Katrin Antson,
Rapla lasteaia Päkapikk direktor
Raplas puhuvad muutuste tuuled. Ja kui tavaliselt tähendab „muutuste tuul“ midagi, mille peale inimesed tõmbavad mantlihõlmad koomale ja vaatavad ettevaatlikult ringi, siis seekord on tuul kandnud endaga kaasa hoopis midagi muud – uusi võimalusi, uusi mõtteid ja päris palju uusi inimesi.
Rapla alushariduses on toimunud suur muutus: alates selle aasta septembrist on Rapla lasteaed Naksitrallid liidetud Rapla lasteaiaga Päkapikk.
Kui aus olla, ei sünni ükski suurem muutus nii, et ühel hommikul ärkad üles ja mõtled: „Oi, kui tore, täna on meil nüüd üks lasteaed!“ Enne seda on vaja läbi mõelda umbes miljon asja. Mõni neist on väga oluline, mõni veel olulisem ja mõni selline, mille puhul tekib korraks küsimus, kas maailm ikka jääb pöörlema, kui me täna otsustame, kuidas täpselt asjad käima peavad. Aga jääb küll. Kõige selle taga on palju suurem pilt.
Kaks maja, kaks lugu ja väga palju südant
Päkapikul ja Naksitrallidel on mõlemal oma nägu, oma inimesed, oma lood ja oma harjumused. Naksitrallid on Raplas olnud laste jaoks teine kodu 40 aastat. Nende lugu on pikk ja väärikas ning seda on kandnud inimesed, kes on aastate jooksul andnud endast palju, et lastel oleks hea, turvaline ja rõõmus kasvada. Eelmisel aastal jõudis lõpule ka Naksitrallide maja renoveerimine – justkui oleks vana tuttav saanud endale uue kuue, aga jätnud alles oma iseloomu.
Päkapiku lasteaia oma lugu ja nägu on kujunenud peaaegu 42 aastaga. Viimaste aastate areng ja kasv on olnud päris tempokas. Eelmisel aastal avasime neli uut rühma, suurenes õueala ja saime staadioni, et rikastada laste sportimise võimalusi. Lastel on nüüd lustimiseks kelgumägi ja palju erinevaid tegevuskeskusi. Uue hoonega täitus meie suur unistus suuremast saalist.
Nüüd on need kaks lugu kokku saanud. Ilmselt ongi kõige ilusam mõelda sellest mitte kui kahe lasteaia „liitmisest“, vaid kui kahe tugeva traditsiooni kohtumisest. Maja võib olla uus või vana, nimi muutuda ja töökorraldus saada uue näo, aga üks asi jääb samaks – laps peab hommikul uksest sisse astudes tundma, et ta on oodatud.
Matemaatika ütleb, et on. Lasteaiaelus ei pruugi see alati nii lihtne olla. Üks lasteaed pluss teine lasteaed ei tähenda ainult rohkem lapsi, töötajaid, rühmi ja töökorralduslikke küsimusi. See tähendab rohkem teadmisi, kogemusi, häid ideid ja inimesi, kellelt õppida. Ja loomulikult ka rohkem olukordi, kus keegi ütleb: „Meie majas oleme alati niimoodi teinud.“ Ja teine vastab: „Huvitav, meie oleme alati hoopis teistmoodi teinud.“
Siin tuleb mängu üks väga oluline oskus – oskus kuulata. Ühinemise eesmärk ei ole välja selgitada, kummal majal oli õigus. Eesmärk on leida vaid see, mis töötab kõige paremini nüüd. Mõni vana hea asi tuleb kindlasti alles hoida, teine tuleb julgelt ära lõpetada ja mõne puhul tuleb tunnistada, et me veel ei tea, kumb variant on parem – proovime järele ja õpime kogemusest. Lasteaiainimesed oskavad seda tegelikult väga hästi. Me teeme ju lastega iga päev täpselt sedasama.
Kõige suurem muutus toimub inimestes
Ühinemise kõige keerulisem osa ei ole mööbel, dokumendid, töökorraldus ega arvutisüsteemid. Kõige keerulisem ja kõige väärtuslikum on inimeste kohanemine. Ühe laua taha on kokku tulnud inimesed, kellel on erinev töökogemus, harjumused, tugevused ja ootused. 75 inimese puhul ei ole tegemist enam päris väikese perega. See on juba selline seltskond, kus sünnipäevade meelespidamiseks võiks peaaegu eraldi infosüsteemi teha.
