Kert Lapimaa
Faktidele tuginedes saab väita, et Eestis tuulearenduste planeerimise faasis läbiviidud müramodelleeringud on tagasihoidlikult öeldes eksitavad. Eksitus seisneb selles, et kuuldava helispektri helirõhutasemed on tugevalt alahinnatud, mis omakorda tähendab, et planeeritavad ja ka juba planeeritud tuugenid on oluliselt valjema müraga, kui on näidanud esialgu modelleeritud tulemused.
Selle järelduseni aitas jõuda MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti poolt tellitud eksperthinnang, mille koostas Uppsala Ülikooli prof. Ken Mattsson Sopi-Tootsi tuuleelektrijaamale.
Koostatud eksperthinnang koosnes nii kuuldava kui ka infraheli (1 Hz k.a) modelleeringust. Infraheli modelleerimist sagedustel alla 10 Hz tuuleelektrijaamadele ei ole varem Eestis tehtud, kuna selleks puudub – nii nagu ka infraheli mõõtmiste puhul – kompetents ja tehniline võimekus.
Uppsala Ülikooli koostatud müramodelleeringu metoodika on teaduslikult tõendatud meetod nii infraheli kui ka kuuldava heli modelleerimiseks.
Uppsala Ülikooli teadustöö on avaldatud eelretsenseeritud teadusajakirjas Applied Acoustics. Modelleerimismetoodika on valideeritud reaalsete mõõtmistega, kus kasutati Norras NORSAR’is kalibreeritud Linström mikrofone, mis suudavad salvestada kuni 1 Hz sagedust. Kahelda selle meetodi paikapidavuses täna alust ei ole.
Prof. Mattsson on selgitanud, et kaasaegsete tuugenite puhul peab suutma mõõta ka alla 1 Hz sagedusi, kuna seal esinevad kõige tugevamad helirõhu lööklained. Tuugenite puhul tekib lööklaine sel hetkel, kui tuugeni rootori laba möödub tuugeni mastist. Kõrvaga on kuulda tuugeni rütmiliselt korduvat heli (vuhh vuhh …) ja seda kuuldavas helispektris. Infraheli kõrvaga inimesed üldiselt ei kuule, aga rütm, mida kõrvaga kuulda, on mõõtmistele tuginedes sama. Vahelduvat rütmilist heli peetakse oluliselt häirivamaks, kui samal helirõhutasemel ja sagedusel ühtlast tonaalset müra. Sama võib järeldada ka infraheli puhul.
Sopi-Tootsi müramodelleering järeldas, et Lemma OÜ 8. oktoobril 2024 koostatud müra ja varjutuse analüüs (Pärnu maakonnas Põhja-Pärnumaa vallas Tootsi-Sopi tuulepargi müra ja varjutuse hinnang) on ebakorrektselt hinnanud kuuldava müra tasemeid. Lemma OÜ tuvastas mürataseme ületamist ühel kinnistul, aga Uppsala Ülikooli analüüsist selgus, et lubatud müratase on ületatud kaheteistkümnel kinnistul!
Ületatud tase Lemma OÜ andmetel oli 0,2 dB(A), aga Uppsala Ülikooli analüüsi põhjal 4,7 dB(A). Reaalselt tähendab see kõrvaga kuuldes peaaegu kahekordset helirõhu taset! Tekib täiesti õigustatud küsimus, keda siinkohal usaldada, kas Uppsala Ülikooli teadlasi või Lemma OÜ-d?
Prof. Mattssoni mürakaardi põhjal ulatub 95 dB müratase Pärnu linnani, samuti on täielikult kaetud nimetatud tasemega Sindi, Järvakandi ja Eidapere. Vändra ja Pärnu-Jaagupi jääb osaliselt ülemineku alale, kus müratase on kõrgem kui 95 dB @ 1 Hz. Prof.Mattsson selgitas, et need tasemed ei kehti korraga ja kogu aeg, vaid sõltuvad atmosfääri tingimustest. Kaardi koostamisel on müratasemete hindamisel lähenetud konservatiivselt, st tagasihoidlikult. Teatud atmosfääritingimuste korral võib mürakaardil näidatud tasemetele lisada 15 dB!
