Tegelikult on põhjust küllaga uhke olla. Viis aastat perekonna ja laste juurest, kusjuures suurem osa sellest veel ka vastutusrikka töö kõrvalt, koolis käia ei ole kindlasti väga paljudele jõukohane. Eriti veel, kui uus eriala, mida õppima asutakse, on justkui tühjast kohast leitud.
Meie kangelane polnud kunagi varem sellest unistanud, sellest isegi mitte mõelnud, ta ei olnud julgenud ennast alguses selles süsteemis isegi mitte ette kujutada.
Kogu tema elu ei kavatse me ümber jutustama hakata. Mõned pidepunktid tuleb siiski paika panna, mis ehk aitavad järgnevaid, justkui seletamatuid käike ja ootamatuid otsuseid seletada. Kui parafraseerida luuletajat, siis ei pruugigi nende mõte kohe alguses selguda. Kõik tuleb omal ajal või natuke hiljem, nagu armastab rahvasuu öelda.
Võtame kõigepealt ette Alma isa Peeter Pihelpuu. Kui poiss oli vaevalt pooleteistaastaseks saanud, lahkus siitilmast tema ema Alma. Orvu kasvatasid koos oma lastega üles Melaanie ja Joosep Ojavool. Melaanie oli Peetri isa Arseeni õde. Olgu lisatud, et Peeter ja tema vanemad ning kasuvanemad olid saarlased. Peetri enda kandsid elulained mingil ajal mandrile ja siia, Rapla kalmistule on ta ka puhkama jäänud.
Kui Peetrile sündis 1988. aastal tütar, pandi lapsele Alma ema Aire algatusel vanaema nimi. Tolles ajas oli see Eestis väga vanade ja auväärsete naisterahvaste nimi. Kui väike Alma 1995. aasta 1. septembril kooli läks, oli Eestis rahvastikuregistri andmetel kogu riigis pisut rohkem kui 1460 Almat, tänaseks on neid järel vähem kui sada. Nii on – igal ajal oma tavad ja ka lemmiknimed.
Ilmselt pole keegi väga uurinud, mida see nimi enda taga peidab: Alma tuleneb ladinakeelse sõna almus (`hellitav, hooliv`) naisvormist. Võib muidugi targutada selle üle, kas nimel on võimu inimese elukäigu ja saatuse kujundamisel. Ometi võib mõnikord siiski jääda mulje, justkui oleks neis asjus mingi seos.
Alma Pihelpuu oli igati korralik ja tubli koolilaps, kes lõpetas põhikooli kiitusega. Ta mäletab, et isa hindas haridust väga kõrgelt ja oli laste õppetööd jälgides oma hinnangutes karm: kui heade hinnete sekka lipsas vahel mõni kolm, siis reageeris ta sellele järsult: „Kolm! Mis sinust niimoodi saab, nii ei jõua kuskile!” See oli tolles ajas väga hävitav hinnang. Alma ütleb täna, et see võis tõsiselt mõjuda lapse enesehinnangule: kui nii, siis ei ole ülikoolid ju minu jaoks.
Gümnaasiumi lõpetas ta täiskasvanute koolis samuti igati edukalt, aga juba Alma Linderina. Mingeid erilisi tulevikuunelmaid sellega ei kaasnenud.
Isiklikust kogemusest lähtudes ütleb ta, et on püüdnud igati vältida oma laste hinnetesse kinnijäämist. Elus on palju muudki olulist peale väga heade õpihinnete.
Esimene tõsine ülesanne – Saagu Valgus
Kooli kõrvalt katsetas noor naine ennast mitmel alal, millegi suhtes aga erilist tõmmet ja sidet ei tekkinud. Enamik inimesi ilmselt usubki, et teatud ikka jõudes toob elu kohustuse tööl käia, raha teenida ja ise hakkama saada. Tavaliselt tuleb kasuks, kui inimesel on ka dokument, mis kinnitab, et ta on läbinud mingi koolituse.
Alati pole tähtis, kas pikema või lühema, isegi mitte see, kas tööd otsides soovitakse pakkuda oma erialaseid oskusi või ollakse hoopis valmis ennast proovile panema ükskõik millisel alal, peaasi, et töötasu võimaldaks rahuldavalt hakkama saada. Kõigi jaoks ei ole tööd tehes esmajärjekorras emotsionaalne motivatsioon, seda ei osata isegi küsida ega loota.
