Detsembri pimedad ja külmad õhtud nõuavad autojuhilt veelgi suuremat valvsust. Juba praegu on teada, et 2024. aasta kujuneb liiklussurmade poolest Eesti teedel viimase viie aasta kõige mustemaks. Detsembri alguse seisuga oli liikluses oma elu kaotanud 61 inimest, eelmisel neljal aastal on see arv jäänud julgelt alla kuuekümne. Ja detsember on suures osas alles ees.
Raplamaa Sõnumite soov on selle artikliga jõuda autojuhtideni, et nad mõtleksid vähemalt kaks korda, enne kui asuvad ohtlikku manöövrit tegema.
Raplamaa Sõnumid vestles kahe mehega, kes on üle elanud erakordselt tõsise liiklusõnnetuse. Raplas elav ameeriklane Carl Pucci sattus liiklusõnnetusse 2022. aasta novembris Tallinna – Pärnu maanteel. Selles õnnetuses hukkus tema ema Pamela. 37-aastane Hanno elas liiklusõnnetuse üle 2015. aasta mais Tallinna – Tartu maanteel. Mõlemad lood kõnelevad sellest, kuidas suurtel kiirustel hakkavad mängima kõige väiksemad detailid ja kokkupõrge võib juhtuda erakordselt ootamatult. Kõigile, kes on liiklusõnnetuse üle elanud, jätab see eluaegsed armid.
Kindlasti tuleb paljudele silme ette uudiseportaalides ja sotsiaalmeedias paar nädalat tagasi ringi liikunud videoklipp pöörasest möödasõidust. See episood toimus esmaspäeva, 18. novembri hommikupoolikul Tallinna – Rapla maanteel. Klipist on näha, et vahetult enne teepiirete algust püüdis Rapla poolt tulnud autojuht teha veel viimast möödasõitu. Kokkupõrkest pääseti erakordselt napilt. Kõigest paar päeva hiljem sadas maha lumi ning sellistes oludes oleksid kõik selles episoodis osalenud autod puntras koos olnud.
Selliste olukordade kordumist tuleb vältida iga hinna eest. Kesk-Eesti politseijaoskonna patrullitalituse juht Alar Smirnov tõi välja, et möödasõit ongi kõige ohtlikum manööver liikluses. Kui vähegi võimalik, tuleks seda vältida. Kui aga oled siiski otsustanud möödasõidu kasuks, tuleb igal juhul veenduda, et ühtegi sõidukit vastu ei tule. Kõikidest kannatanuga lõppenud liiklusõnnetustest moodustavad möödasõidud 5-10 protsenti. 2024. aastal on Raplamaa liikluses hukkunud kaks inimest ning üks neist hukkus just nimelt möödasõidu käigus.
Majanduslik kahju
Iga avarii toob kaasa nii füüsilist kui ka hingelist valu õnnetuses osalejatele ja nende lähedastele. Keegi ei tea seda paremini kui Carl Pucci, kes kaotas õnnetuses oma ema. “Ma igatsen teda,” ütles ta otse ja lühidalt. Füüsilise ja hingelise valu kõrval tõi Pucci välja ka kolmanda olulise aspekti – majanduslik kahju. “Mõtle, kui palju jääb sellega eelarvesse raha laekumata, kui igal aastal hukkub liikluses kümneid maksumaksjaid. Eesti on nii väike, et iga maksumaksja on oluline,” rääkis Pucci.
Ta lisas, et riik peaks tegema kõik endast oleneva, et viia õnnetuste tõenäosus nii väikeseks kui võimalik. Me ei tunne enda ümber ära inimesi, kes on liiklusõnnetuses osalenud, aga nad on olemas.
“Neil on armastavad perekonnad, kes õnnetuse tõttu kannatavad,” sõnas Pucci. Ühtlasi pakkus ta välja mõtteharjutuse: kui juhid autot ja sinu ette satub aeglasemalt sõitev masin, siis tuleb mõista, miks ta nii teeb. Võib-olla on see juht üle elanud liiklusõnnetuse ning võtabki seetõttu juhtimist rahulikult.
