Jõeäärne linnaruum

Valter Uusberg

Meilimälus leidus saadetis Raplamaa Sõnumitele 6. mail 2022 – „Tere, Tõnis!
Olen mõlgutanud mõtteid Rapla linnaruumist. Siin üks nendest. Ehk pakub huvi? Tervitustega Valter“.
Ikka otse peatoimetajale, kes nüüd pensionipuhkusel, tervitused sellelgi puhul, Tõnis!

Tekstis „Sidustatud linnaruum“ vaatlesin Rapla suviseid haljasalasid kui väikelinna idüllilisi trumpe. Loost ei puudunud ka kriitiline noot. „Arendused Rapla Tallinna-poolses servas on märgatavalt suurendanud jalakäijate liiklemist alal, mida tähistavad jõgi, kivisild, kirik, haigla ja sealsed haljasalad. Tegu on meie linnaruumi ajaloolise ja põneva osaga, mida iga päev läbib märkimisväärne hulk „liikuvat auditooriumit“.
See on päris suur huviliste ressurss, kuid huvid jäävad õhku rippuma, kuna siinsetel aladel puuduvad ahvatlevad peatuspaigad, et hoog maha võtta, vaateid nautida ja mõnestki vaimukast väikevormist infot ammutada. Suure tähenduspotentsiaaliga linnaruum seisab möödujate suhtes tummana.“
Kas tänaseks on siin midagi muutunud? Jah, kui muutusi siduda muusikakooli ja Muusikapargi valmimisega, mis tõid Raplasse täiesti uue standardi, kuidas köitvalt ja otstarbekalt esinduslikke haljasalasid rajada. Arusaadavalt peaks see standard ilmnema linnakese keskmest vaid mõne sammu kaugusele jääva ulatusliku linnaruumi kujundamisel piki jõge kulgevaks terviklikuks jalutusalaks, mille peamise atraktsioonina teeb jõgi ümber Muusikapargi jõulise kaare ning avaneb Kirikupargi esisel mõjusa veepeeglina.
Kuid sellel „pargist pargini“ alal liikudes tervikmulje toonus siiski langeb ja on tajutav, kui kaugel sellest standardist ollakse. Jutt käib poolikult lahendatud või unarule jäetult seisvatest suurtest linnaruumi mahtudest, mille ilmet ei turguta ka toredad lilleamplid jalakäijate sildadel.

Kirikupark

Kirik upub meil suvel rohelusse. Ent ei põhjapoolne ilmetu muruala ega lõunapoolne jõeäärne puudealune meelita eriti peatuma. Uhkete hõbepajude ja idülliliste istutuste taga haigutab promenaadi poolel tegelikult kulunud plaatteedega pikalt nõukaaegsele mälestuskivile suunatud tühjus. Kivi on küll eemaldatud, aga park ikka tühi ja kõle, mis hakkab siia äsja paigutatud väga hea lahendusega Austuskivi riivama.
Kirikupark on jõeäärse jalutusala ajalooliselt kõige tuumakam lõik ning ootab kardinaalselt uuendamist ning fookuse muutmist. Suurele tühjale alale põlispuude all mahub avar ja nüüdisaegne promenaadiga seotud esinduslik isteala.

Tiru skväär

Parema puudumisel kutsun seda kohta niimoodi. Brigaadikindral Märt Tiru pronksportree (2008, E. Karlson, juhendaja J. Soans) seisab siin mõne pingi ja diagonaalteekesega väikesel haljasalal juba aastaid. Samas on just siin Vigala jõgi teinud läbi suuri maastikuarhitektuurseid muutusi.
Jõkke on püstitatud maakividest veetõke, mis toreda kose tekitab ja veetaseme stabiilselt kõrge hoiab, et jõgi teisel pool kivisilda oma võimast veepeeglit saaks näidata. Allavoolu on jõesängi kuhjatud kena kunstsaar, mida suurvee ajal vesi ümbritseb. Kahjuks on ambitsioonikas projekt millegipärast peatunud ja ebamäärase vormiga tühjalt ja ebaturvaliselt veepiirini längus kaldajoone kujundamiseni pole jõutud. Kunagised jõeäärsed ideed tuleb ellu äratada ja tervikliku jalutusruumi huvides lõpule viia. Kallas tuleb kõrgeks tõsta ning sellele soliidne isteala rajada, mis annaks poolikule skväärile lõpliku ilme. Kaldalt avaneksid parimad vaated jõele, kosele, saarekesele, kivisillale ja taamal kõrguvale kirikule.
Jõeäärne linnaruum kujuneks ühtlasi ka osaks Rapla tähendusruumist, mis linnakese lugusid räägib. Uuendatud skvääril jätkuks brigaadikindrali juures ruumi veel vähemalt ühele kohaloolisele tähisele, skulptuurile, millega meenutada tõsiasja, et just siin kalda peal seisis kunagi maja, milles tegutses Rapla lasteraamatukogu.
2020. aasta novembris avati Koeru mõisa pargis luuletaja Kalju Lepiku 100. sünniaastapäeva puhul mälestusmärk, millel kivil istuv poiss loeb raamatut, autor skulptor Elo Liiv. Tegu on erakordselt siira ja realistliku teosega, milles on parimal moel edasi antud lapse puutumatu sisemaailm ja arenemistahe.
Arvan, et Raplagi vääriks niisugust skulptuuri, meil oleks selleks „Tüdruk raamatuga“, autoriks ikka Elo Liiv. Muide, tema modelleeritud on ka meie Linna Pea, millele me siiani usinasti Pea Pesu teeme.