Alma on loomult kohusetundlik ja püüab kõike, mida ette võtab, heal tasemel lõpuni viia. Esimene tõeline vau-elamus tuli Saagu Valguse Rapla haruga kokku puutudes. Meenutuseks neile, kes MTÜ Saagu Valgus tegemisi enam ei mäleta, et tegemist oli vabatahtlike toel toimiva organisatsiooniga, mis püüdis leevendada toimetulekuraskustega perede elu. Raplamaal toimis see alates 2011. aastast kuni 2018. aastani.
Seal olid huvialaringid raskustes perede lastele kunstikatsetustest kuni kokkamiskursusteni. Viimane oli eriti populaarne, sest kõik, mis kokku keedeti, söödi ka ühiselt ära. Seal oli heategevuskauplus, mille käive rakendati perede abistamiseks. Selle kaudu liikus toiduabi, korraldati pidulikke üritusi ja laagreid kehvadest peredest lastele. Kogu ettevõtmise patroon oli armastatud laulja Siiri Sisask.
Alma Linder sattus sinna õe vahendusel. Aitas toiduabi sorteerida ja laiali jagada, tegeles poega, kuna ema töötas kaupluses ja mingi kogemus selle kaudu oli justkui olemas. Ja siis ühel heal päeval tegi Siiri Almale ootamatu ettepaneku võtta kogu Rapla osakonna juhatamine enda õlgadele. Nii sai Alma Linderist tegevjuht. See oli suur vastutus.
Aga see kõik sobis talle, kuigi oli kohutavalt koormav, imes inimese peaaegu täielikult endasse – aga empaatiapisik, kes oli ennast sünniga koos Almasse elama sättinud, leidis sellest rahuldust. Tal oli lapsest peale olnud vajadus teistele kuidagi vajalik olla ja abistada.
2017. aastal lõpetas Saagu Valgus tegevuse. Ega Almagi oleks rohkem enam suutnud, sest ta oli teist korda emaks saanud. Tegelikult vajasid emahoolt mõlemad lapsed, nii 9-aastane tütar kui ka pisipoeg. Ühe kohustuse võttis ta sealt siiski veel endaga kaasa – hoone remondi ja kohandamise käigus sai ta väga frustreeriva kogemuse sellest, et kusagilt polnud võimalik leida plaatijat, kes neile appi tuleks. Hoone avamise tänupeol kuulutas Alma – võib-olla endalegi ootamatult -, et kui neist plaatijatest tõesti nii suur puudus on, siis õpib ta ise selle ameti selgeks.
Almal on koduse kasvatusega kaasa antud teadmine, et kui oled midagi lubanud, siis pead selle ka täide viima. Nii panigi Alma ennast Kehtna tehnikumis plaatijate kursustele kirja ja sai ka vajaliku dokumendi, mis kinnitab, et Alma Linder on võimeline tegema igasuguseid plaatimistöid. Paraku pole ta neid oskusi ametlikult kusagil rakendanud. Aga seda ametit tuletatakse talle tänaseni aeg-ajalt meelde.
Midagi peaks ju inimene ikkagi oskama
Kui poeg hakkas lasteaeda minema, asus ka Alma endale rakendust otsima. Mõte liikus nii töökoha kui ka õppimisvõimaluse ümber. Sõbranna, kellega tal oli harjumuseks jalutamas käia – neil oli umbes kolme kilomeetri pikkune ring, kus marsiti iga kord maha kokku kümme kilomeetrit –, oli just alustanud õpinguid Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis. Sõbranna suur unistus oli saada meedikuks. See unistus jättis Alma esialgu üsna külmaks, küll aga mõjusid sütitavalt teise vaimustunud tutvustused koolielust ning õppimisest.
Kord ühel külmal talveõhtul, kui nad alustasid jälle oma kolmeringilist kümmet kilomeetrit, küsis sõbranna ootamatult, miks ei võiks ka Alma tema kooli tulla – neil seal Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis oli just talvine vastuvõtt alanud.
Alma meenutab nüüd, mitu aastat hiljem, et see oli täiesti rabav ettepanek. Ta ei olnud ennast mitte kunagi meedikuna kujutanud. Lapsena oli ta rohkem poemüüja kutsest unistanud – tema ema, kes on Alma elus suur eeskuju ja tugisammas, on töötanud terve elu kaubanduses. Veel oli ta mingil ajal lühikest aega mõelnud tõsisemalt psühholoogi tööle, kuid päris unistust ei tulnud sellestki. Mis psühholoog nüüd mina olen! ei kujutanud ta ennast selles rollis ette.