Uppsala koostatud analüüs pigem peegeldab nende inimeste kaebuseid, kes pärast oma kodu lähedal tuuleelektrigeneraatorite käivitamist hakkasid kogema tervisehädasid, mida varem ei ole esinenud, ja seda oluliselt kaugemal lähimast tuugenist, kui seaduses ettenähtud 2 või 3 km.
Mõned näited sümptomitest: peavalu, mis osal inimestel on päädinud oksendamisega, tasakaaluhäired, kõrgenenud vererõhk, seletamatud ärevushood, surve kõrvades, kõrva lukustus, kuigi kuulmetee on puhas, magamatus (oled küll maganud, kuid ärgates rampväsinud), sagenenud ninaverejooks, palavik, mis tekib ja kaob mõne tunniga ilma igasuguste kliiniliste sümptomiteta, mis viitaks mõnele viiruslikule või bakteriaalsele nakkusele. Perearsti külastanud inimesed väidavad, et arst on nõutu ning ei oska juurpõhjust välja tuua, määrab ravimid, kuid nende mõju on väike või olematu.
Kui inimesed müraga saastunud keskkonnast mitmeks päevaks eemalduvad, siis sümptomid taanduvad. Inimeseti on sümptomid küll erinevad, aga ühine nimetaja on neil kõigil – pärast tuuleelektrijaama käivitamist ei ole elukvaliteet enam endine. Mis juhtub elukvaliteediga juba negatiivselt mõjutatud aladel siis, kui olemasolevatele tuugenitele plaanib KOV lisa …?
Uppsala Ülikoolist tellitud müramodelleeringu järeldus:
“Meie arvutused, kasutades SoundSim360 mudelit Sopi–Tootsi tuulepargi jaoks, näitavad, et 1 Hz sagedusel ületab infraheli tase 95 dB nende elanike puhul, kes asuvad joonisel punasega märgitud piirkonna välispiiri sees. Kui arvestada kõiki alamribasid sagedusvahemikus 1–20 Hz, vastab see ligikaudu 103 dB suurusele üldisele infrahelitasemele. Ala, kus 1 Hz juures esineb vähemalt 95 dB, ulatub mitme kilomeetri kaugusele, potentsiaalselt mõjutades suurt hulka elanikke. Retsenseeritud teaduskirjanduses avaldatud tulemuste põhjal võivad sellised infrahelitasemed olla kahjulikud kuni 30% elanikkonnast.”
Pärnumaalt Saarde vallast on esitanud pärast tuugenijaama käivitamist järsku tekkinud terviseprobleemide kohta Terviseametile kaebuse natuke vähem kui 20 inimest. Terviseamet viis 2024. aasta novembris koostöös arendajaga Saardes läbi müramõõtmised, mis piirnormide ületamist ei tuvastanud. Sellele viidates ei ole Terviseamet võtnud ette mitte ühtegi tegevust, et välja selgitada, mis kaebuse esitanud inimesi tegelikult vaevab.
Viidatud on ka notseeboefektile (st inimene mõtleb end ise haigeks) ja kahjuks on inimesed Saardes oma murega tänaseni üksi. Sarnased kaebused on esitanud Terviseametile ka Sopi-Tootsi tuugenijaama lähedal elavad inimesed – ka nemad on jäetud üksi.
MTÜ Kodanike Teadusalgatus Eesti tellis retsensiooni IARO ekspertidelt Tartu Ülikooli ülevaateuuringu esimese etapi aruandele (Tuulikute tervisemõjud: süstemaatiline ülevaade viimasel viieteistkümnel aastal eelretsenseeritavates teadusajakirjades avaldatud uuringutest).
Vaja oli tasakaalustatud hinnangut Tartu Ülikooli ülevaateuuringule, kuna järeldused, milleni nimetatud töös jõuti, ei ole veenvad.
Tartu Ülikooli ülevaateuuringu järelduste üks oluline punkt:
“Tänaseks pole leitud selgeid seoseid tuuliku kuuldava müra (sh madalsagedusliku müra) ja kliiniliselt väljendunud tervisemõjude vahel. Siiski on leitud viiteid, et kuuldav müra võib suurendada mõnede südameveresoonkonna haiguste (kodade virvendusarütmia, infarkt ja insult) riski, suurendada depressiooni esinemist ja halvendada unekvaliteeti. Praeguseks on läbi viidud ainult kaks suuremat kohortuuringut Taanis, mille tõttu ei saa pidada antud tulemuste tõendatuse taset kõrgeks. Vaja on rohkem pikaajalisi jälgimisuuringuid, et tervisemõjusid täpsemalt tuvastada.”