Pucci rõhutas, et meie ümber on tegelikult palju inimesi, kes kannavad endas valu seoses sellega, et on karmi kogemuse üle elanud. 26. novembril möödus Pucci õnnetusest kaks aastat. Sel puhul käis ta koos sõpradega toonases õnnetuspaigas Märjamaa vallas Jädivere külas ning süütas oma ema mälestuseks küünla. Enda rõõmuks nägi ta, et just sellele kohale on maanteel paigaldatud teepiirded, mida varem ei olnud. “Tundsin kergendust, kui nägin, et seal on nüüd piirded. Neid on peaaegu kilomeeter, et kaitsta autojuhte pööraste möödasõitude eest,” sõnas Pucci.
Kolm suurt vaala
Praegune vandeadvokaat ja endine liiklusjurist Indrek Sirk tõi välja, et liiklus tugineb kolmele suurele vaalale. Esimene neist on teede olukord. “Selle puhul saab Eestis veel palju ära teha,” sõnas ta. Kui Eesti oleks kakskümmend aastat tagasi langetanud poliitilise otsuse laiendada põhimaanteed neljarealiseks, oleks saanud selle laenurahaga ära teha, tänaseks oleksid teed valmis ja laen ka juba tagasi makstud. Küll aga vaatame nüüd lihtsalt pealt, kuidas ehitushinnad aina kerkivad.
Mis puudutab veel teede olukorda, siis ütles Sirk, et kui poliitikud hoiavad teehoolduskulude pealt kokku, ei hakka see välja lööma kohe, vaid alles mitme aasta pärast. “Seda ei näe kohe, kui teed katki lähevad. Kui aga see läheb juba mingist piirist üle, ei piisa enam hooldusremondist, vaid tuleb uus tee rajada,” rääkis Sirk.
Teine suur vaal on autod ise. Selles osas ütles Sirk, et praegu on Eestis pilt täitsa hea, sest autopark on keskmiselt kaheksa või üheksa aastat vana. Küll aga hakkab see näitaja tulevikus tegema vähikäiku, sest mootorsõidukimaksu kehtestamisel hakatakse eelistama vanemaid autosid. Põhjus on loomulikult see, et nende eest tuleb maksta vähem.
Kolmas vaal on selle mõttekäigu puhul olulisim – inimene ehk see, kes rooli keerab. “Liiklusalane kasvatus algab meie esimestest päevadest,” sõnas Sirk. Liikluses osalevad väga erineva mõttelaadiga juhid, kellest igaühel on mingisugune oma loogika. Nii näiteks tõi Sirk välja, et on juhte, kes sõidavad maanteel pidevalt 85 kilomeetrit tunnis, olgugi et tegelikult on lubatud 90. Nad teevad seda “igaks juhuks”.
Siis on seltskond, kes juhib oma masinat täpselt 90-ga, sest see on lubatud. Osa juhte sõidavad 93-94-ga ja põhjendavad endale, et selle eest veel trahvi ei saa. Ja siis on need, kes sõidavad 100 või isegi 105-ga, sest peavad end kogenud juhtideks ja arvavad, et jõuavad kiiresti reageerida, kui midagi ootamatut juhtub. Nii olemegi seisus, kus pidevalt tuleb arvestada väga erinevate sõidustiilidega, aga igaüks neist esindab oma loogikat.
Avarii päikesepaistelisel Tartu maanteel
Järgmiseks tuleb ehe lugu Eesti liiklusest, mis käis ajakirjanduse veergudelt läbi ka siis, kui see aset leidis. Neljapäev, 14. mai 2015. Jõgevamaal Neanurme külas on päikesepaisteline kevadpäev ning külast läbi lookleval Tallinna – Tartu maanteel on liiklemiseks ideaalsed tingimused. Hanno (toona 28) juhib oma Volkswagenit Tartust Tallinna suunas. Juhi kõrval istus tema toonane kihlatu Kristina.
