Züleyxa Izmailova, Riigikogu liige, SDE
Vaimse tervise muredega maadlevad väga paljud Eesti inimesed. Kurvastaval kombel on selliste probleemidega üha enam hädas just lapsed.
Noorte seas esineb aina rohkem kliimaärevust – tunnet, et nad pärivad maailma, mis on täis kriise ja katastroofe. Kliimamuutuste ja ülemaailmsete kriiside tõttu muretsevad nad oma tuleviku ja võimaluste pärast, mis tõstab ärevuse ja depressiooni taset.
Nii laste kui ka täiskasvanute vaimset tervist mõjutavad veel mõnda aega negatiivselt selja taha jäänud koroonapandeemia ja muidugi sõda Euroopas ning sõjalised konfliktid maailma teistes piirkondades. Liigne nutiseadmete kasutamine ja nutisõltuvus jätavad samuti oma jälje, eriti lastele.
Kahjuks pole ühiskonda rusuvate probleemide lahenemist veel niipea loota ja kliima muutudes võivad pinged hoopis kasvada. Väga tõsine on ka eakate üksinduse probleem. Lisaks vajab paljude lastega perede vaimne heaolu parandamist – inimeste tundeid ja igapäevaelu mõjutavad stress ja majanduslike raskuste koorem.
Seetõttu on igati tervitatav, et riik laiendab kohalikul tasandil vaimse tervise teenuseid. 20. novembril kiitis Riigikogu heaks sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, mille alusel jagab riik järgmisel aastal uutel ja võrdsetel alustel omavalitsustele raha vaimse tervise teenuste pakkumiseks.
Paljudele omavalitsustele on teinud muret teenuste ebaühtlane ja ebajärjepidev rahastamine. Senini pidid nad vaimse tervise teenuste tarbeks raha riigilt taotlema ja enamasti toimis põhimõte, et „kes ees, see mees“, aga edaspidi saavad kõik vallad ja linnad vahendeid omavalitsuste toetusfondi kaudu.
Arvestuse aluseks on elanike arv ja võitjad ennekõike väiksemad omavalitsused. Senise taotlusvoorude süsteemi võttis riigikontroll kokku nii: „Kiired jalad ega nobedad näpud ei saa olla toetuse andmise mõõdupuu.”
Alates jaanuarist saavad linnad ja vallad ise autonoomselt otsustada, milliseid teenuseid nende elanikud enim vajavad. Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo nimetas Riigikogu ees teenuseid, mida omavalitsused abi vajavatele inimestele pakkuda saavad.
Sellesse loetellu kuuluvad psühholoogiline nõustamine, vaimse tervise kriisinõustamine, pereteraapia, hingehoidlik nõustamine, grupiteraapia lastevanematele, kogemusnõustamine, leinanõustamine, loovteraapia ja mänguteraapia.
Eesmärk on teha n-ö lihtsamad teenused inimestele kodu lähedal kättesaadavamaks, et väiksemad vaimse tervise hädad ei areneks raskemate diagnoosideni, kus tekib vajadus juba kliinilise psühholoogi või psühhiaatri järele. Kui inimesed ei saa õigeaegset abi, siis probleemid süvenevad, millega kaasnevad ka suuremad tervise- ja sotsiaalkulud.
1. jaanuaril jõustuv seadus pole võluvits inimeste vaimse heaolu tagamisel – rahastamine võiks olla oluliselt suurem ja mööda ei saa vaadata ka teravast spetsialistide puudusest -, aga kahtlemata on tegu positiivse muudatusega.
Laste paremat vaimset ja ka füüsilist tervist teenib samuti terviseminister Riina Sikkuti algatus piirata järgmisest õppeaastast põhikooliõpilastele koolis nutiseadmete kasutamist. Mõned Eesti koolid on seda tänuväärselt juba teinud.
Vaimne tervis on ühiskonna hapnik. Kui me seda ignoreerime, riskime kaotada võime toetada iseennast ja üksteist. Lapsi ei tohi jätta kliimaärevuse keerisesse ega eakaid üksinduse vaikusesse.