Selgeid seoseid ei ole leitud, kuid tuugenite arendustega minnakse jõuliselt edasi, teades, et täna on juba tekitatud mitmele perele Saarde ja Tootsi piirkonnas elukvaliteedi langus. Miks ei läheneta nende teadmiste taustal edasistele arendustele ettevaatusprintsiibile tuginedes?
IARO ekspertide järeldus Tartu Ülikooli analüüsist on järgmine:
“Tartu Ülikooli raportis dokumenteeritud süstemaatiline ülevaade on selgelt läbi viidud nõuetekohaselt, arvestades seda, kuidas tuleks analüüsida avaldatud artikleid ja aruandeid, kui osalejad ei ole asjaomase valdkonna eksperdid.
Uuringu jaoks teadusartiklite valimisel kohaldatud välistamiskriteeriumid piiravad Tartu ülikooli raporti autorite võimalusi saada laiemat arusaama käsitletavast teemast.
Arvestades Tartu Ülikooli raportis esitatud tõenditel põhinevaid soovitusi, tundub tõenäoline, et Tartu Ülikooli raporti autorid on tahtmatult allunud valitsuste ja rahvusvaheliste erihuvigruppide poolt propageeritavatele ebateaduslikele tavadele.
IARO teadlaste arvates võib seda uuringut pidada vaid järjekordseks kunstlikult piiratud artiklite ülevaateks, mille tulemused on eelnevalt kindlaks määratud poliitiliste küsimustega, mille tulemuseks on madala teadusliku tasemega aruanne.”
Tartu Ülikooli töö on koostanud inimesed, kes ei ole eksperdid ei akustika alal ega oma ka meditsiinilist haridust, et anda hinnanguid, kuidas ja kas infraheli mõjutab tervist. Kahjuks väga tugevalt kumab nende tööst läbi poliitiline tellimus ning katse näidata tulemusi paremas valguses.
Kokkuvõtteks
Oluline roll ühiskonnas tuulearendustega kaasas käiva probleemi teadvustamisel on inimestel, kes reaalselt kannatavad tuuleelektrijaamade käivitamise järel järsku esile kerkinud tervisehädade käes. Nende inimeste oma nimega väljaastumine, näiteks kaebuse esitamisega KOV-i ametnikele, annaks selgema signaali, et tegemist ei ole väljamõeldud probleemiga, vaid reaalsete inimeste ja nende peredega.
Tuginedes IARO kogemustele, on tervisekahjud pikaajalisel viibimisel üle 100 dB pulseeriva iseloomuga infraheli keskkonnas kumuleeruvad ja kahjuks püsivad. Kui praegu kardetakse oma muret kurta, annab see hoogu püstitada aina rohkem tuugeneid ning tänane vaevu talutav olukord muutub suure tõenäosusega tulevikus väljakannatamatuks.
Küsimused, millele ametnikud vastata ei soovi: Kes vastutab ja kuidas, kui inimeste kodud muutuvad elamiskõlbmatuks ja tervis saab jäädavalt kahjustatud? Kes vastutab eksitavate müra puudutavate andmete esitamise eest KSH programmi raames kohalikule omavalitsusele?
Selge, et nii Sopi-Tootsi kui ka Saarde tuuleelektrijaama käivitamisel on nende jaamade lähedal elavatel inimestel elukvaliteet oluliselt langenud ning selge on ka see, et needsamad füüsikareeglid, mis kehtivad Tootsis ja Saardes, kehtivad ka mujal maakondades Eestis, kuhu tuugeneid plaanitakse rajada. Loota, et uued plaanitavad tuuleenergia alad ei too kaasa samu probleeme, mis eelpool mainitud valdades, oleks naiivne!
Edasised tuulearendused tuleb peatada ning viia läbi sõltumatu asutuse poolt vajalikud mõõtmised ja uuringud, mis selgitaks välja, kas ja kui suures mahus üldse on võimalik ligi 300 m tuugeneid Eestisse paigaldada. Ignoreerida Uppsala Ülikooli analüüsi tulemusi ning jätkata tuuleenergeetika arendustega plaanitud mahus on äärmiselt hoolimatu oma kaasmaalaste suhtes, et mitte öelda kuritegelik.
