Sisuturundus

Rapla vallavanem Rain Terras näeb Rail Balticas võimalust kasutada Tallinna lähedust senisest teadlikumalt Rapla arengu heaks. Kiire ühendus võib tuua valda uusi elanikke ning neile võivad hiljem järgneda ka töökohad. Seejuures peab Rapla linn olema tugeva identiteediga valla- ja maakonnakeskus, kus on hea elukeskkond, vajalikud teenused ning võimalused ettevõtluse arenguks.

See ei tähenda, et Rapla peaks leppima Tallinna magala rolliga. Hea ühendus pealinna tööturuga peab toetama Rapla enda teenuste, ettevõtluse ja töökohtade arengut.
„Mina küll ei näe mingit probleemi, kui keegi nimetab meid Tallinna eeslinnaks. Ka Hamburgi ümbruses nimetatakse nii oma identiteediga linnu ja asulaid,“ ütles Terras Arvamusfestivalil toimunud arutelul „Elu võimalikkusest pealinnast eemal“. „Me ei pea muretsema selle pärast, et inimesed tulevad meie juurde elama ja käivad Tallinnas tööl. Kui me saame varsti Rail Baltica kaudu poole tunniga Tallinna, siis las käiakse seal.“

Tallinna töökoht ei pea tähendama Tallinna kodu

Terrase hinnangul võib praegu pealinna tööle sõitvatest inimestest saada hiljem põhjus, miks ettevõtted hakkavad ise Rapla poole vaatama. „Lõpuks on spetsialistid meie juures ja võib-olla ongi mõistlikum teatud valdkondi hakata edasi arendama juba Rapla piirkonnas. Sest siis on meil piisav hulk vastava kvalifikatsiooniga inimesi kohapeal.“
See pöörab regionaalpoliitilise küsimuse teistpidi. Küsimus pole tingimata selles, kuidas luua igasse Eesti piirkonda piisavalt töökohti, et keegi ei peaks Tallinna tööle sõitma, vaid selles, kas väljaspool pealinna saab elada nii hästi ja liikuda nii kiiresti, et Tallinna töökoht ei sunniks Tallinnas elama.

Samas arutelus osalenud Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi regionaalarengu asekantsler Sigrid Soomlais sõnastas sama põhimõtte valikuvabadusena. „Regionaalareng peaks olema see, et inimesel on valik. Mitte see, et täna ta peab Tallinnasse minema, sest seal on ta töö, vaid kas inimene saab teha valiku elada mujal,“ ütles Soomlais.
Arutelu juht Kaarel Kose tõi välja, et ka kohapeal arutelu kuulanud publiku vastustest kerkisid just ühendused üheks keskseks küsimuseks. „Head toimivad ühendused on avalike teenuste järel kõige olulisem teema,“ märkis ta, lisades, et oli ise oodanud suuremat rolli töökohtadelt ja kohalikult ettevõtluselt.

Head ühendused üksi noori Raplasse tagasi ei too

Rapla lähtekoht pole Terrase sõnul siiski sugugi probleemivaba. Kuigi Raplat teenindab olemasolev raudtee ning tulevikus lisandub Rail Baltica, ei tähenda hea asukoht automaatselt elavat väikelinna.
„Kahjuks statistika näitab ka seda, et noored väga tagasi ei tule ja meile tulevad just minusugused või võib-olla vanemad,“ ütles Terras. Tema sõnul peavad omavalitsused seetõttu senisest teravamalt vaatama, millist elukeskkonda nad inimestele pakuvad.
Terrase hinnangul annab Rap­lale tugeva eelise võimalus jõuda kiiresti Tallinna, ent arutelus jõuti üsna ruttu selleni, et rongi olemasolust üksi ei piisa.

Kliimaministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Eva Killar rõhutas, et kasu heast põhivõrgust peab ulatuma ka asulatesse, mida rong ise ei läbi. „Rong ei pea ja ta ei saagi kunagi läbida kõiki asulaid. Me peame oskama ühendada eri transpordiliike niimoodi, et inimeste selline sujuv ja lihtne liikumine oleks tagatud,“ ütles Killar. Hea ühendus tähendab tema sõnul seda, et inimene saab oma teekonna normaalselt ära planeerida sõltumata transpordiliigist.

Kose tõstatas seejuures laiema küsimuse: kui Rail Balticale on kavandatud igasse valda kohalik peatus, näiteks Raplamaale kokku kolm ja Eestis kavandatud 13 kohalikku peatust, siis kas nende ümber osatakse ka teadlikult elu kasvatada. „Kas meil on siin mingisugune võimalus kuidagi, kuidagi nagu seda kohalikku elu elavdada, teha midagi?“ küsis ta, tuues näiteks Järvakandi, kus raudtee võiks anda eelise nii tööstusele kui ka elukeskkonnale.
Arutelu liikus ühendustelt kiiresti kogukonna juurde. Terras leidis, et omavalitsused konkureerivad elanike pärast ning ka kohaturundusel on selles oma roll. Rapla vald on hakanud kohaturundusega senisest teadlikumalt tegelema.
Kose tõi arutellu uuringu, mille järgi ei ole ühendus elukoha valikul tingimata esimene kaalutlus. „Ei ole ühendus nagu number üks, vaid see ongi väärtuspõhine, eriti kui sõpruskonnad kolivad koos,“ ütles ta, viidates Andres Rõigase doktoritööle.
Tartu Ülikooli nooremteadur Marie Johanna Univer tõi kõrvale noorema põlvkonna vaate. Viljandimaal kasvanuna kirjeldas ta, kuidas maal oli auto sisuliselt eeltingimus iseseisvaks eluks. „See oli see vabadus, see oli võimalus otsustada enda elu üle ise,“ ütles Univer. Tema sõnul on olukord uue põlvkonna peale kasvamisega muutumas: üha enam on noori, kelle jaoks auto omamine ei ole enam iseenesestmõistetav ning seetõttu muutub toimiv ühistransport olulisemaks.

See seab väiksemad linnad paradoksaalsesse olukorda: nad võivad pakkuda loodust, kogukonda ja odavamat või avaramat elukeskkonda, kuid kui igapäevane elu eeldab kahe auto omamist, muutub valik kiiresti vähem ahvatlevaks.

Ühendus Tallinnaga ei asenda Rapla enda arenguplaani

Arutelu üks läbivaid järeldusi oligi, et elu väljaspool Tallinna ei saa arendada ühe suure regionaalpoliitilise meetmega. Kiire rong võib muuta Rapla Tallinnale ajaliselt lähemaks, kuid sellest üksi ei piisa, kui kohapeal pole tugevaid kogukondi, vajalikke teenuseid ega selget arenguplaani.

Terrase vaates ei pea eesmärk olema Tallinnast sõltumatuks saamine. Pigem peab Rapla kasutama pealinna lähedust enda kasuks: kõigepealt võivad inimesed valida Rapla elukohaks ja sõita tööle Tallinna, hiljem võivad inimestele järgneda ka töökohad.
Selle eeldus on, et Rapla ise teab, millist elukeskkonda ta tahab pakkuda ning julgeb otsustada, millised teenused peavad olema inimesele lähedal kättesaadavad, mida korraldada vallaüleselt või koostöös naabervaldadega ning milliseid lahendusi ei ole enam võimalik senisel kujul üleval pidada.