Küsimusi esitas ja toimetas Merylin Poks
Kontserdisarjas „Tormise variatsioonid“ kohtavad noored jazzmuusikud Maarja Aarma, Mikk Kaasik ja Karl Madis Pennar ning ETV Tütarlastekoor dirigent Aarne Saluveeri juhatusel Veljo Tormise muusikat uues, improvisatsioonilises võtmes.
Veljo Tormis on Eesti muusikas midagi enamat kui nimi noodivihikul. Ta on nagu mägi, mille varjust on peaaegu võimatu mööda vaadata, samas kutsub ta ikka ja jälle ronima, et sealt üle vaadata. Kontserdisari „Tormise variatsioonid“ teebki seda ronimist omal moel: noored jazzmuusikud Maarja Aarma, Mikk Kaasik ja Karl Madis Pennar ning Aarne Saluveeri juhendatud ETV Tütarlastekoor on võtnud Tormise lood ja toonud need tänasesse heliruumi, kus rahvalaul kohtub improvisatsiooniga.
„Dialoogi pidada on enamasti põnevam kui monoloogi,“ ütleb pianist Mikk Kaasik. „Nende kontsertidega saame Tormise loomingule anda juurde uue tasandi.“
„Äge on, kui kokku saavad kaks täiesti oma näoga muusikastiili ning veel ägedam, kui need juhtuvad ka maru hästi kokku sobima!“ ütleb kitarrist Karl Madis Pennar naerdes. „Puhas rõõm on liita Tormise mõtte- ja loomemaailm jazziga.“
Dirigent Aarne Saluveer, kes on aastakümneid Tormise muusikat juhatanud ja noorematele põlvkondadele edasi andnud, näeb selles ajasilda: „Teoste loomise ja ettekannetevaheline ajahüpe loob mängulisi võimalusi kõlavärvide ja esteetikate seostamiseks. Kui see tekitab loojates ja kuulajates äratundmist ja uudsust, siis on intellektuaalsed sillad loodud ja oleme omavahel inimeste meeli ergastanud.“
Kas jazzi improvisatsiooniline vabadus ja Tormise rahvalaululine struktuur on vastandid või hoopis loomulikud partnerid?
„Üpris kindlalt vastandid,“ arvab Mikk Kaasik, „aga just see piiride mäng ongi huvitav. Tormise rahvalauludel põhinevad teosed panevad meile kui jazzmuusikutele päris jäigad piirid ette ning peab mõtlema, kas ja kuidas oleks maitsekas nendest mööda hiilida.“
Pennar lisab muigega: „Mõnikord loed partituuri ja mõtled “ohhoo, vaat kus vigurdab”. Ja teinekord lihtsalt noogutad: “Ahaa, ma oleks täpselt samamoodi teinud!”“
Saluveer aga tuletab meelde, et ka rahvalaul ise pole kunagi kivisse raiutud olnud: „Rahvalaul on oma olemuselt improvisatsiooniline. Iga esitaja on seda ajas muutnud täpselt nii, nagu jazz teeb praegu.“
Kui jazzmuusikud võtavad ette Tormise, ei tehta seda kergekäeliselt. Tema muusika ei ole lihtsalt viisid ja akordid, vaid sõnumid. „Tormise jaoks oli alati olulisem idee kui nootide hulk,“ ütleb Kaasik. „Mõnikord piisab ühest helist, kui selle taga on mõte.“
Pennar kirjeldab oma tööd Tormise teose „Sampo tagumine“ kallal kui „muusikalist sudokut“: „See oli üheksa tundi avastamist ja õppimist. Igal sammul tuli aru saada, miks Tormis just nii tegi.“
Kas Tormise looming on rohkem inspiratsioon või partner?
„Pigem partner,“ arvab Kaasik. „Need kaks maailma – rahvaviis ja jazz – on niivõrd erinevad, et peavad teineteisega rääkima.“
Maarja Aarma, kes on Tormise laule laulnud juba lastekoorist saadik, tunneb, et tema muusika on nagu sisemine hääl, mis tuleb ikka ja jälle esile: „Need kõlapildid on minus nii sügaval, et isegi kui teen teistsugust muusikat, on see tunne seal alati olemas.“
Kas Tormis kõnetab noori ka tänapäeval, ajal, mil maailm kihutab edasi ja folkloor näib justkui tagasivaade?