Kella 17.05 ajal kaldus Tallinna poolt tulnud veoauto Daf vastassuunaööndisse ning põrkas Hanno juhitud Volkswageniga kokku. Mõlemad masinad maandusid maantee ääres asuvas kuusehekis. Vaadates pilte toonasest õnnetusest, on peaaegu uskumatu, et keegi üldse selles metallihunnikus ellu jäi. Tumesinist värvi Volkswagen oli nii sodi kui vähegi olla sai. Ometi jäid ellu nii Hanno kui ka tema toonane elukaaslane. Küll aga katkes mõne aja pärast nende kihlus.
Võimatu on öelda, kas Hanno ja Kristina oleksid täna koos ja abielus, kui seda õnnetust poleks juhtunud. Ometi on fakt, et avarii ja just hilisem raske taastumisperiood oli nende suhte jaoks raske koorem.
Täna on Hanno 37-aastane ja enda sõnul üheksa aasta tagusest õnnetusest taastunud 95 protsendi ulatuses. Esmapilgul ei oskakski öelda, et inimene on üle elanud niivõrd tõsise vapustuse. Kui aga vaadata lähemalt, on näha arme Hanno pealael ja üks jalg on teisest paar sentimeetrit lühem. Selle tagajärjel ta lonkab, kui just ei kanna parajasti kõrgendust talla all.
Ta ütles, et tal endal sellest päevast mälupilte ei ole. Tegelikult ei mäleta ta isegi seda, mis juhtus pool aastat enne ning aasta aega pärast õnnetust. Üksikuid hetki siiski aeg-ajalt meelde tuleb. Enamiku toonastest sündmustest on talle rääkinud lähedased inimesed.
Mis selle avarii põhjustas? Ilmaolud olid ideaalsed, päike paistis ning tee oli täiesti kuiv. Kokkuvõttes võib öelda, et õnnetuse põhjustas Tallinna poolt Tartu suunas liikunud veoauto, mis sattus vastassuunavööndisse just sel hetkel, kui Hanno juhitud Volkswagen seal vastu tuli. Miks ta sinna kaldus, ei olegi lõplikult teada. Küll aga on selge, et Hannol ei olnud sel momendil võimalik enam midagi teha, et kokkupõrget vältida. Veokit juhtinud meesterahvas helistas hiljem kohtuliku uurimise ajal Hannole ja mehed said seda küsimust arutada. Tegemist oli emotsionaalse ja keerulise kõnega.
“Küsisin, kas ta jäi roolis magama,” meenutas Hanno. Roolis uinumist veokijuht ei tunnistanud. Olevat lihtsalt öelnud, et ta ei tea, kuidas see õnnetus juhtus. “Minu jaoks oleks täielikult piisanud sellest, kui ta oleks tunnistanud, et jäi roolis magama, ja seejärel vabandanud. Sellest oleks piisanud, see oleks andnud mulle vastuse,” rääkis Hanno. Veoautojuht oli avarii hetkel kaine, aga oma süüd ta ei tunnistanud.
Kokkupõrkele järgnes palju operatsioone ja pikk taastumisperiood. Muuhulgas sai ta tugeva ajupõrutuse. Hannot aidanud neuroloog tõi välja, et kui õnnetus oleks olnud õige natukene tõsisem, oleks Hanno olnud elu lõpuni voodihaige. Treeningu mõttes saab ta praegu vabalt ujuda ning rattaga sõita, kuid jooksmas käia ei saa ning samuti ei saa mängida korvpalli, mida talle varem teha meeldis.
Üks pool on füüsiline taastumine, aga selle kõrval on ka vaimne pool. “Olin impulsiivne, püsimatu ja labiilne. Väikesed asjad ajasid mind nutma. Püüdsin rasket aega kompenseerida tohutu aktiivsusega – nii tööl kui ka töövälises elus. Olin ilmselgelt hüperaktiivne ja nii-öelda pidevalt “high”,” meenutas Hanno. Olukorra muutis veelgi keerulisemaks see, et pool aastat enne avariid oli ta kaotanud oma isa, kellega oli väga lähedane, ja pool aastat pärast avariid purunes ka tema pikaaegne suhe.
