Päästeameti veeohutuskampaania
2025. aastal hukkus Eestis veeõnnetustes 30 inimest. Neist 71 protsenti olid tarvitanud alkoholi ning enamasti ei olnud nad veekogu ääres üksi. Läheduses viibisid sõbrad, tuttavad või pereliikmed. Confido vaimse tervise õe Monika Punapardi sõnul näitab see, et veeohutuse puhul ei piisa ainult sellest, et inimene ise ettevaatlikult käituks. Sama oluline on see, kas kõrvalolijad märkavad ohtu ja julgevad õigel hetkel sekkuda.
Suvel veedetakse palju aega vee ääres ning sageli kuulub koosviibimise juurde ka alkohol. Just sellistes olukordades võivad sündida otsused, mida kainena tõenäoliselt ei tehtaks. Alkohol vähendab enesekontrolli, muudab inimese impulsiivsemaks ning pärsib ohutaju. Samal ajal kiputakse oma võimeid üle hindama ja võimalikke riske alahindama, mistõttu võib mõte minna korraks ujuma või end vette jahutama kujuneda eluohtlikuks. Eriti kergesti võivad sellised otsused sündida suuremas seltskonnas, kus soov teiste ees julge või osav paista võib ettevaatlikkuse tagaplaanile jätta.
Monika Punapardi sõnul ei jäeta ohtlikus olukorras sekkumata enamasti ükskõiksusest. Palju sagedamini mängivad rolli hirm teise inimese reaktsiooni ees, soov vältida konflikti või kartus rikkuda kogu seltskonna meeleolu. Võidakse uskuda, et sõber on hea ujuja või et tarvitatud alkoholikogus ei mõjuta teda kuigi palju. Samuti kardetakse, et joobes sõber hakkab end õigustama või peab sekkumist käsutamiseks.
„Paljud tunnevad, et teise inimese otsustesse sekkumine ei ole nende asi. Tegelikult on olukord teine, kui inimene seab ohtu enda elu või tervise. Siis ei ole sekkumine pealetükkivus, vaid hoolimine,“ ütleb Punapart.
Tema sõnul tasub alkoholi tarvitanud sõpra alati püüda ümber veenda, isegi siis, kui tundub, et vestlusest ei ole kasu. Alkohol halvendab keskendumisvõimet ja info töötlemist ning seetõttu ei pruugi joobes inimene kõiki argumente mõista või meeles pidada. See ei tähenda aga, et sõnum ei võiks kohale jõuda.
Kõige mõistlikum on võimalusel eemalduda ülejäänud seltskonnast. Rahulikumas keskkonnas on lihtsam rääkida ning väiksem on ka oht, et vestlus muutub teiste ees vastandumiseks. Punapardi sõnul tasub kasutada lühikesi ja konkreetseid lauseid ning vajadusel sama mõtet rahulikult mitu korda korrata. Pikk loogiline arutelu ei ole sellises olukorras enamasti tõhus, sest alkohol halvendab keskendumisvõimet ja info töötlemist. Üht kindlat suhtlusviisi, mis mõjuks kõigile alkoholi tarvitanud inimestele, ei ole. Mõni reageerib paremini kindlale ja valjemale häälele, teine kuulab tähelepanelikumalt rahulikku ja vaikset kõnet.
Sama oluline on viis, kuidas sõbraga rääkida. Süüdistamine, hurjutamine või halvustamine panevad inimese end kaitsma ning tähelepanu kandub ohtlikult olukorralt vaidlusele. Kui sõber läheb kaitsepositsiooni, tasub vestlus korraks neutraalsemale teemale viia, et olukord maha jahtuks. Seejärel võib rahulikult teema juurde tagasi pöörduda.
Kuigi pingelises olukorras püütakse sageli pingeid maandada huumoriga, soovitab Punapart sel juhul ettevaatlik olla. Alkoholi mõju all võib nalja tõlgendada teisiti, kui see oli mõeldud, ning see võib olukorda hoopis teravdada. Selge, rahulik ja otsekohene suhtlus on enamasti tõhusam.
Veeohutusest tasub Punapardi hinnangul rääkida juba enne, kui tekib ohtlik olukord. Lühikesed, konkreetsed ja arusaadavad sõnumid aitavad kujundada hoiakut, et joobes peaga vette minek ei ole ohutu ning sõbra peatamine ei ole kontrollimine ega moraali lugemine.
„Inimlikud eksimused on osa elust. Alkohol, hetkeemotsioon ja grupi mõju võivad viia otsusteni, mida kainena ei tehtaks. Mitte keegi ei vääri selle tõttu elu kaotamist. Just seetõttu on oluline, et keegi julgeks õigel hetkel öelda: „Ära mine vette.“ See võib olla ebamugav vestlus, kuid mõnikord on just sellest vestlusest abi kõige rohkem,“ ütleb Punapart.
