Kui pension kasvab, aga elu kasvab eest ära

Pensionide ostujõud on ajas tublisti kasvanud ja suureneb ka edaspidi, kuid peamiseks väljakutseks kujuneb see, kas pension peab sammu tööealiste elutasemega ja kui palju riske me ühe samba kanda jätame.

Uku Varblane,
Arenguseire Keskuse uuringute juht

Magnus Piirits,
sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse ja majandusekspert

Koos kätte jõudnud soojade ilmadega seavad paljud suuna suvekodu poole. Paraku kaasneb sellega ka nimekiri töödest, mis seal tegemist ootab. Ühel aastal saab korda trepp, järgmisel suvel vahetatud aken, siis parandatud katusenurk või pandud uus boiler. Iga töö teeb elamistingimusi natuke paremaks, aga samal ajal maja vananeb ja tegemist vajavaid töid tuleb juurde, samuti muutub arusaam ootuspärastest mugavustest. Nii võibki juhtuda, et kuigi igal aastal saab midagi tehtud ja eluolu paremaks, on lahknevus ootuste ja tegelikkuse vahel hoopis kasvanud.
Pensionidega on sarnane paradoks. Tuleviku pension on eurodes tänasest märkimisväärselt suurem ning pakub ka paremat ostujõudu. Aga kui palgad ja ühiskonna tavaline elustandard liiguvad kiiremini eest, võib pensionär olla korraga paremas seisus kui tänane pensionär, ent oma aja keskmisest elustandardist hoopis kaugemal.
Arenguseire Keskus analüüsis hiljuti, kui suureks võiksid kujuneda pensionid 2050. aastal ning millise ostujõu need tänasega võrreldes tagavad eeldusel, et pensionisüsteemis muudatusi ei tehta. Kogu tööelu jooksul Eesti keskmist palka teeninud inimene hakkaks saama üksnes I sambale toetudes netopensionina ligikaudu 2044 eurot kuus. Kuivõrd pidev hinnatõus vähendab raha ostujõudu, annab parema tunnetuse, kui tuua see pension tänastesse hindadesse. Rahandusministeeriumi pikaajalisest prognoosist lähtudes oleks see summa tänases väärtuses võrreldav 1223 euroga.
Pannes siia kõrvale, et 2025. aasta keskmine netopension oli 816 eurot kuus, viitab see arvutus, et ka üksnes I sambale toetumine tagab tulevastele pensionäridele tänasest märksa suurema ostujõu. Paraku jääb üksnes I sambale toetuva pensionäri sissetulek tulevikus keskmise palgaga võrreldes tänasest madalamaks ehk suhteline ebavõrdsus kasvab.
2025. aastal moodustas keskmine netovanaduspension ligikaudu 52% keskmisest netopalgast, kuid 2050. aastal jääb üksnes I sambale tuginev netopension keskmist palka teeninud inimesel umbes 43% tasemele. Ehk lihtsamalt, pensionide mahajäämus võrreldes keskmise palgaga kasvab ning koos sellega ilmselt suureneb ka tunnetuslik ebavõrdsus.

II sammas pole imevahend, kuid aitab elatustaset tõsta ja riske hajutada

II samba ehk kogumispensioni olemasolu suurendab prognoositavat pensioni märgatavalt: makstes oma brutopalgast II sambasse 2% (lisandub sotsiaalmaksu arvelt tehtav 4%-line makse) tõuseb keskmise palga teenija tulevane netopension tänases väärtuses veerandi võrra ehk 1550 eurole.
Kui inimene on kasutanud 2025. aastast tekkinud võimalust tõsta isiklikke sissemakseid 6%-ni, oleks prognoositav pension tänastes hindades juba 1726 eurot ehk enam kui 40% suurem võrreldes üksnes esimesele sambale toetuva pensioniga. Kui aga sihiks on saada pensionile jäädes kätte 70% varasemast netosissetulekust – see on pensionisüsteemide analüüsis laialt kasutatav orientiir, mis tagab senise elustandardi säilimise pensionipõlves –, peaks keskmist palka teeniv inimene investeerima ka III sambasse 3% enda brutopalgast.
Siit nähtub, et tööelu jooksul samasugust palka teeninud inimeste pensionid hakkavad tulevikus olema märgatavalt erinevad. Mitmele sambale toetuv pensionisüsteem muudab pensioni ka erinevate majanduslike ja demograafiliste šokkide suhtes vastupidavamaks, hajutades riske tööturu ja kapitaliturgude vahel. Näiteks kui Eesti rändenäitajad või hõivemäär jäävad prognoositust madalamaks, aitab II sammas neid negatiivseid mõjusid leevendada.
Samas ei tohi jätta märkimata, et II ja III sambasse investeerimine vähendab tänast ostujõudu ja heaolu. 2%-line sissemakse II sambasse vähendab keskmist palka teeniva inimese kasutatavat tulu umbes 33 euro võrra kuus, kõrgendatud ehk 6%-line makse 100 euro võrra kuus. See on selgelt tajutav järeleandmine tänases elukvaliteedis, kuid tasuks on märkimisväärselt kõrgem elustandard pensionieas.

Ka praegused pensionile minejad on II sambast võitnud

Kogumispensioni süsteem loodi Eestis 2002. aastal ning aastate jooksul on sellele õigustatult ette heidetud liiga kõrgeid tasusid, ebaühtlast tootlust, keerulisi reegleid ja seda, et osa sotsiaalmaksust suunatakse kogumissambasse, mistõttu inimese I samba pension jääb hiljem väiksemaks. Lisaks on II samba ümber olnud palju poliitilist tõmblemist, mis on inimeste usaldust paratamatult vähendanud. Seetõttu on õigustatult kõhklusi, kas see kõik on inimese jaoks lõpuks üldse ära tasunud.
Tehes taas näidisarvutuse inimese kohta, kes teenis tööelu jooksul Eesti keskmist palka, liitus II sambaga kohe selle loomise ajal ehk 2002. aasta suvel ja jäi vanaduspensionile 2026. aasta alguses, saab lühidalt öelda, et on ära tasunud küll. Kui inimene ei oleks II sambaga liitunud, olnuks tema I samba netopension 2026. aasta alguses 825 eurot kuus. II sambaga liitunul olnuks I samba pension väiksem, 792 eurot kuus. Kuid sellele lisandub kogumispension – teise sambasse oleks sellel näidisinimesel 2025. aasta lõpuks kogunenud üle 28 000 euro, mis võimaldaks maksta järgmise 20 aasta jooksul igakuiselt 178 eurot pensionilisa. Kokku teeb see 970 eurot kuus ehk 145 eurot rohkem kui ainult I sambale toetudes.
Inimese enda sissemaksete kulu on kogumise perioodil olnud veidi vähem kui 6000 eurot, hinnatõusuga korrigeeritult 8681 eurot. Selle võrra on inimene pidanud oma tarbimisvõimalusi ja heaolu pensioni kogumise ajal piirama. Arvutuse järgi teenib II sambast saadav suurem pension inimese enda panuse tagasi ligikaudu viie ja poole pensioniaastaga. Pärast seda on II sambast tulev lisapension inimese jaoks juba selge rahaline võit. Kui peaks juhtuma kõige halvem ja pensionipõlv jääb 20 aastast lühemaks, ei kao II sambasse kogutud vara ära, sest väljamaksmata jääk on pärandatav.
Pensionide üle arutledes kipume sageli küsima, kas inimene tuleb vanaduspõlves toime. Väärikas pensionipõlv ei tähenda ainult seda, et hädavajalik saab kaetud, vaid inimesel säilib võimalus elada oma aja mõistes tavalist elu ja teha seda ilma rahalise pingeta. Nagu suvekodu puhul ei piisa sellest, et igal aastal saab mõni töö tehtud, kui tööde järg ja ootused eest ära liiguvad, ei piisa ka pensionide puhul ainult teadmisest, et pension eurodes kasvab.
Riiklik pension jääb vanaduspõlve oluliseks aluseks, kuid senise elustandardi hoidmiseks tasub ka ise pensioniks kogumist tõsiselt kaaluda. Mida varem ja järjepidevamalt seda teha, seda suurem on võimalus, et tuleviku pension ei jää elule jalgu.

1 Arvutuses on eeldatud, et II samba vara makstakse välja 20 aasta jooksul fondipensionina ning väljamaksmata jääk jätkab selle aja jooksul tootluse teenimist.