Maakondlike lehtede roll ajakirjandusvabaduse hoidmisel

Tõnis Tõnisson,
OÜ Nädaline nõukogu esimees

Täna alanud ülemaailmse uudistepäeva toetuskampaania moto on: „Vali ajakirjandus. Vali faktid. Vali tõde.”

Põhjus on lihtne: maailmas tervikuna, sealhulgas ka Euroopas, ei lähe ajakirjandusel praegu just hästi. Sõltumatud väljaanded ja uudistekanalid on viimasel kümnendil pidanud seisma silmitsi majandusraskustega, mille taga on ühelt poolt sotsiaalmeedia aktiivne pealetung, teisalt aga ka eri riikides võimule tõusnud või sinna pürgivate ideoloogiliste rühmituste vaenulikkus ausa ja avaliku sõna vastu.

Ajakirjanikud on endiselt haavatavad nii jõhkratest vaenukõnedest kui ka mitmel pool füüsilistest rünnakutest. Viimasel kümnel aastal on ajakirjanike vastu suunatud vägivald oluliselt suurenenud. See tendents iseloomustab kahjuks üha enam ka Eestit, kuigi me esialgu kuulume veel ajakirjandusvabaduse uuringutes edetabelite tippu.
Meil ei ole õnneks veel põhjust rääkida vangistatud või hukkunud ajakirjanikest, küll peame aga tunnistama, et meie vastu suunatud rünnakud on ajas järjest räigemaks ja alandavamaks muutunud.
Argpükslikult anonüümsed ründed ja ähvardused väljaannete kommentaariumites, autorite vastu suunatud labane sõim sotsiaalmeedia kanalites ja samuti toimetustele adresseeritud vaigistuskaebused (näiteks põhjendamatud rahanõuded) on paratamatult oma jälje ajakirjandusele jätnud. Sageli oskame enda ründajaid isegi nimetada, kuid reaalselt puudub meil siiski võimalus nende eest kaitset leida.

Milles asi?

Me ei hädalda, juhime lihtsalt tähelepanu tendentsidele, mille tagajärg demokraatia tegelik taandumine. Vaba meedia ehk ajakirjanduse ülesanne on levitada usaldusväärset ja kontrollitud informatsiooni, luua võimalusi ideede kriitikaks ja kodanike huvide esindatuseks poliitikas, edendada demokraatlikku võrdsust ja austust inimeste erinevate vaadete vastu. Seega on vaba ajakirjandus reaalne tööriist rahva käes, mis võimaldab riigivõimu tegevust kontrollida.
See ei ole lihtsalt suusoojaks öeldud. Eesti meediaettevõtete liidu tegevjuht, suurte kogemustega ajakirjanik ja toimetaja Väino Koorberg on öelnud: „Ajal, mil sotsiaalmeedia üritab meid kaevikutesse suruda ning mil robotite loodud sisu hägustab tõe ja väljamõeldiste piiri, on faktipõhine, sõltumatu, toimetusvastutust kandev ja professionaalse eetika nõudeid järgiv ajakirjandus olulisem kui kunagi varem.”
Informatsiooni valikuline levitamine, erinevate arvamuste summutamine, kriitika keelamine (või selle eest karistamine) viib paratamatult selleni, et ühel päeval oleme sunnitud tunnistama, et ajakirjandus, mis täidab demokraatia valvekoera rolli, on hambutu. Järgmisel päeval avastame, et koos võimu tegevust kontrollinud ajakirjanduse ketistamisega oleme kaotanud ka enda vabaduse. Meie demokraatia on alles väga noor, napilt üle kolmekümne aasta vana, seda on väga kerge taas kaotada.

Kas me oleme siis praegu ohus?

Loomulikult ei saa keegi väita, et Eesti ühiskond seisab reaalse võimupöörde lävel. Küll aga tuleb arvestada sellega, et täna, kus ajakirjanduse tervis ei ole just parimas seisundis, kus tema usaldusväärsust on sotsiaalmeediat oskuslikult kasutades oluliselt kahandatud, on hägustunud ka demokraatia piirid.
Seda eelkõige enne järjekordseid valimisi. Eriti praegu, kus võimu hoidvate erakondade autoriteet on madalseisus ja opositsioon näeb võimalust, suuresti siiski ka protestihäälte toel, võidukaks pealetungiks. Kui nüüd peaks juhtuma, et mõni erakond suudab kanda kinnitada enamuses omavalitsustes, mida hetkel küll veel ei prognoosita, saab ühiskonnas tekkida justkui põhjendatud õigus võtta võim enda kätte kogu riigis. Kahtlemata püütakse seda saavutada demokraatia kattevarju all ehk erakorraliste valimiste abil.
Nii et reaalset ohtu demokraatlikule riigikorrale Eestis ilmselt praegu veel ei ole, kuid see ei tähenda, et me ei peaks selle üle arutlema.

Omavalitsustel on selles olukorras oluline roll

2017. aasta haldusterritoriaalse reformi üks tagajärg on maakondliku haldustasandi likvideerimine. Ühelt poolt andis see nii territoriaalselt kui ka elanike arvult paisunud valdade juhtidele kindlasti teatud iseseisvust juurde, teisalt aga vähendas ka kontrolli nende tegevuse üle. Viimase kaheksa aasta jooksul on kogu Eestis ette võetud asju, mis ei ole avalikkuse silmis heakskiitu leidnud, kuid on sellele vaatamata realiseerunud.
Kindlasti oskab iga lugeja ise paar-kolm kõmulist vastukaja tekitanud likvideerimist, liitmist või koondamist nimetada. Siinkohal pikemalt ühelgi neist ei peatuks, piirdume vaid nendinguga, et viidatud juhtumid kinnitavad mõne huvigrupi (pole välistatud, et ka erakonna) eesmärkide realiseerimise võimalust sellisel kujul, et enamusele jääb vaid õigus käsi laiutada ja pead vangutada.
See märk kinnitab muret demokraatia hapruse pärast. Selliste olukordade tekkimisel on loomulikult mitu põhjust. Üks neist on kindlasti elanikkonna ühekülgne informeerimine, mis välistab alternatiivsete seisukohtade avalikustamise.

Räägime ajakirjandusele vastanduvast munitsipaalmeediast

Siinkohal tuleb täpsustuseks öelda, et jutt ei ole ainult ajakirjandusele vastandumisest, vaid sageli ka avalikkuse eksitamiseks endale ajakirjanduse nime võtmisest.
9. detsembril 2020 Eesti Meedialiidu aastakoosolekul kinnitatud kohaliku ajalehe definitsioon ütleb selgelt, et kohalikku sõltumatut uudismeediat iseloomustab ajakirjanduslik sisu (muu hulgas arvamusartiklid ja ka võimu kriitika). Definitsiooni järgi ei ole kohalik ajaleht seotud kohapealse omavalitsusega ega sõltu ühestki poliitilisest liikumisest või parteist ning, mis väga oluline, järgib Eesti ajakirjanduseetika koodeksit ja ajakirjanduses kehtivaid hea tava reegleid.
Ja veel: sõltumatu kohaliku ajalehe toimetuse koosseis ning põhiautorite ring on avalik.
Valdade infolehed on loomulikult samuti vajalikud, sest tutvustavad eelkõige valla juhtorganite (volikogu ja vallavalitsuse) eesmärke. Paraku ei ole harvad siiski ka sellised juhud, kus väljaandmise kohustus on jäetud ainult vallavalitsuste pärusmaaks. Iseenesestmõistetavalt kehtestab piirkonnas võimu omav huvigrupp (valimisliit või erakond) nimetatud väljaande üle kontrolli ja üldjuhul ka tsenseerib avaldamisele tulevaid materjale. Loomulikult ei saa niisugust väljaannet demokraatlikuks pidada.

Miks me rõhutame, et ainult
ajakirjandus on usaldusväärne?

Viimase viie-kuue aastaga on mitmed Eesti omavalitsused hakanud piirama ja ka tsenseerima vallamajast väljaminevat informatsiooni. Vallaametnikel on keelatud vahetult ajakirjanikega suhelda, tekkinud küsimustele tohivad vastata vaid mõned kindlad (ilmselt siis ka usaldusväärsed) „kõiketeadvad” kõneisikud.
Paratamatult halvendab ja hägustab see avalikkuseni jõudva informatsiooni kvaliteeti ja raskendab ajakirjanike tööd. Sellele vaatamata vastutavad ajakirjanikud oma nime tekstide juurde lisades iga avalikkuse ette jõudnud sõna eest. See sunnib meid informatsiooni erinevatest allikatest koguma ja kontrollima.
Sotsiaalmeedias sellist kontrollikohustust ei ole ja see loob võimaluse lisada reaalsete uudiste vahele eksitavat materjali, mille abil on võimalik ühiskonnaga manipuleerida. Munitsipaalmeedia põhiliseks probleemiks on ja ka jääb materjalide tsenseerimine ja nn sobimatute seisukohtade avaldamata jätmine. Paratamatult ohustavad niisugused nähtused demokraatiat ja sunnivad ajakirjanikke enda kaitseks välja astuma.