Vilepuhuja hoiab kogukonda

Marilin Küünarpuu,
Sotsiaalkindlustusameti lastemaja teenuseomanik

Päriselt toetavad kogukonnad ei ole need, kus midagi kunagi ei juhtu, vaid need, kus julgetakse rääkida ja varakult sekkuda.
Hans Christian Anderseni muinasjutus kõnnib keiser uhkelt mööda rahvahulgast, olles veendunud, et tal on seljas imelised rõivad. Keegi ei julge öelda, et keiser on tegelikult alasti. Kõik vaikivad – kuni üks väike laps ütleb: „Aga tal ju ei ole midagi seljas!“ Laps ütleb, mida näeb, ta ei soovi iseendale tähelepanu tõmmata. Ja alles siis hakkab rahvas taipama, mis on tõde.
Anderseni loos läks lapsega kõik hästi, teda usuti ja keegi ei hakanud teda süüdistama pealekaebamises. Paraku päriselus nii hästi alati ei lähe.
Väikeses kogukonnas juhtus lugu, kus noor inimene märkas, et ühe lapse ja täiskasvanu vaheline suhe tundub kohatult lähedane. Täpselt polnud aru saada, mis konkreetselt valesti oli, aga aimdus oli halb. Märkaja otsustas sellest rääkida, sest olukord oli ebamugav ja ta oli mures oma kaaslase pärast. Varsti aga leidis too märkaja end olukorrast, kus süüdlaseks sattus ta ise: miks ta sekkus, mis see tema asi oli, kas ta ei saanud aru, et tegemist oli lugupeetud isikuga? Fookus liikus tähelepaneku sisult teatajale ja lapsega juhtunu jäi varju.
Selliseid olukordi on rohkem, kui me arvata oskame. Mitte alati ei ole kohe selge, mis on tõsi ja mis mitte. Kuid üks on kindel: kui keegi tunneb, et midagi on valesti, ja julgeb sellest teada anda, siis on ta juba teinud olulise sammu.
Ebamugavad lood ei teki tühjalt kohalt. Sageli algab kõik väikestest asjadest – tähelepanust, „erilisest kohtlemisest“, privaatsõnumitest, kingitustest. Need võivad tunduda süütud, aga nihutavad piire, kuni laps harjub erilise kohtlemisega ja hakkab täiskasvanu käitumist õigustama. Väliselt võib see tunduda süütu, aga sisu on sama: võimusuhe, milles tugevam pool vastutab.
On üks lihtne mõõdupuu: seksuaalsuhe alla 16-aastasega, olgu see füüsiline puudutus, suuline või kirjalik intiimsuse otsimine, on seadusega keelatud. Kuid isegi kui noor on 16 või vanem, ei ole õpetaja-õpilase või treeneri-noorsportlase vaheline intiimsuhe sobilik. Võimusuhe moonutab nõusolekut. Eetika- ja kutsestandardid ütlevad selgelt: vastutus piiri hoidmise eest on täiskasvanul. Siin ei saa pugeda vabanduste taha, et teine pool ju tegelikult tahtis ja üleüldse, vaadake, mis tal seljas oli.
Kui keegi sellise suhte kujunemist märkab ja küsib: „Kas see on ikka sobiv?“, võibki suurem kahju jääda sündimata. Selleks on vaja kogukonda, kus küsimine ei ole pealekaebamine, vaid hoolimine. Kus teatajale ei vaadata otsa nagu segaduse tekitajale, vaid nagu inimesele, kes tahab hoida kogukonda turvalisena. Vilepuhuja ehk teataja – olgu ta klassikaaslane, lapsevanem, treenerist kolleeg või naaber – teeb õiget asja. Ta ei otsi endale tähelepanu, vaid tahab oma kaaslast aidata. Teataja häbistamine on signaal kõigile teistele: „Ära räägi!“ Ja see on ohtlik sõnum.

Kuulamine on esimene tegu

Kui laps või täiskasvanu räägib murest, ära hakka kohe seletama, miks see „ei saa nii olla“. Usaldus algab kuulamisest, see on esimene ja tähtsaim tegu. Mitte hinnata, mitte küsida, kas ta on kindel, vaid lihtsalt kuulata ja võtta juttu tõsiselt. Sageli vajab inimene vaid kinnitust, et ta ei tee midagi valesti, kui märkab ja räägib.
Kui tundub, et laps võib olla ohus, tuleb otsida abi. See ei tähenda süüdistamist ega kohtumõistmist. Otsese ohu korral tuleb helistada 112. Teavitada saab lasteabi ööpäevaringselt avatud telefonil 116 111 või veebivestluses. Täiskasvanuid toetab olukorra mõtestamisel ohvriabi telefon 116 006. Need ei ole viimased sammud, vaid õiged esimesed.

Igaüks meist saab aidata kasvada usaldusel ja turvatundel. Kuidas?
Peata kuulujutt
Kui keegi jagab sotsiaalmeedias või köögilaua taga kuuldu põhjal arvamust, tuleta rahulikult meelde, et faktid selgitatakse välja ametlikult, mitte juttude põhjal.
Ole eeskujuks
Kui sinu kolleeg, lapsevanem või treener räägib murest, ütle talle aitäh, et ta sind usaldas. Aita leida tuge ja abi. Kui töötad koolis, huviringis või spordiklubis, leppige kokku selged reeglid, kuidas käituda, kui tekib kasvõi kahtlus ebasobivas käitumises. Sellised reeglid pole ainult paberil ilusad, vaid loovad turvatunde.
Õpeta ja räägi
Aita lastel mõista, mis on piirid ja kuidas oma ebamugavust sõnadesse panna. Harjuta nendega, kuidas öelda „ei“ ja kelle poole abi saamiseks pöörduda.
Märka
Märka mitte ainult suuri rikkumisi, vaid ka väikseid punaseid lipukesi: privaatseid sõnumeid täiskasvanult, kellegi seletamatut „eelistamist” või muid kõrvalekaldeid tavapärasest professionaalsest käitumisest. Varajane sekkumine aitab ennetada suuremat kahju.

Mõistagi ei võrdu kahtlus süüdimõistmisega ning igaühel on õigus õiglasele uurimisele. Seda saab teha aga ainult ametlikke teid pidi, mitte sotsiaalmeedias omakohtuna. Teavitamine pole kohtuotsus, vaid värav, mille kaudu abi jõuab abivajava lapseni ja faktid kogutakse ametlikult.  Ning teavitaja kaitse on sama oluline kui ohvri oma.
Kogukond räägib lastega mitte ainult sõnade, vaid ka oma käitumise kaudu. Kui keegi annab märku ja saab vastuseks vaikimise või pilkamise, õpivad lapsed sellest kiiresti: „Ära räägi.“ Aga kui kogukond kuulab, tänab ja otsib lahenduse, on sõnum vastupidine: „Sind kuulatakse, sind võetakse tõsiselt.“
Iga kord, kui keegi leiab endas julguse märku anda, on võimalus midagi parandada ning kahju peatada. Hoidkem see võimalus elus.