Suve südames, 23. juulil lahkus meist pikaaegne koolijuht, õpetaja ja visionäär Arved Allemann. Aastaid armutult peale tunginud raske haigus sai lõpuks võidu. Sellistel puhkudel öeldakse, et minekut kardeti küll juba ammu, selleks isegi valmistuti, kuid lõpuks tuli hüvastijätt ikkagi ootamatult.
Selle hetkega sai otsa üks väärikalt elatud elu ja sündis mälestus, mis on alguses haigettegevalt hell, saab aga aja minnes aina helgemaks. Kui Arved peaks praegu tagasi vaatama, näeks ta endale lehvitamas sadasid tänulikke täiskasvanuks saanud lapsi, lapsevanemaid, kolleege ja lihtsalt mõttekaaslasi.
Inimesed võivad plaane teha, aga…
Arved Allemann sündis 21. novembril 1943 Harjumaal Kõnnu vallas Suru külas Vahtriku talus talupidajate peres. Normaalsetes oludes olnuks tema tulevik üsna kindlalt paika pandud – täisikka jõudes saanuks Arvedist talu pärija ning järgmine peremees. Selles vaimus teda ka kodus kasvatati.
Ta ise on hiljem meenutanud: „Seitsme- või kaheksa-aastaselt rullisin viljapõlde suurte puurullidega, millele isa oli poisi jaoks peale meisterdanud istme, et hobuse taga kõndides ära ei väsiks. Olin mitmel suvel karjapoiss /…/ Neljateistkümneaastaselt harisin maad, hoidsin peos adrakurgi ja äestasin, kuid vagude ajamine tuli hiljem. Isa nõudis, et kartulivagu peab olema nagu nööriga tõmmatud…”
Paraku ei keeranud elu sõja lõppedes normaalsesse rööpasse. Talumaad ja põllutööriistad võeti hoopis kolhoosi, loomad viidi ühislauta ja… 1953. aasta maikuus võeti Allemannidelt ära ka kodu – Suru küla ja veel mitmed naaberkülad läksid Aegviidu polügooni alla. Sellega oli nii kiire, et Suru algkooli õpilastel ei lastud isegi kooliaastat lõpetada – sõdurid tulid koolimaja lammutama.
Perekond kolis Loksale ning Arvedi koolitee jätkus Loksa keskkooli 3. klassis. Kümnendas klassis langetas noormees otsuse hakata matemaatikaõpetajaks ja 1962. aastal oli ta Tartus ülikooli sisseastumiseksamitel.
Need olid mitmes mõttes
erilised eksamid.
Arved on kirjutanud: „Parim, mis juhtuda sai, oli, et sisseastumiseksamite ajal kohtasin tütarlast, kes tahtis samuti saada matemaatikaõpetajaks.” Neli aastat hiljem nad abiellusid, kasvatasid üles poja ja tütre, kes on neid nüüdseks lastelastega rõõmustanud.
1967. aasta 1. septembril asusid mõlemad, nii Evi kui ka Arved, oma esimesele töökohale, milleks oli kaks aastat Eduard Vilde nimega pärjatud Juuru keskkool. Kolm aastat hiljem suunati Arved Kodilasse toonase mittetäieliku keskkooli direktoriks. Seal tehti oma elutöö.
Neid on vähe, kelle teenistuslehelt ainult kaks töökohta vastu vaatab. Oleks patt väita, et ettepanekuid ei tehtud. Tehti! Ainuüksi rajooni haridusosakonna juhataja kohta käidi Arvedile kolmel erineval ajal pakkumas, aga mees jäi oma sõnale kindlaks – Kodila kool ei ole ikka veel päris valmis.
Elu on lootus ja loomine…
1970. aastal, kui Allemannid Kodilasse jõudsid, oli paar aastat varem naaberkülast värskelt valminud majja kolinud aastatelt vana kool ennast uues kohas ja uutes oludes alles leidmas.