Teadvusele tuli ta juba esimesel päeval pärast õnnetust. Tema lähedased kartsid, kas Hanno on sama inimene või mil määral on ta muutunud. Teatavad küsimärgid olid ka tema vaimse võimekuse kohal, sest kunagi ei tea, kuidas ajupõrutus seda mõjutab. Nende puurivate ja ülitähelepanelike pilkudega oli keeruline kohaneda. Tänaseks võib öelda, et lähedased ei ole suurt muudatust Hanno puhul täheldanud.
Unustamatud armid
Loomulikult muutsid need üksikud sekundid sel kevadisel õhtupoolikul mehe elu. “Tunnen, et olen tänaseks 95 protsendi ulatuses taastunud. Sisemised võitlused on jäänud, aga väliselt on näha ainult armi pealael ja lühemat jalga,” rääkis Hanno. Ta on õnnelikus abielus ning üheskoos kasvatavad kahte last. Tema soov oli pärast taastumist võimalikult kiiresti tagasi tööle naasta. Ühtlasi ei raisanud ta aega, enne kui uuesti autot juhtima hakkas. Küll aga pelgas ta esialgu sõita Tallinna-Tartu maanteel, kuna kartis, et Neanurmest mööda sõites tuleb õnnetus meelde.
Lõpuks võttis ta julguse kokku ning sõitis kunagisest õnnetuspaigast koos õega mööda. Mitte midagi õnneks meelde ei tulnud.
Hanno eelis kogu taastumisprotsessi käigus oli see, et pool tema perekonnast on arstid ning oskasid seega kaasa aidata. Samamoodi aitas kindlasti kaasa Hanno enda positiivne ellusuhtumine. Seetõttu saabki täna öelda, et ta elab õnnelikku elu, kuid samas ei ole võimalik ka õnnetuse arme unustada.
*
Üks küsimus Transpordiametile
Mis on olulisim asi, mida autojuhid peaksid arvesse võtma, et talvisel ajal ohutult liigelda?
Vastab Transpordiameti teehoiuteenistuse Põhja osakonna juhataja Viktor Kisseljov:
Talvisel ajal palume liiklejatel arvestada, et teeolud on muutlikud: ka väikesed temperatuurimuutused 0-kraadi ümber võivad tekitada liiklusoludes suuri muutusi. Teekonda planeerides soovitame varuda tavapärasest enam aega, vajadusel vähendada sõidukiirust, vältida ohtlikke manöövreid ja hoida pikivahet. Eriti ettevaatlik tuleb olla sajualades. Samuti palume liiklejatel arvestada, et suurim lubatud sõidukiirus ei ole kohustus ega sobilik liiklemiseks tuisu, tiheda lumesaju ja libedaga.
Raskete ilmaolude korral soovitame võimalusel sõidud edasi lükata. Raskeveokite juhtidel palume võimalusel oodata ilma paranemist parklates ning jälgida teeolusid. Kui liiklemist siiski edasi lükata pole võimalik, tuleb kindlasti sihtkohta jõudmiseks varuda tavapärasest rohkem aega, valida turvaline sõidukiirus, hoiduda ohtlikest manöövritest ning arvestada kaasliiklejatega. Jalakäija peab end tegema nähtavaks ja järgima reeglit “üheksa korda vaata, üks kord ületa teed”, sest autojuht ei pruugi suuta õigeaegselt reageerida, ja kui ka reageerib, on sõiduki pidurdusteekond tavapärasest pikem.
Lisainfot teeolude kohta tasub enne teele asumist vaadata portaalist Tark Tee.
