Andres Kalvik, Eesti Keskerakonna Raplamaa piirkonna esimees
Rail Balticu ümber on aastaid räägitud suurtest eesmärkidest, Euroopa ühendamisest, majanduskasvust ja julgeolekust. Raplamaa inimestele on see olnud aga palju konkreetsem lugu. Kohila, Rapla ja Kehtna inimesed on pidanud arvestama ehitusega, muutunud liikluskorraldusega, müra ja raskeveokitega ning paljud on teinud oma elu- ja ärivalikuid teadmisega, et 2030. aastal peaks uus raudtee olema valmis.
Nüüd tuleb aga senine 2030. aasta tähtaeg maha võtta, sest Eesti, Läti ja Leedu peaministrid leppisid kokku, et Rail Balticu valmimine lükkub neli aastat edasi. See on Raplamaa elanike jaoks pettumust valmistav uudis.
Peaminister vassis
Eriti Kohila, Rapla ja Kehtna elanike jaoks ei ole Rail Baltic olnud abstraktne Euroopa projekt. Siin on raudtee ehitus juba nähtav. Kohila vallas on rajatud ja rajamisel viadukte ning põhitrassi muldkeha, Kehtna inimesed on pidanud taluma ehitusest tulenevat suurenenud liikluskoormust. Raplamaale on kavandatud Kohila, Rapla ja Järvakandi peatused.
Kohila vallale on Rail Baltic tähendanud lootust, et senisest parem ühendus Tallinnaga avab uusi võimalusi nii elanikele kui ka ettevõtetele. BLRT otsusel rajada uus valukoda Kohilasse mängis olulist rolli just Rail Baltic, mis taganuks töötajatele mugava ja kiire ühenduse Tallinnast. Seetõttu on õigustatud küsimus: mida ütleb praegune tähtaeg nendele inimestele, kes on oma elu ja investeeringud Raplamaal üles ehitanud teadmisega, et 2030. aastaks muutub piirkonna ühendatus oluliselt paremaks?
Rail Balticu mõttekuse üle võib vaielda ja seda peabki tegema. Tegemist on Eesti ajaloo suurima taristuprojektiga ning küsimused selle maksumuse, rahastamise, tasuvuse ja juhtimise kohta on täiesti legitiimsed. Kuid üht asja on raske vaidlustada – Tallinnast Pärnu pool elavate inimeste jaoks on tegemist tugeva regionaalpoliitilise projektiga ning võimalus liikuda edasi Riiga ja Kesk-Euroopasse vaid lisab atraktiivsust.
Just seetõttu on eriti kummaline, et veel suvel rääkis peaminister Kristen Michal kindlalt 2030. aasta tähtajast. Reformierakonna juht kinnitas, et Balti riigid on kokku leppinud kursi Rail Balticu valmimiseks 2030. aastaks ning kinnitas, et Eesti püsib graafikus. Veelgi enam – peaminister ütles siis, et Rail Baltic on investeering, mis tuleb tagasi töökohtade ja majanduskasvu kaudu, ning rõhutas, et Eesti suudab oma osa valmis ehitada.
Keskerakond rääkis juba kaks aastat tagasi, et 2030 on ebareaalne tähtaeg, kuid peaminister raius oma tõde edasi. Nüüd on aga reaalsus pärale jõudnud ja tuleb tõdeda, et kogu see aeg on Kristen Michal meile tuimalt puru silma ajanud.
Just siin ongi Reformierakonna ning peaminister Michali ees tõsine vastutuse küsimus. Kui probleemid olid juba teada, miks ei räägitud avalikkusele varem, et tähtaja hoidmine võib nõuda oluliselt suuremat omaosalust? Riigikontroll on Rail Balticu rahastamisriskidele tähelepanu juhtinud juba aastaid. 2026. aasta ülevaates märgiti, et Eesti esimese etapi kogumaksumuse hinnang on tõusnud 3,6 miljardi euroni ning täiendava rahastamise vajadus on endiselt suur.
Seega ei saa tänast otsust käsitleda üksnes tehnilise ajakava muudatusena. See on ka usalduse küsimus. Aga vaadates tänase valitsuse varasemaid täitmata lubadusi ja sellest tulenevat ülimadalat reitingut, on valija juba oma hinnangu andnud.
Keskerakonnal oli õigus
Eriti valus on see nende inimeste jaoks, kellele aastaid öeldi, et skeptikud – teiste seas ka Keskerakond – lihtsalt ei mõista suure pildi tähtsust. Rail Balticu kriitikuid on avalikus debatis sageli kujutatud lausa Eesti arengule vastutöötajatena. Aga kui täna tunnistatakse, et projekti rahastamise ja ajakava küsimused on olnud tegelikud probleemid, siis ei saa kriitilisi küsimusi tagantjärele pidada riigivastaseks mõtteviisiks. Vastupidi, suure projekti puhul on kriitilised küsimused demokraatia loomulik osa.
Raplamaa inimesed ei vaja enam loosungeid. Nad vajavad selget ajakava, selget rahastamisplaani ja ausat vastust küsimusele, millal rong Kohilas, Raplas ja Järvakandis tegelikult sõitma hakkab. Rail Balticu üle võib vaielda ja peabki vaidlema. Kuid kui riik on juba ehituse käivitanud, maaomanike elu muutnud ja kohalike omavalitsuste arenguplaanid selle projektiga sidunud, siis ei saa iga uut tähtaega käsitleda lihtsalt järgmise pressiteatena.
2030. aasta ei olnud Raplamaa inimestele lihtsalt number. See oli lubadus. Nüüd tuleb valitsusel selgitada, miks sellest lubadusest loobuti ja mida kavatsetakse teha selleks, et järgmine tähtaeg ei muutuks omakorda uueks lubaduseks, mida mõne aasta pärast taas edasi lükatakse.