Just inimesed ongi selle muutuse suurim väärtus. Meil on õpetajaid, kes tunnevad lasteaiatööd läbi ja lõhki, on noori ja uusi tulijaid, kes toovad värske pilgu. Meil on tugispetsialiste, abiõpetajaid, juhte ja teisi töötajaid, kelle igaühe panus mõjutab seda, milliseks meie ühine lasteaed kujuneb. Kõigil ei ole vaja mõelda ühtemoodi. Vastupidi.
Hea meeskond ei ole see, kus kõik mõtlevad ühtemoodi. Hea meeskond on see, kus erinevad mõtted suudetakse ühise eesmärgi nimel tööle panna.
Ja meie ühine eesmärk on tegelikult väga lihtne: et meie lasteaia lastel oleks hea lasteaias olla.
Muutused ei pea olema mugavad
Ühinemine ei ole alati mugav. Ausalt öeldes, kui keegi ütleb, et kõik muutused on algusest lõpuni mugavad, siis tasub kontrollida, kas ta räägib ikka päris muutusest. Muutus tähendab, et vahel tuleb oma harjumuspärasest mugavustsoonist välja tulla. Tuleb küsida: „Miks me seda nii teeme?“ ja vahel ka: „Kas me üldse peame seda enam nii tegema?“
See võib tekitada ebakindlust, aga see ei tähenda automaatselt, et liigume vales suunas. Mõnikord tähendab see lihtsalt, et liigume uues suunas, ja me ei pea kogu teed korraga nägema. Piisab, kui teame, kuhu tahame jõuda.
Kuhu me siis jõuda tahame?
Tahame jõuda lasteaiani, kus laps on päriselt märgatud. Kus õpetaja saab oma tööd teha professionaalselt ja toetatud keskkonnas. Kus abiõpetaja ei ole lihtsalt „abikäsi“, vaid oluline meeskonnaliige. Kus tugispetsialist ei ole inimene, kelle juurde pöördutakse alles siis, kui probleem on juba suur, vaid osa ennetavast ja lapsest lähtuvast meeskonnatööst. Kus lapsevanem tunneb, et temaga suheldakse ausalt, lugupidavalt ja lahendusi otsides ning töötaja saab öelda: „Ma tulen siia tööle hea meelega.“
Lõpuks ei mõõdeta ühe lasteaia tugevust ainult ruutmeetrites, rühmade arvus ega selles, kui palju inimesi organisatsiooniskeemile mahub, vaid lasteaia tugevust mõõdetakse selles, millise tunde laps õhtul koju kaasa võtab.
Uus hingamine, aga mitte uus algus
Päkapikk ja Naksitrallid ei alusta nullist. Me võtame kaasa mõlema maja parimad lood. Kaasa tulevad inimesed, kogemused, traditsioonid, laulud, peod, naljad, õnnestumised. Organisatsioon, millel pole ajalugu, on lihtsalt organisatsioon.
Nüüd on meie ülesanne sellele hingele anda uus ühine rütm, aga see ei sünni ühe koosolekuga, ühe dokumendiga ega ühe direktori otsusega. See sünnib iga päev – väikestes vestlustes, ühistes tegemistes, üksteise aitamises, erimeelsuste lahendamises, naermises ja vahel ka selles, et pärast eriti pikka tööpäeva vaatame üksteisele otsa ja mõtleme: „Noh. Jälle saime hakkama.“ Ja saimegi.
Muutuste tuul võib viia kaugele
Rapla alushariduses on praegu põnev aeg. Meie ümber muutub palju – muutuvad seadused, ootused, laste vajadused, töökorraldus ja ka arusaam sellest, milline peab olema tänapäevane lasteaed. Aga muutuste keskel on üks, mis ei muutu. See on laps.
Laps, kes tahab mängida.
Laps, kes tahab avastada.
Laps, kes vajab piire ja kallistust.
Laps, kes tahab, et teda kuulataks.
Ja laps, kelle jaoks on lasteaed väga suur osa tema väikesest maailmast.
Seepärast tasubki muutuste tuult mitte karta. Võib-olla pole vaja alati vastu tuult kõndida. Võib-olla tuleb vahel hoopis purjed üles tõmmata ja vaadata, kuhu see tuul meid viib. Päkapikk ja Naksitrallid on nüüd ühes paadis ja meil on ühine siht!