Kulus kolmkümmend kolm aastat, enne kui direktoriametit maha panev Arved Allemann võis rahuliku südamega tagasi vaadata: talupojatarkuse ja isa käe all omandatud järjepidevuse- ning korraarmastusega (vagu peab olema nagu nööriga tõmmatud!) oli ta tolleaegsetes keskpärastes tingimustes loonud parima, mida luua sai. Seda nii materiaalset baasi kui ka õppekvaliteeti silmas pidades. Egas naljapärast Kodila kooli tema direktoriks olemise ajal Allemanni akadeemiaks hüütud.
Arvedil oli kolm kadestamisväärset omadust. Esiteks oli ta sündinud organisaator. Teiseks omas ülimalt arenenud sisendamisvõimet – direktor oskas oma ideid tänapäevaselt öeldes niimoodi maha müüa, et nende elluviimise vajalikkuses ei saanud keegi isegi mitte kahelda. Kolmandaks oli teda kasvatatud suhtuma lugupidamisega kõigisse oma kaastöötajatesse sõltumata sellest, kas tegemist oli auväärse õpetaja või lihtsa koolitädiga. Ja kui vaja, oskas ta oma inimeste eest seista.
Niimoodi, ühisel jõul loodi vanast uut kooli. Nõnda sündis Kodila mõisa endisesse rohtaeda spordiväljak, rajati õppe-katseaed, ehitati lapsevanemate ja õpilaste kätega poiste ja tütarlaste tööõpetusemaja, soojustati klassiruumid, vahetati puuküttel ahjud keskkütte vastu… Seda rida võiks lõputult pikendada.
Päris rahule Arved Allemann siiski ei jäänud. „Üks suuremaid asju, mis hinges kripeldab, on see, et Kodilasse ei saanudki võimlat. Selle ehitamine libises kahel korral käest ära. Ilmselt ei ehitata seda Kodilasse enam kunagi,” kirjutas ta 2013. aasta lõpus. Arvedil oli õigus, kuigi siis ta veel ei teadnud, et kooli lõpliku sulgemiseni oli jäänud napilt neli aastat.
Kui sa oled midagi
armastusega loonud…
Oleks äärmiselt naiivne uskuda, et inimese tervislikku seisundit ei saa mõjutada asjad, mis juhtuvad pärast tema juhipositsioonilt taandumist. Justkui saaks tal olla ükskõik, mida tehakse tema elutööga. Keegi ei saa väita, et neil asjadel ei ole koosmõju.
Eriti, kui sa oled midagi hoole ja armastusega endast kõikeandvalt rohkem kui kolmkümmend aastat ehitanud, ja siis saab see kõik mingi selge põhjuseta paari lühikese aastaga poliitikute ükskõiksetest isiklikest ambitsioonidest juhitult ning ametnike kiuslikkusest sätitult tolmuseks tühjuseks. Seda on valus pealt vaadata ja sellele valule ei saa keegi leevendust pakkuda, seda ei ole võimalik sõnadesse panna.
Kodila kooli enam ei ole. Aga legendaarse direktori ennastunustav töö elab tema õpilaste mälestustes edasi. Ja mitte ainult – kuigi spordihoone jäi ehitamata, rajas ta ometi künka, mida hakati juba tema eluajal Allemanni mäeks kutsuma. Kohalikud lapsed saavad seal talverõõme nautida ja igale uuele põlvkonnale seletatakse, miks see just Allemanni mägi on. Seda mälestust ei tohi keegi neilt ära võtta.
Langetame koolijuhti meenutades pea ja avaldame kaastunnet Arved Allemanni lähedastele.
Õpilased, kolleegid, kaasteelised
Selle teksti kokkupanemisel on kasutatud Tiiu Laurimaa koostatud raamatut „Maa sool” ja 2001. aastal Kodila kooli 150. aastapäeva puhul ilmunud mälestuste kogumikku.
