Tõnis Tõnisson,
Raplamaa Sõnumite peatoimetaja
Hr Viks, sõjaväelasena teate ju, et metsa tagant tundmatut kahinat kuuldes pole mõistlik kohe turmtuld anda, arukam on hakatuseks uurida, millega tegelikult tegemist.
Võtame näiteks loo „Klaasikillumängudest”
Hr Viks, Teile ei meeldi, kui nendele asjadele tähelepanu juhitakse. Aga rääkimata jätta ei ole ka võimalik, sest Teie tõlgendused võivad nakkusena kaugemale kanduda ja mõnele teiselegi eeskujuks saada. Võimul olles soovitakse teatavasti ikka, sageli üldse mitte pahatahtlikult, vastasleeri enda moodi mõtlema panna ja kui see ei õnnestu, siis hoopis vaikima sundida, et nad oma seletamistega teel takistuseks ei seisaks.
Aga nüüd asjast. Te väidate, et volikogu esimehe Katrin Anto arvamuslugu poliitiliseks reklaamiks nimetades Teie ja ka ülejäänud vallavalitsuse liikmed ei rünnanud autorit, et artiklile 360-eurose ilmumistasu määramine polnud katse takistada kirjutise avaldamist valla infolehes. Te ütlete, et astusite hoopi ennastsalgavalt tema eest välja, püüdes Katrin Antot „kaitsta /…/ võimalike probleemide eest”. Kahjuks jätate selgitamata, mis Antot veel ähvardanuks, aga jäägu see praegu selleks. Lisaks kinnitate, et ka infolehe kolleegiumi esimehe tegevus oli tekkinud olukorras „ainuvõimalik ja korrektne”. Siinkohal peame küsima, kui vaba kolleegiumi esimees oma otsustes üldse oli?
Alustame sellest, et 11.02.25 Kehtna vallavalitsuse korraldusega loodud infolehe kolleegiumi ülesanne on Valla Vaatleja olemuse, sisu ja tuleviku analüüs, tähendagu see siis mida iganes. Valla Vaatleja üldpõhimõtte (edaspidi üp) punkti 2.8 järgi on kolleegiumi pädevuses „keelduda avaldamast solvavaid, laimavaid, sobimatuid või faktivigadega artikleid”. Teie meelest „Klaasikillumängud” just seda ju oligi. Järelikult olnuks loogiline kutsuda kokku kolleegiumi koosolek ja võtta vastu otsus (üp punkt 2.4 järgi üldjuhul kas konsensuslikult või erandkorras hääletamisega). Paraku oli olukord aga niivõrd keeruline, et (Teie sõnul sõltumatut) kollegiumit ei saanud usaldada ja artikkel viidi vallavalitsuse istungile tõeliste asjatundjate ette, kes hindasid selle poliitiliseks reklaamiks ja seega rahaliselt karistamist väärivaks teoks. Autorit valiku ette seades (kas võtad loo tagasi või maksad selle eest) jäeti lisamata, et nõude taga on tegelikult vallavalitsus, mitte kolleegium.
Selle loo juures on inetu, et volikogu esimehe õigust öelda välja oma seisukoht olulises küsimuses tõlgendati „tasuliseks reklaamiks” ja otsusele autoriteedi lisamiseks tehti viide Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjoni (ERJK) poolt kehtestatud n-ö juhistele. Sellega oli loodud pretsedent, mis võimaldab ERJK-d ka järgmiste ebamugavate arvamuste vastu kasutada. See on demokraatia kaitseks loodud organi soovituse suvaline tõlgendus, mida ei saa õigeks pidada.
Lõpuks pisut ka poliitreklaamist
See ei ole mingi senitundmatu meretagune koletis, mida tuleb nagu hispaania teetigu eos hävitada. Poliitreklaam on vaba ühiskonna normaalne osa, mida Euroopa Parlament on oma määrusega (mis hakkab kehtima alles 10. oktoobrist 2025!) püüdnud pisut korrastatult raamidesse panna. Seda määrust tuleks järgida, mitte tõlgendada. Siinjuures soovitaksin dokumendi teksti tähelepanelikult sõna-sõnalt lugeda. Siis võib selgeks saada ka see, et varjatud poliitreklaam ei esine ainult tekstides, lauludes või piltides, vaid kindlasti ka tegudes. Näiteks on kõik valimiseelsesse perioodi ajastatud „lindilõikamised” ja muud avamised ju häbitu lausreklaam, milles osalejad on nagu „alasti kuningad”, kelle ilmumisel publik silmad häbelikult mujale viib.



Siin see kommunisti tegelik FACE paljastub! Aga näe, on omanik iks veeel!
Valla infoleht ei ole mõeldud poliitiliste arvamuslugude tasuta avaldamiseks. Kui sisu on ilmselgelt opositsiooniline ja ründav, siis on täiesti loomulik, et see käsitletakse poliitreklaamina ja küsitakse tasu. Sõnavabadus ei tähenda õigust maksumaksja kulul reklaamida enda poliitilist seisukohta.
Kõige selle poriloopimise taustal on oluline tähele panna üht asja – kui vallavanem ja vallavolikogu esimees avalikult üksteist süüdistavad, siis on aus öelda, et Kehtna koalitsioon on laiali. Siinkohal on paslik paralleeli tõmmata Tallinnas toimuvaga, kus koalitsiooni tati ja traadiga koos hoitakse ning kus eneseväärikuse asemel on ainsaks motivaatoriks toiduahel ja võimuiha.
Kehtna inimesed väärivad vallajuhte, kes keskenduvad tööle, mitte teki enda poole sikutamisega. alustada võiks sellest, et muru oleks niidetud. Pole ju palju palutud.
Kogu see komejant ei näita muud kui seda, et seal Kehtnas on asjad ikka väga korrast ära. Kurb, et ainult lammutatakse kõike, vabanetakse inimestest, sõditakse…
Ärge irduge peamisest-Kommunist ei sure kunagi kapitalistina! Ja näe, ikka veel pukis!
Palju veel on järel neid endisi punaseid komusid ja kas poleks nende koht ajaloo prügikastis? Paistab, et rahvas on kakskõikne.
Eelmisel sajandil oli vähemalt teada kes parteis. Nüüd on täna ühes, homme juba teises parteis. Kunagi hiljem ei mäletagi kus parteides keegi oli.