Teist kolmekilomeetrist ringi lõpetades olid sõbrannad kuidagi sujuvalt hakanud arutama seda, kui suur vajadus on ühiskonnas meditsiiniõdede järele. Sümpaatne tundus ka see, et tööd saaks ju otse Raplas, ei pea Tallinnas käima.
Kolmanda ringi lõpetasid nad sellega, et Alma oli kinda käest võtnud ja toksis külmast kohmetute sõrmedega sisseastumisavaldust. Mõni asi võib mõnikord väga lihtsalt laheneda!
Noh, plaatija, mida sina siia kaotasid?
Kui avaldus saadetud, läks Alma koju ja kandis kodustele ette, millega oli just hakkama saanud. Kõik tegid suured silmad, et hulluks oled läinud või? Sa pole sellest ju kunagi isegi poole sõnaga iitsatanud, et see võiks sind kuidagi huvitada, ja nüüd äkki?
Alma meenutab: „Ma ütlesin, et jaa, aga me siin arutasime, et verd ma otseselt ei karda ja inimestega suhelda mulle meeldib, äkki sobin.
Siis tuli kirjalik test. Tegin selle ära ja tõusin hoobilt pingereas esimeste hulka. Seejärel tuli vestlusele minna.
Ma ei olnud kunagi varem ühelgi vestlusel osalenud. See kogemus oli jahmatav. Tulin sealt ära ja helistasin kohe õele ning ütlesin, et ma ei saa sinna tervishoiu kõrgkooli sisse.
Esimene asi oli muidugi see, et komisjon väljendas oma suhtumist (demonstreerib elavalt, kuidas see oli: paneb käed risti rinnale, keerab külje ette, viskab jala üle põlve ja jätkab hästi põlgliku tooniga): Noh, plaatija, mida sina siit tahad? (Jätkab tavalisel toonil) Pidin siis seletama, et ma ei ole mingi plaatija ja pole sellena ka kunagi töötanud, ja kui oleks, mis siis valesti oleks?”
Pärast seda vestlust oli Alma veendunud, et sinna teda ei oodata, ja püüdis ennast harjutada mõttega, et ega ta ise ka ole võib-olla kunagi tahtnud sinna pääseda. Ta ei jäänud lõplikku tulemust isegi ootama, vaid vastas tööpakkumistele ja kandideeris mitmesse asutusse ametisse.
Juba saabusid esimesed positiivsed vastusedki ja ta jõudis lõpuks ühe sümpaatse tööpakkujaga kokku leppida, et läheb selle juurde tööle… Ja siis äkki tuli Tallinnast sõnum, mis teatas, et ta on ikkagi vastu võetud ja asub koguni vastuvõetute nimekirja tipus. Alma: „Siis mõtlesin küll, et see oli nüüd vist märk ja ma ei tohi seda võimalust käest lasta. Andsin tollesse väga sümpaatsesse töökohta teada, et ma ikka ei tule neile sinna, et olen siiski otsustanud õppimise kasuks.”
Nüüd saab ta aru, mida on tegelikult terve elu igatsenud
Alma sukeldus täielikult meditsiinivaldkonda ja, kummaline küll, tundis ennast seal nagu kala vees. Ees ootas kolm ja pool aastat õpinguid, aga see ei hirmutanud. Vale oleks ütelda, et kõik tuli väga kergelt. Täpsem oleks: see kõik ei olnud tapvalt raske ja oli tegelikult väga motiveeriv.
Alma Linder: „Õpingud langesid kokku Covidi ajaga. Rapla haiglas oli väga vaja abitööjõudu. Pakkusin ennast teise laine alguses, neile sobis. Nii sain enne teisi praktikat tegema hakata. Ühtlasi tegin vaikselt ka aine arvestusi ette. Sel päeval, kui mu kursusekaaslased alustasid abiõe praktikat, sain mina abiõe paberid juba kätte ja võisin ka abiõena töötama hakata.”
Kui nüüd korraks loo algusse tagasi tulla, tahaks küsida, kas see oli ikka päris juhuslik valik? Alma räägib lapsepõlvest, kui veetis enamuse suvesid Saaremaal ning Ellen-Lisenne Sepp, hellitavalt Nänni, keda Alma kutsub Saaremaa vanaemaks, oli Saaremaal velsker. (Nänni oli Melaanie ja Joosepi tütar, kellega isa koos üles kasvas.) Ja Almas endas, nagu ta ise on ütelnud, on kogu aeg olnud vajadus teisi, endast nõrgemaid aidata.