„Tormis oskab läbi oma rahvalaulude meenutada eesti rahva lugu ja kannatusi,“ ütleb Kaasik. „See on midagi, mida ei tohiks unustada, isegi kui maailm muutub.“
Pennar tunnistab ausalt: „Enne seda projekti ei olnud ma Tormise loominguga kuigi tuttav. Nüüd on ta minus väga isiklikul moel kohal.“
Kuidas mõjutab ruumi akustika või ajalooline atmosfäär teie muusikalist lähenemist?
„Kiriku akustika on nagu üks lisamuusik,“ ütleb Maarja Aarma. „Iga ruum, iga hetk annab muusikale uue hingamise.“
„Iga kontsert on omamoodi erinev sõltuvalt kohast, päevast, muusikute meeleolust ning ka „improvisatsiooni jumalate“ suunamisest ning lahkusest,“ lisab Pennar. „Ma olen enam kui kindel, et kui hingede maailm eksisteerib, siis härra Tormis on meiega igal kontserdil kaasas ning piilub pilve pealt.“
Tormis kui õpetaja ja provokaator
„Kui sul on vabadus teha kõike, võib olla raske teada, kust üldse alustada,“ mõtiskleb Aarma. „Tormis aitab leida selle pidepunkti – kust ma tulen ja mis on minu oma hääl.“
Saluveer sõnastab selle nii: „Tormis õpetab austama meie muusikalise emakeele rikkust ja kasutama seda loovalt, mitte pühalikult distantsilt.“
Kuidas peaks publik teie kontserti kuulama. Läbi nostalgia või avastuse?
„Loodan, et publik kuulab läbi avastuse,“ ütleb Aarma. „Aga nostalgia on ka ilus viis kuulata – mõlemad on õiged.“
Pennar kinnitab, et mõlemat on publik ka tundnud: „Kuusalu kontserdi publiku tagasisidest selgus, et mõned kuulajad, kes on juba aastakümneid Tormise loomingut ise laulnud, olid meeldivalt üllatunud seadete näol uuekõlalisusest, kuid seejuures Tormise enda hääl kostab väga selgelt alati läbi.“
Ja lõpuks…
Kui küsida, millest „Tormise variatsioonid“ tegelikult räägivad, vastavad muusikud eri häältel, kuid ühest tundest: see on lugu kohtumisest, ajast ja tänasest, rahvalaulust ja vabadusest, meie kõigi hingest, mis edasi laulab.
„Tormise variatsioonid toovad Tormise hinge kontserdipaika ja panevad meie hinged ühtselt resoneeruma,“ ütleb Pennar. „See räägib muusika mõjuvõimsusest eesti kultuuriloos,“ lisab Saluveer.
Ja võib-olla ongi see kõige ilusam variatsioon: mitte nootide, vaid inimeste sees
***
Maarja Aarma on mitmekülgne laulja ja helilooja, kelle muusikas põimuvad jazzi vabadus, souli pehmus ja poeetiline tundlikkus; tema looming on pälvinud rahvusvahelist tunnustust International Songwriting Competition’il ning kõlanud festivalidel Jazzkaarest JuuJääbini.
Karl Madis Pennar on virtuoosne kitarrist ja helilooja, Tiit Pauluse nimelise noore kitarrimängija preemia ja Balti noorte heliloojate konkursi võitja, kelle looming ühendab jazzi, improvisatsiooni ja kaasaegse helikeele vabaduse.
Mikk Kaasik on noor jazzpianist ja helilooja, Uno Naissoo nimelise heliloomingu konkursi võitja ja 2025. aasta Eesti Jazzliidu Noore Jazzitalendi auhinna laureaat, kelle muusika kannab endas energiat ja loovjulgust.