*
Carl Pucci elas 2022. aasta novembris üle tõsise liiklusõnnetuse. Siin on tema neliteist mitteametlikku soovitust talviseks liiklemiseks:
1. Sõitu alustades võta üleriided seljast. Vahemaa sinu keha ja turvavöö vahel määrab õnnetuse korral palju. Mida väiksem on vahemaa keha ja turvavöö vahel, seda turvalisemas seisus sa oled. Suur ja kogukas talvejope suurendab vahemaad turvavöö ja keha vahel ning on seega ohtlikum.
2. Tõmba turvavöö nii pingule kui vähegi võimalik. Mõtle rallisõitjate peale, kes satuvad tõsisesse õnnetusse. Neid päästavad tehnoloogiliselt kõrgtasemel turvavööd, mis suruvad keha tugevasti vastu istet.
3. Lapsed peavad istuma turvaistmel ilma üleriieteta. Eriti tuleb seda silmas pidada pikemate sõitude puhul ja maanteel, kus kiirused on suuremad.
4. Aseta turvavöö alumine osa oma puusade, mitte kõhu peale. Eriti oluline on see lühemat kasvu inimeste puhul. Kui asetada turvavöö alumine osa kõhu peale, purustab see õnnetuse korral sinu siseorganid.
5. Tagumine iste ei ole kõige turvalisem. Tagumise istme ainuke turvavarustus on turvavöö, samas kui esiistmel on ka turvapadi.
6. Kui tagumisel istmel on käepide, peab see sõidu ajal all olema. Kui õnnetuse korral tuleb löök külje pealt, liigub autos istuja ühest küljest teise ja tagasi, mis võib vabalt murda selgroo. Kui käepide on all, siis see takistab liikumist vähemalt mingil määral.
7. Kui autol on püsikiiruse hoidja, tuleb seda kasutada. Enamasti on neile lisatud automaatne pidurdussüsteem ja ka see peab olema alati sisse lülitatud. Auto jõuab reageerida kiiremini kui inimene, juhul kui õnnetus on tulemas.
8. Alates detsembrist 2022 on Eestis lubatud kasutada vaid selliseid talverehve, millel on kolme mäetipu ja lumehelbe tähis. Veendu, et sinu talverehvidel on need olemas.
9. Talverehvid aeguvad viie aastaga ning seejärel ei ole neil teega enam endise tugevusega haaret. Aegunud rehvid tuleb välja vahetada.
10. Kui su auto raam on roostetanud, vähendab see õnnetuse korral kaitset. Kui vähegi võimalik, väldi roostes raamiga sõiduki kasutamist.
11. Kui tajud liikluses ohtu, jää igal juhul püsima oma sõiduritta. Ära kunagi mine vastassuunavööndisse. Tunduvalt ohutum on põrgata kokku autoga oma sõidureas kui vastassuunavööndis. Kokkupõrge on halb igal juhul, aga natukene parem on see oma sõidureas.
12. Kui võrrelda auto esiosa ja külge, siis suurema hoobi suudab vastu võtta esiosa. Kui vähegi võimalik, positsioneeri auto saabuva õnnetuse korral nii, et hoobi saaks auto esiosa mitte külg. Külje pealt ei kaitse reisijaid miski.
13. Kasuta pardakaamerat. Selle paigaldamine on odav, aga see on ainuke tunnistaja, kes pärast õnnetust räägib loo sinu vaatenurgast
14. Hangi elukindlustus. See on oluline nii sinu enda südamerahu kui ka õnnetuse korral lähedaste tuleviku osas. Tavaline liikluskindlustus lähedaste tuleviku eest ei hoolitse.
***
Carl Pucci üleskutse
Kui oled üle elanud liiklusõnnetuse ning soovid sellest rääkida inimesega, kellel on samasugune kogemus, võta ühendust Carl Pucciga. Ta on valmis jagama nii enda kogemust kui ka kuulama teiste läbielatut. Tema kontaktandmed leiab internetiotsinguga või pöördudes Raplamaa Sõnumite toimetuse poole.
Artikkli ilmumist toetas Carl Pucci
