1994. aasta juunist kuni aprillini 1996 ilmus ajalehe Nädaline vahel Kaitseliidu Rapla maleva vaheleht Põhjakotkas, kus kajastati Kaitseliidu Rapla maleva tegemisi. Keerulised ajad tingisid projekti lõppemise. Ajad on muutunud, nüüd on taas aeg juurte juurde tulla.
Käesoleva vahelehega jätkame sealt, kus pooleli jäi – püüame laiemale lugejaskonnale kajastada Kaitseliidu Rapla maleva, naiskodukaitse Rapla ringkonna, noorte kotkaste Rapla maleva ning kodutütarde Rapla ringkonna tegemisi.
Taasilmumise aeg on sümboolne, sest sel aastal täitub Rapla maleval 30 aastat asutamisest. Kaitseliit ise on vanem, osa malevaid on vanemadki kui Eesti Vabariik, aga kuna enne Teist maailmasõda Rapla maakonda polnud, kuulusid Kaitseliidu Raplamaa allüksused kas Harju-, Järva- Lääne- või Pärnumaa maleva koosseisu.
Kaitseliit taastati Raplamaal Järvakandis 17. veebruaril 1990 ja õige pea pärast seda samal aastal moodustatigi 12. aprillil Raplamaa lipkond maleva õigustes, 20. septembril 1991. aastal nimetati Rapla lipkond juba malevaks.
Mõnelgi lugejal tekib ehk õigustatud küsimus, mida see sõna malev tähendab. Lembitul oli muinasajal malev, kas ka Rapla maleva võitlejad käivad ringi murumütsid peas ja mõõgad vööl? Vanemad lugejad mäletavad ka rahvamalevat ja pioneerimalevat.
Sõna malev pärineb eesti- ja/või liivikeelsest sõnast malewa (arvatava tähendusega “sõjavägi”), mida ladinakeelse teksti sees kasutati Henriku Liivimaa kroonikas. Sõna esineb seal viiel korral, tähistades vastavalt väeüksust.
Tänapäeva Eestis kasutatakse ametlikult malevat Kaitseliidu kontekstis – väikeste eranditega on igas maakonnas Kaitseliidu malev. Tänapäeva malevat defineeriks mina erinevalt Läti Henrikust pigem 21. sajandi talguteks. Oma lapsepõlveajast mäletan talgutena tehtud küla ühiseid kartulivõtte, isegi sõnnikuvedu vanaisa pool. Tänapäeval vahest mõnes kohas veel tehakse töid ühiselt, aga mitte nii palju kui varem.
Vist pole olemas paremat sõna, mis kirjeldaks tegevust, kus inimesed tulevad kokku vabal ajal ühise eesmärgi – turvalise Eesti nimel ja teevad talgud: ühiselt, kasu saamata osaletakse nädala sees õhtuti koolitustel, nädalavahetustel ärgatakse vara, tehakse pingutust nõudvaid rännakuid ja ööbitakse lageda taeva all… Ühiselt õpitakse, koos arutatakse – mis see muud olla saab kui talgud!
Kohilast Käruni, Lauknast Kuimetsani on talgutööd Raplamaal kestnud juba katkematult 30 aastat. Mehed ja naised Kaitseliidu ridades, naised naiskodukaitses, tütarlapsed kodutütarde ning poisid noorte kotkaste ridades.
Kaitseliit muutub tugevamaks siis, kui hädaoht ähvardab. Nii oli see 1924. aasta detsembrimässu ajal, 2007. aasta aprillimässu ajal ja liituti ka siis, kui 2008. aastal Gruusiat ja 2014 Ukrainat rünnati.
Ka sel aastal rünnati Eestit – meie vaenlane oli maskeerunud, puudus rindejoon, puudusid eraldusmärgid. Rapla maleva vabatahtlikud kaitseliitlased ja Rapla ringkonna naiskodukaitsjad käisid jagamas Tallinna transpordisõlmedes infovoldikuid, samuti oldi perimeetri julgestamisel ja inimeste suunamisel töös Põhja-Eesti Regionaalhaigla ning Ida-Tallinna Keskhaigla lähistel. Aitäh teie panuse eest!
23. juuni varahommikul heiskavad lipu Varbola maalinnuses aktiivseim kaitseliitlane eesliinil Kevin Sakermaa ja aktiivseim Rapla ringkonna naiskodukaitsja Sälli Hinrikus.
Sel aastal tuleb võidupüha teistmoodi ja jaaniõhtugi vist pole enam see. Jääb ära Kaitseliidu paraad, jääb ära Rapla maakonna paraad. Vaatamata olukorrale me ikka Vabariigi Presidendilt võidutule saame ja 1919. aastal toimunud võidukat Võnnu lahingu aastapäeva maakonnas tähistame. Tule toovad meie maakonda seoses noorte kotkaste 90. aastapäevaga (27. mai) noorte kotkaste Rapla maleva parim noorkotkas Romet Metssalu ja noorte kotkaste Rapla maleva parim noortejuht Kaja Heinsaar. Pärast suvepuhkusi jätkame plaanipärase õppetööga – ootame uusi liikmeid nii naiskodukaitsesse kui ka Kaitseliitu. Iga uue liikmega muutub Raplamaa turvalisemaks. Liitumiseks pole keegi liiga noor ega keegi liiga vana! Miks peaks Kaitseliiduga üleüldse tegemist tegema ja liituma, sellest kirjutab Rapla maleva pealiku abi Elari Hiis. Oma organisatsioonidest kirjutavad naiskodukaitsjad, noored kotkad, kodutütred.
Mida me teeme, miks me teeme ja kuidas me teeme – seda saategi käesolevast ning järgmistest vahelehtedest lugeda.
Mõnusat lugemislusti ja turvalist suve kõigile!
