Kuidas mõjutab Lähis-Ida konflikt Eesti majandust?

Raoul Lättemäe,
rahandusministeeriumi fiskaalpoliitika osakonna juhataja

Lähis-Ida konflikt tõstab energia ning toorme hindu, vähendades Eesti majanduse ostujõudu ja aeglustades majanduskasvu. Hinnatõus ei loo riigile püsivat maksuvõitu, vaid jaotab raha majanduses ümber.

Juba kuu aega kestnud Lähis-Ida konflikt on kasvatanud ebakindlust kogu maailmas. Küsimus ei ole ainult selles, kas naftat ja naftatooteid ning muud olulist toorainet jätkub, vaid ka selles, kui kalliks need võivad minna. Nagu kriiside ajal ikka, levivad koos ärevusega ka seletused, mis tunduvad esmapilgul usutavad, kuid ei pea majanduslikult kuigi hästi paika.

Maksulangetuse mõju  kütusehinnale

Praegu kerkib esile kolm olulist küsimust: riigi võimalik roll kütuse ja muu toorme hinnatõusu leevendamisel maksulangetusega, kütuste kallinemise mõju käibemaksutulule ning kriisi laiem mõju Eesti inimestele, ettevõtetele ja majandusele tervikuna.
On üsna murettekitav, kui tugev on ootus mitte üksnes Eestis, vaid ka mujal maailmas, et riik peaks avaliku rahaga pehmendama turumajanduse hinnamuutusi. Kahjuks ei ole hindade alla surumine pakkumisprobleemide lahendamiseks realistlik ega hetkel ka mõistlik meede.
Hormuzi väina kaudu liigub ligikaudu viiendik maailma naftast. Sealt liiguvad ka muud olulised toorained: maagaas, heelium, väetised ja keemiatööstuse toorained. Lisaks on paljud suured nafta- ja gaasiväljad saanud kahjustusi. Kui see väin jääb pikemaks ajaks suletuks, väheneb maailmaturul nende toodete pakkumine järsult. Isegi juhul, kui väin lähiajal taasavatakse, võtab kahjustada saanud taristu korrastamine aega ekspertide sõnul aasta või isegi pikemalt.
Sellises olukorras ei ole pääsu ühest lihtsast tõsiasjast: kui pakkumine maailmas väheneb, peab maailmas vähenema ka nõudlus. Turumajanduses toimub see enamasti hinna kaudu. Hind tõuseb nii palju, et tarbijad ja ettevõtted vähendavad oma tarbimist puuduva koguse võrra. Just nii taastub tasakaal väiksema pakkumise ja nõudluse vahel. See võib tunduda karm, aga teistsuguselt toimivaid mehhanisme turumajanduses eriti ei ole.
Sellest järeldub ebamugav tõde: üldine hinnatõusu leevendamine nii, et inimesed ja ettevõtted saaksid jätkata endises mahus tarbimist, ei saa maailma kui terviku vaates olla edukas. Kui kõik riigid püüavad ühekorraga hinnasurvet vähendada, siis nõudlus ei vähene piisavalt. Aga kui nõudlus ei vähene, on turumehhanismide surve hinnatõusuks üha tugevam ja seda seni, kuni tarbimise kogus jõuab pakkumise koguseni.

Leevendusmeetmete piiratud mõju

Hinnatõusu leevendavad meetmed võivad osutuda edukaks vaid üksikute riikide või piirkondade vaates. Sisuliselt tähendab see teiste arvel jänese sõitmist ehk lootust, et meie üritame oma tarbimise mahu säilitada, aga keegi teine teeb vajalikud kärped tarbimises meie eest.
Majanduslikult õige tee on seega mitte summutada hinnasignaale ja soodustada senise tarbimise jätkumist, vaid otsida viise säästlikumaks tarbimiseks ja pakkumise suurendamiseks. Kõige parem lahendus oleks muidugi see, kui kaubavahetus Hormuzi väinas võimalikult kiiresti taastuks. Kuid seda ei pruugi lähiajal juhtuda ning taristukahjustused ei lahene üleöö. Seepärast tuleb mõista, et tegemist ei ole üksnes finantsturgude närvilisusega, vaid reaalse füüsilise piiranguga.
Praegu on kütusehindade survet aidanud mõnevõrra leevendada rahvusvahelise energiaagentuuri otsus võtta pakkumist suurendava meetmena kasutusele kütusevarud. See võib anda vajalikku aega sisulise lahenduse leidmiseks Lähis-Idas.
Seda enam ei tohiks olla võimalike siseriiklike leevendusmeetmetega rutakas. On täiesti võimalik, et tõsisemad raskused seisavad alles ees. Riigil peab säilima võime sekkuda siis, kui olukord seda tõesti nõuab. Kui hinnatõus täidab turumajanduses pakkumise ja nõudluse tasakaalustaja rolli, siis selle tõusu kompenseerimine maksumaksja rahaga ei ole kuigi tõhus ega pikaajaliselt jätkusuutlik.
Siin tasub vajaduse korral vaadata Taani kogemust Ukraina sõjaga kaasnenud energiakriisis, kus riik ei võtnud enda kanda inimeste ja ettevõtete kulusid, vaid aitas lahendada maksevõime ajutist puudujääki, võimaldades kõrgeid energia­arveid tasuda pikema aja jooksul.