Pealegi oli tal endal üks väga isiklik, aga oluline kokkupuude meditsiiniga, mida ta jääb elu lõpuni tänulikult mäletama. Ja – mööname, et sellel ei pruugi mingisugust salapärast jõudu olla – Alma tähendab ju ladina keelest tõlgitult ikkagi hellitamist ning hoolimist. Kas see kõik koos siis üldse midagi ei tähenda?!
Alma arutleb: Ma ei osanud või ei julgenud ennast meditsiinisüsteemi kujutada. See oli nii suur ja tundus kättesaamatuna. Mäletan selgelt, et kui läksin esimest korda Raplas üle silla selle ukse suunas, kust personal käib, siis mõtlesin, et Issand, mina olen nüüd ka nendega.
Minu isale oli haridus hästi tähtis. Isa ei ole enam ja lõpuaktusel, kui mõtlesin ootamatult sellele, mida minu isa võiks sel hetkel tunda, et noh, isa, kas sa oleks nüüd minu üle uhke? Siis tundsin, kuidas pisar üle põse nirises. Ema uhkust ja tuge on mul õnnestunud tunda kogu õpingute vältel. Tema sai ka aktusel kohal viibida, mille eest olen väga tänulik ja õnnelik!”
Loomulikult on tulnud ka ohvreid tuua
Alma ütleb, et pere ja kahe lapse kõrvalt õppimine ei ole just kerge. Aga see ei ole ka ületamatult raske. Loomulikult tähendab see aja paremat planeerimist ja paratamatult ka teiste pereliikmete rolli kasvu perekonnas. Kõigi poolte hea tahte korral on see normaalselt teostatav.
Alma: „Lastel, ma arvan, on mulle küll õigustatud etteheiteid. Mäletan, et kui esimesed kolm ja pool aastat hakkasid läbi saama ja bakalaureus oli juba käeulatuses, rääkisin lapsele, et emme teeb veel need mõned tööd ära ja siis olen täiesti sinu päralt. Aga siis, kui läksin kohe edasi magistrisse, oli laps ikka väga pettunud: „Sa ju lubasid, et on kohe läbi, aga hakkasid jälle otsast peale!”
Aga ma tahan loota, et nad ei ole selle tõttu ka millestki päriselt ilma jäänud. Pigem ongi üks minu motivaatoreid olnud soov saada lastele eeskujuks. Kuidas ma saaksingi lastelt nõuda, kui pole ise endaga hakkama saanud?”
Aasta õppija on paljudele teistele eeskujuks
Alma Linder tahab julgustada kõiki, kellel haridustee pooleli jäänud või õige eesmärk elus veel leidmata, võtma õpitee ette. Ta ütleb oma kogemuse põhjal, et kõige raskem osa kogu selles protsessis on võtta vastu otsus, et ma nüüd lähen ja teen selle läbi. Temal oli ka hirm, kui esimest korda kooli uksest sisse astus. „Aga kui juba sees oled, siis… Sa leiad endale sealt uusi sõpru, kes on sulle toeks, ja avastad, et õppimine on tegelikult vägagi nauditav. Kool on mind tööks ette valmistanud ja mind ka kui inimest arendanud.
Ma tean, et meditsiin on niisugune valdkond, kus sa ei saa kunagi öelda, et tean nüüd juba kõike. Ma pean ennast kogu aeg edasi arendama, kusjuures minu õpetajateks on patsiendid, kolleegid, uued ravivõtted. See ongi elukestev õpe ja mulle see väga meeldib.”
Lõpetuseks
Reedel, 17. oktoobril oli Confido Rapla Tervisekeskuse kliiniline juht ja SA Raplamaa Haigla õde, terviseteaduse magister Alma Linder Haapsalu kuursaalis, et võtta vastu täiskasvanud õppija nädala puhul korraldatud vastuvõtul aasta õppija rahva lemmiku tiitel 2025.
Homme, 23. oktoobril antakse Alma Linderile üle aasta õppija 2025 Raplamaa laureaadi nimetus.
Järgmisel hommikul, 24. oktoobril sõidab Alma koos oma sõpruskonnaga puhkusereisile Küprosele. Ta on selle ära teeninud. Äkki poetab oma reisikohvrisse ka raamatu, mille lugemisest on pikka aega unistanud.
Vaata ka: https://sonumid.ee/2025/10/20/raplamaale-tuli-kaks-ule-eestilist-tunnustust/
Mina ka nüüd uhke!