli energiahind, mis on viimase paari aastaga tõusnud ikkagi neli korda. Seal tehakse väga palju allhanget Rootsi, Soome. Väga raske on soomlasele selgitada, miks on energia meil kolm korda kallim.”
Poliitika ei ole teema, millest ta pikemalt rääkida sooviks.

Põlispuude hoidja ja sädeinimene

Loodushoiu Fond tegi paar aastat tagasi algatuse, milles kutsuti maaomanikke üles jätma alles nende maadel kasvavad põlispuud. Juhendi koostas Hendrik Relve. Üleskutsega liitus ka Jaanus Benjamin, kelle maadel kasvab kolm „tugevalt üle 200 aasta vana” tamme. „See oli väga lahe ettevõtmine! Aga sellega kaasneb teatud kohustus ka: sa pead hoolitsema selle puu eest, sa ei tohi seda niisama umbropsu maha saagida.”
Jaanus tunnistab, et talle ei meeldi Eestis nii laialt levinud lageraied. „Seda on hästi nukker vaadata ja tulemus on käes – levib ürask ja kõik muu. Siis püüad vähemalt oma ümbrust hoida nii terviklikuna kui vähegi võimalik.”
Kunagi on ka tema praeguse elukoha ümber kasvanud mets, kuid see on kõik maha saetud. Jaanus on oma maadele ise metsa istutanud, aga „see on köömes võrreldes sellega, mis toimub”. Osalt ka sel põhjusel, kuid mitte ainult, on viimasel kolmel aastal kujunenud traditsiooniks, et iga Palamulla küünis esinenud muusik istutab küüni kõrval olevasse parki puu. Need istikud varustatakse metallsiltidega, millel muusiku nimi, nii et kunagi saab sellest n-ö kuulsuste park. Puid on erinevast liigist. „Näiteks Uppinile võtsime dekoratiivõunapuu, Mari Jürjensile pihlaka,” räägib Ulvi.
Küsimusele, kas tal peale töö ja Palamullal toimetamise veel millegi jaoks aega jääb, ütleb Jaanus pärast pisukest mõttepausi, et ta jumaldab reisimist. „Mulle meeldivad sellised seljakotireisid,” selgitab ta. Nii on ta koos abikaasaga olnud paar nädalat Peruus ja väga huvitav koht tema jaoks oli Iisrael. Nüüd on küll reisimises olnud paariaastane paus, sest väikeseid lapsi tuleb kasvatada. Kui küsin, miks ta lastega ei reisi, nagu nii paljud tänapäeval teevad, niheleb ta natuke, ohkab ja siis tunnistab: „Mulle ei meeldi see laste kisa lennukis.” Siis lisab, et nad siiski proovivad ka lastega teha lühemaid reise, selleks on neil matkabuss.
Palamulla küüni kordategemine ja kontsertide korraldamine ei ole sugugi kõik, millega Jaanus on kogukonda panustanud. Näiteks Alu kooli lasteaiale on ta kinkinud uhke mängumaja. Palamullal on ta oma tasakaaluka toimetamise (allee kordategemine jne) ja eestvedaja loomusega küla elama pannud. „Miks ta muidu sädeinimeseks üles anti,” mainib Ulvi.
Sädeinimese tunnustuse kohta ütleb Jaanus: „Mis seal salata, uhke tunne on ja tore, et tunnustatakse. Ma veel kord ütlen, et see on meeskonnatöö. Üksi ei tee seal mitte midagi. Aga ma näen, et kõik teevad hingega. Mina ka. Me teeme seda tõesti hingega, me teeme seda teistele ja muidugi natuke endale. See on tore, kui märgatakse. Mina väidan, et kultuurimaastikul 10 aastat on ikka päris arvestatav number ja tänaseks on kõigil jõudu ja jaksu edasi teha.”

Sõbrad Jaanusest

Ulvi Blande: Minu tutvus Jaanusega algas üle kümne aasta tagasi, kui ma ta Kodila küla näitetruppi kutsusin. Ta on huvitav kuju. Hästi empaatiline ja soe inimene. Hea huumorimeelega. Jaanusega on hea koostööd teha, sest teda on kerge sütitada ja ta ei pelga takistusi ning ta oskab hästi inimesi kaasata. Ja tööd ta ei karda.
Tal on üks huvitav omadus, mis puudutab tähelepanu all olemist. Ta on väga sõnaosav, enesekindel ja laia silmaringiga mees, aga kui on vaja kuskil esineda/sõna võtta, siis ta juba ette hullult pabistab. Aga kui ta n-ö lavale astub, siis ta naudib tähelepanu küll ja elegantse kergusega väljub igast olukorrast. Vaadates tema toimetamisi, mõtlen ma vahel, et tema ööpäevas on rohkem kui 24 tundi. Ja kui ta on midagi oma arust valesti teinud, siis ta tunnistab seda ja vabandab.

Siim Maiste: Jaanuses on koos mitu erinevat omadust, mida tihtilugu inimestes näha ei ole. Ta on visionäär, kes näeb asjadest juba alguses suurt pilti, ning tal on vaistu, kus suunas asjadega liikuma hakata. Teisalt on ta „käed-külge“ tüüp, kes ei delegeeri kõike kohe ära, vaid alustab nokitsemisega ka ise. Kuigi ma tunnen Jaanust juba üle 10 aasta, siis selle aasta suvel ta üllatas jälle oma sõnaosavusega. Tihtilugu tagasihoidliku kuvandi taga on aga kadestamisväärselt lai silmaring ning arusaam, kuidas asjad siin elus toimivad. Ta rassib mitmel rindel ning seal ta oma inimesi hoiab ja on nende jaoks alati olemas – mehel on suur süda.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare