Rain Terras, Rapla vallavanem
Võiks ju oodata, kuni Järlepa koolibussi ümber tekkinud vaidlus vaibub. Kooliaasta algab peagi, buss sõidab ja elu läheb edasi. Minu jaoks käib aga iga protsessi juurde ka eneseanalüüs ning kuna see teema on olnud tugeva avaliku tähelepanu all, pean õigeks jagada ka inimestega, mida ise toimunust õppisin ja edaspidiseks kaasa võtan.
Järlepa koolibussi ümber toimunu on rohkem kui vaidlus ühe bussiliini rahastamise üle. See lugu ei alanud 2026. aasta suvel ega ka Rapla vallavalitsuse otsusest muuta K31 rahastamise põhimõtet. See otsus tõi teema küll taas haripunkti. Selle juured ulatuvad vähemalt 2013. aastasse, Juuru gümnaasiumiastme sulgemisse, haldusreformi ning Järlepa piirkonna järjest tugevamasse seotusse Kohilaga.
Selle loo ajaloo taastamine ei ole lihtne. Osa otsuseid on dokumentides, osa varasemates poliitilistes kokkulepetes ja osa on aastate jooksul kujunenud praktikaks. Olen püüdnud mulle kättesaadava info põhjal selle loo võimalikult täpselt kokku panna. Ma ei pretendeeri sellega absoluutsele tõele. Küll aga pean ausaks öelda välja, milline on see inforuum, mille põhjal mina vallavanemana oma seisukohta olen kujundanud ja toimunut hindan.
Samas üks arvamusartikkel ei võimalda mõistagi avada selle loo kõiki nüansse ega kõiki õppetunde. Neid on rohkem ning võtame need edasises töös kaasa. Samuti ei hakka ma siin kordama kõiki juba kõlanud aluspõhimõtteid, millest otsuste tegemisel lähtusime.
Praeguseks on üks oluline küsimus lahendatud. K31 jätkab ka algaval õppeaastal ning Rapla vald tasub oma valla laste tegelike sõitude eest, lähtudes võrreldavate liinide kehtivast hinnatasemest. Seega ei ole enam küsimus selles, kas buss sõidab. Minu jaoks on olulisem küsimus, mida sellest vaidlusest õppida ja kuidas jõuda lahenduseni, mis ei sõltuks igal aastal uuest kokkuleppest. Selleks tuleb aga vaadata natuke kaugemale tagasi.
Halduspiir sai paika, inimeste liikumissuund ei muutunud
2013. aastal otsustas Juuru vallavolikogu gümnaasiumiastme sulgeda. Samast ajast on avalikes allikates näha Järlepa piirkonna soovi parema ühenduse järele Kohila koolidega. 2017. aastal kirjeldas toonane Juuru vallavanem varasemat kokkulepet Kohila vallavanemaga, mille tulemusena oli Kohila-suunaline koolitee juba välja kujunenud.
Siin tuleb siiski olla täpne. Ma ei ole seni näinud selle kokkuleppe algdokumenti ning seetõttu ei saa tagantjärele anda sellele suuremat õiguslikku tähendust. Poliitiline kokkulepe, väljakujunenud praktika ja omavalitsuse õiguslik kohustus ei ole üks ja see sama asi.
Haldusreform muutis olukorra veelgi keerulisemaks. Juuru vald liideti Rapla vallaga, kuid Järlepa piirkonna igapäevased sidemed ei liikunud koos halduspiiriga. 2018. aastal soovisid seitsme küla elanikud liitumist Kohila vallaga ning selle toetuseks korraldatud küsitlusel oli sellel osalejate poolt toetus väga suur. Rapla vald piirimuutmise läbirääkimisi ei avanud.
See on oluline osa tänase olukorra mõistmisel: halduspiir sai paika, aga inimeste igapäevane liikumissuund sellega ei muutunud. Lapsed käisid edasi Kohila koolides, inimesed korraldasid oma elu selle järgi ning bussiliinist sai aastatega piirkonna tavapärase elukorralduse osa. Tänaseks õpib Kohilas umbes 2/3 selle kandi lastest.
Millal saab ajutisest lahendusest püsiv ootus?
Siin jõuame minu arvates selle loo ühe algpõhjuseni. Kohila on aastaid toonud selle piirkonna lapsi oma koolidesse ning sellest kujundanud lastele tavapärase koolitee ja peredele igapäevase elukorralduse osa. Rapla valla roll selle liini rahastamisel on olnud oluliselt lühem. K31 otsese kaasrahastamisega liitus Rapla vald ajutiselt alles 2025/2026. õppeaastaks. Kokkulepe oli tähtajaline ja sõlmitud aasta lõpuni, uus vallavalitsus pikendas seda õppeaasta lõpuni.
Jah, juriidiliselt on asi lihtne: tähtajaline kokkulepe lõpeb tähtaja saabumisel.
Inimeste vaatest ei ole asi sugugi nii lihtne. Nemad ei vaata lepingut, vaid bussi, millega laps on aastaid kooli sõitnud. Kui teenus on pikalt olemas olnud, tekib põhjendatult ootus, et see jätkub või et muutuse korral on aegsasti teada, mis tuleb asemele ja kas üldse.
Otsus mitte jätkata senisel kujul fikseeritud kaasrahastamist oli minu hinnangul põhjendatud. Me pidime küsima endilt, mille eest Rapla vald maksab, milline on Kohila kui koolipidaja vastutus ja kuidas kohtleme võrdselt peresid üle Rapla valla, kelle lapsed õpivad väljaspool oma koduvalda, kuid meie maakonnas. Samal ajal ei saa sellise otsuse tegemisel mööda vaadata sellest, et aastatega kujunenud praktika on inimeste jaoks loonud reaalse ootuse.
Lubadus, kohustus ja praktika
Järlepa vaidluses on minu arvates liiga sageli pandud ühte patta kolm erinevat asja.
Esimene on poliitiline lubadus või ajutise iseloomuga kokkulepe. Varasemad õiguslikult mittesiduvad poliitilised kokkulepped on osa selle loo kujunemisest, kuid nende olemasolu või kordamine ei muuda neid automaatselt järgmiste vallavalitsuste tähtajatuks kohustuseks.
Teine on õiguslik kohustus. Selle määravad seadused, kohaliku omavalitsuse enda õigusaktid ja sõlmitud lepingud. Seni teadaoleva põhjal ei ole ma leidnud dokumenti, mis paneks Rapla vallale tähtajatu kohustuse rahastada ühte konkreetset Kohila valla bussiliini.
Kolmas on praktika. Järlepa piirkonna lapsed on aastaid liikunud Kohila suunas ning K29 ja K31 on olnud selle elukorralduse osa.
Need kolm võivad omavahel kattuda, kuid üks ei tõenda automaatselt teist.
Vallavalitsus ei saa öelda, et kuna midagi on aastaid tehtud, tuleb seda igavesti täpselt samal kujul jätkata. Samamoodi ei saa vald öelda, et kuna juriidilist tähtajatut kohustust ei ole, pole aastatega kujunenud praktikal tähtsust. Juhtimise ülesanne on need kaks poolt kokku tuua.
Mida oleks saanud teha teisiti?
Kõige lihtsam oleks pärast sellist vaidlust otsida, kes eksis. Minu arvates oleks sellest vähe kasu. Põhjendatud otsus ei tähenda automaatselt hästi juhitud muutust ja just siin pean ka mina vallavanemana olema enesekriitiline. Teiste küsimuste kõrval jäi see teema õigel ajal vajaliku tähelepanuta ning kui sellega sisuliselt tegelema hakkasime, oli aega enne uue õppeaasta algust juba vähe. Selles oleksime pidanud tegutsema palju paremini. Meeskonnas on küll valdkondlikud vastutajad, kuid vallavanemana kannan vastutust ka selle eest, et olulised teemad saaksid õigel ajal vajaliku tähelepanu.
Sellest protsessist võtan kaasa vähemalt neli õppetundi:
Esiteks ei saa eeldada, et tavakodanik jälgib valla eelarvedokumente ja oskab sealt välja lugeda tema igapäevaelu puudutavaid muutusi. Eriti oluline on varajane ja selge teavitus siis, kui küsimus puudutab lapsi ja perede väljakujunenud elukorraldust.
Teiseks tuleb (ajutise) tähtajalise kokkuleppe lõppemisel alustada aegsasti kõnelusi seni teenust taganud partneriga, et järgmine lahendus jõuaks sündida enne senise korralduse lõppemist.
Kolmandaks tuleb piiriala puudutavaid otsuseid vaadata tervikuna. Üks bussiliin ei ole eraldiseisev küsimus, kui selle taga on aastatega kujunenud koolivalikud, liikumisharjumused ja seosed naaberomavalitsusega.
Neljandaks, ja minu arvates kõige olulisemana, ei saa Järlepa-suguse piiriala tulevik sõltuda sellest, millise bussiliini arve parasjagu ühe või teise vallavalitsuse lauale jõuab. Vallad peavad siin leidma ühise pikaajalise lahenduse.
Ühe bussi asemel tuleb rääkida piirkonna tulevikust
2026/2027. õppeaastaks on põhimõtteline lahendus olemas. Sõit on võimalik korraldada nii, et lapsevanem ei pea ise pileteid ostma ega hiljem vallalt raha tagasi taotlema. Tehniline ja ametlik vormistamine on veel lõpule viimisel ning lõplik sõna jääb volikogule.
Aga mina isiklikult ei pea seda veel Järlepa küsimuse lõplikuks lahenduseks.
Mina näen, et Rapla ja Kohila peaksid sügisel istuma laua taha palju laiema küsimusega. Rääkida tuleks haridusvõrgust, koolikohtadest, kulude jagamisest, transpordist ning mõlema omavalitsuse õigustest ja kohustustest. Eesmärk võiks olla vaadata tervikuna valdadeülese koostöö võimalusi ning kujundada tehtavate valikute põhjal pikaajalisemad lahendused. Minu arvates oleks see julge ja jõuline samm ka ääremaastumise pidurdamiseks. Selleks peavad mõlemad vallad loomulikult kõigepealt isekeskis oma poliitilise seisukoha kujundama.
Järlepa lugu näitab hästi, kui vähe hoolivad inimeste tegelikud liikumised halduspiiridest. Omavalitsused peavad suutma sellega arvestada.
Hea Järlepa kandi kogukond
Ja siin tahan öelda midagi ka Järlepa piirkonna inimestele. Nad seisid oma piirkonna ja laste koolitee eest julgelt ja järjekindlalt. Me ei ole olnud kõiges ühel arvamusel ja tõenäoliselt ei saa olema ka edaspidi, sest otsuseid tehes ei ole alati võimalik kõiki erinevaid soove ja ootusi arvestada. See ei vähenda minu hinnangut sellele, et kogukond suutis enda jaoks olulise küsimuse eest seista. Eesmärk on meil aga ühine: jõuda pikaajalise lahenduseni, mis annaks piirkonna peredele kindlustunde ega vajaks igal aastal uut kokkulepet ega sõltuks poliitilistest tõmbetuultest. Milline see lahendus saab olema, on juba laiema poliitilise kokkuleppe küsimus. See ei pruugi vastata kogukonna ootustele, kuid see peab olema arusaadav ja selget defineeritud, miks sellise lahenduseni jõuti.
Seda tagasivaadet tehes pean ausalt vaatama otsa ka enda tegevusele. Mul on kahju, et protsess kujunes selliseks, et peredel tekkis ebakindlus. Selle eest vabandan. See ei muuda minu hinnangut, et senine rahastamise põhimõte vajas ülevaatamist. Küll aga kannan juhina oma osa vastutusest selle eest, kuidas me sellesse olukorda jõudsime.
Lõpetuseks. Järlepa õppetund ei ole minu jaoks see, et varasemaid kokkuleppeid ei tohiks muuta. Õppetund meile kõigile on selles, et pika aja jooksul kujunenud inimeste elukorraldust muutes tuleb osata eristada kolme asja: mida on kunagi poliitiliselt lubatud, milleks oleme tegelikult kohustatud ja milliseks on aastatega kujunenud inimeste igapäevane praktika. Ühtegi neist ei saa otsuse tegemisel vaadata teistest eraldiseisvana.
Ja kui senine ajutine lahendus lõpeb, peab järgmine lahendus olema läbi mõeldud ning inimestega sellest aegsasti räägitud, mitte alles siis, kui senine korraldus on lõppemas või juba lausa lõppenud.
Eksimusi ei ole võimalik kahjuks välistada ka tulevikus. Andku see kogemus meile kõigile piisavalt tarkust neid märgata, neist õppida ja järgmisel korral teha vähemalt pisutki paremini.
