Võib-olla ei paista see praegu veel väga välja, aga aktiivsed ettevalmistused kohalikeks valimisteks ei ole kaugeltki ainult suuremate linnade prioriteet, vaid käivad tegelikult kogu riigis. Selles mõttes on meediapilt eksitav, sest selle järgi võib tõesti jääda mulje, et aktiivset võitlust peetakse ainult Tallinnas.
Erinevus on tõesti ainult selles, et pealinnast kaugemal ei ole kõigil erakondadel võimalustki võimu juurde pürgida.
Kui valimiste vahelisel ajal pole peetud vajalikuks kohalikke rakukesi arendada ja pildil hoida, siis pole nüüd ime, et toetus on peaaegu olematu ja nimekirja kokkupanek raske. Selle järgi saab valija hinnata, kui palju võimu juurde pürgivad poliitikud kohaliku eluga kursis on.
Hea näide on Eesti 200, mis toimetab küll Tallinna linnavolikogus, parlamendis ja isegi valitsuses, kuid asub kõigis reitingutes allpool valimiskünnist. Ja pole lootustki, et ka kohalike valimiste eel kuidagi oma positsiooni suudetakse parandada. Olematu reitingukoht on tingitud sellest, et erakonna poliitikud on valdavas enamuses avalikkusele tundmatud ja kui leidukski kaks-kolm kandideerijat, siis nende poolt hääletajaid kindlasti poleks.
Ilma korralikult kogu maad katva oma võrgustiku väljaarendamiseta pole kohalikel valimistel erilisi tulevikuväljavaateid ka näiteks parempoolsetel, kes uute tulijatena praegu pealinnas pildile proovivad pääseda.
Tegelikult käib see ka vanade parteide kohta. Kui peaministripartei ei häbene tunnistada, et suudab Rapla maakonnas oma nimekirja kokku panna vaid kahes vallas (vt tänase lehe 5. leheküljel valimiste ettevalmistusi kajastavat lugu), siis näitab ka see kesist seisu. Sama tuleb öelda ka sotside kohta, kes täna, 13. augustil, siblivad valimisliitude vahel alles nagu siilid udus, et kusagilgi jalakest maha saada.
Seega tundub kaks kuud enne valimisi, et Rapla maakonnas on jõujoonte kontuurid enam-vähem maha märgitud, kui oma nime all suudavad kõigis valdades esineda vaid Isamaa ja EKRE, kellel on siin oma esindused, ning teatud mööndustega võib-olla ka Keskerakond, kes ärgitab äratusele oma vahepeal väga kustunud organisatsiooni. Siis tulebki tunnistada, et nemad hakkavad järgmiste valimisteni domineerima.
Kui see peaks kellelegi muret tegema, siis tuleb teha panus valimisliitudele, kelle kaudu kohalikule tasandile vähemalt üleriigilisi agendasid ei levitata ja kes ilmselt tõesti – nii hästi, kui välja tuleb – ainult kohalikule elule panustavad.
Erakondade poolt toetatud nn kahe tooli seadus, mis võimaldab Riigikogu liikmetel ka kohalikul tasandil valitsemisest osa võtta, on oluliselt lahjendanud kohalikku autonoomiat oma elu-olu lahendamisel. Pigem aitavad nad jõuliselt kaasa võimu tsentraliseerimisele, muutes Eestimaa, mis jääb kurikuulsast kuldsest ringist välja, mahajäetud ääremaaks, mille üle ilgutakse parlamendi kõnetoolis ja millega ei arvestata ministeeriumites.
Valijale peaks olema oluline, et nii vallavolikogus kui ka vallavalitsuses saavad olema inimesed, kes siiralt kohaliku elu parandamisse panustavad ja keda valijaskond ka usaldada võib.