Tarbimine hinnatõusu ajal

Teine oluline küsimus on, kuidas reageerib hinnatõusule nõudlus Eestis. Siin tuleb esmalt meenutada, et hinnamuutusi ei saa vaadata eraldi inimeste ja ettevõtete jõukuse kasvust. Kui ühiskond muutub rikkamaks, kasvab ka tarbimine. Seepärast võib pelgalt hinna ja tarbitud koguse võrdlemine ajas kasvava tarbimise korral anda eksitava pildi.
Tegelik põhjus on aga selles, et aja jooksul on kasvanud üldine jõukus ning see on teinud kütuse sissetulekute suhtes odavamaks. Bensiini puhul on pilt teistsugune: selle tarbimine on pika aja jooksul pigem vähenenud, sest sõiduautod on muutunud ökonoomsemaks.
Ainult deklareeritud kütusekoguste kasutamine kütuseturu hindamiseks kätkeb ka seda probleemi, et nendest andmetest ei saa eristada seda, kuidas käituvad majapidamised ja ettevõtted eraldi võetuna. Viimase mõistmiseks tuleb vaadata kogu majanduse ülesehitust. Selline vaade näitab kõigepealt, et kõik Eestisse toodud naftatooted ei jää siia tarbimiseks. Ligikaudu veerand neist toodetest viiakse uuesti välja ehk tegu on transiidiga. Umbes 55 protsenti kasutavad ettevõtted oma tegevuses ning umbes viiendik jõuab majapidamiste lõpptarbimisse.
Just need proportsioonid on olulised ka maksutulude mõistmiseks. Ekspordilt käibemaksu ei maksta. Ettevõtted saavad tootmiseks ostetud sisenditelt makstud käibemaksu tagasi küsida. Seega ei muutu kogu kütusemüügi käive riigi jaoks automaatselt käibemaksutuluks. Tegelikult üksnes 1/5 kogukäibest panustab käibemaksutulu täiendavasse laekumisse.
Kogu majanduse andmete põhjal tehtud nõudlusanalüüs näitab veel midagi olulist: majapidamised on kütuse hinna suhtes tundlikumad kui ettevõtted. Kui kütuse hind tõuseb kümme protsenti, võib majapidamiste tarbimine väheneda 5-6 protsenti. Ettevõtetel on sama mõju väiksem, 2-3 protsenti.
Kui nafta hind tõuseks sõjaeelselt tasemelt näiteks saja dollarini barreli eest, tähendaks see siinse analüüsi põhjal, et majapidamised vähendavad kütuse tarbimist ca 15% võrra ning ettevõtted umbes viie protsendi võrra. Samal ajal kasvaks siiski kütuseturu rahaline käive, sest hinnatõus ise oleks suurem kui koguste vähenemine.
/–/

Just siin peitubki vastus käibemaksu küsimusele. Kui inimesed ja ettevõtted maksavad rohkem kütuse eest, jääb neil vähem raha muu jaoks. Nad ostavad vähem teisi kaupu ja teenuseid. Imporditud toorme kallinemisest ei teki riigile uut rikkust ega uut püsivat maksutulu. Raha lihtsalt liigub ühest kohast teise. Kütuseturul käive kasvab, mujal majanduses kahaneb.
Kokkuvõttes tähendab Iraani sõda ja Hormuzi väina sulgemine Eesti jaoks eeskätt kallimaid sisendeid, väiksemat ostujõudu ja nõrgemat majanduskasvu. Riigil ei ole mõistlik püüda seda hinnatõusu üldiselt kinni maksta, sest see oleks kallis ja majanduslikult vähe tulemuslik. Küll aga on mõistlik aidata neid, kes saavad kriisis kõige valusamalt pihta.
Sama oluline on hoiduda ekslikust lootusest, nagu tooks kallim kütus riigile ootamatu maksuvõidu. Ei too – see teeb meid tervikuna vaesemaks, mitte rikkamaks.

Lugu ilmub lühendatult, täies mahus saab seda lugeda rahandusministeeriumi rahablogis (https://fin.ee/blogi/kuidas-mojutab-lahis-ida-konflikt-eesti-majandust)