Tegelikult läheb Ukraina sõja üheteistkümnes aasta. Sellest kolme viimast on hakatud nimetama täiemahulisteks, justkui enne olnud väikesemahuline tapmine ja purustamine oleks kuidagi moraalsem või vähem jube.
Nojah, haare on muidugi avardunud – kui enne käisid lahingud piirialade lähistel ja Putin lootis ukrainlasi pealtnäha separatistlike nõudmistega uinutada, siis nüüd ei ole turvalist kohta peaaegu mitte kusagil kogu riigis ja kui väikesemahuliste tapatalgute ajal jäid sõjapõgenikud peatuma mõnesaja kilomeetri kaugusel rindejoonest, lootes peagi koju tagasi pöörduda, siis viimase kolme aastaga on miljonid Ukraina inimesed, valdavalt naised ja lapsed, oma hävitatud kodudest üle maailma laiali pudenenud.
Kui palju on neid, kes on valmis uue kodumaaga leppima
Väga suur protsent pagejatest on olukorraga leppinud ning usuvad, et pelgupaigast võiks ajapikku kujuneda uus kodu. Sõja lõppu ei ole praegu näha. Kui tulekski vaherahu, siis vana kodu see ju niipea tagasi ei annaks. Ja endist turvatunnet ka mitte.
Kahjuks ei osatud diplomaatiaga sõda ära hoida. Nüüd maksame kallist raha.
Philippe, sina vist tead, millised olid Putini nõudmised, mille üle oli vaja läbi rääkida. Ei olnud seal mingit diplomaatia võimalust. Ja üldse, 23. veebruari õhtul ei uskunud keegi maailmas, et see sõda võib ka tegelikult puhkeda.