17.7 C
Rapla
Teisipäev, 30 apr. 2024
ArvamusSulelised ja karvased stressileevendajad

Sulelised ja karvased stressileevendajad

Tööasjade pärast sattusin uurima Saue valla sotsiaalmeediat ja avastasin sealt vahva video. Tegemist on Riisipere rajakaamera maikuise lühikokkuvõttega, kus kaamera eest silkavad läbi põrsastega metssead, põdrad, hirv, kits, ülikiired rebased, mägrad ja mõned linnud. Video tutvustuses on toredasti öeldud: “Riisipere rajakaamerasse jäänud metspõrsad, põdrapojad ja bämbid on psühholoogi, rahustava tableti ja peatäie nutu asemel täiesti sobivad alternatiivid. Tasub täitsa proovida.”
Tuleb nõustuda selle väitega. Üks uurimus on lausa kinnitanud, et kassivideote vaatamine annab inimestele energiat, parandab tuju ja vähendab depressiooni. Kindlasti on kõik loomad, nii videotes kui ka eriti reaalses elus nähtuna, teraapilise toimega. Siinkohal ei mõtle ma olukordi, kus silmitsi seistakse potentsiaalselt ohtliku loomaga, kuigi oma positiivne mõju võib ehk sellelgi olla – äkki mõnele annab selline kohtumine eluisu tagasi.
Viimaste nädalate halvad ja veel halvemad uudised on meeleolu kohati ikka väga mustaks ajanud, kuid just neil kordadel, kui oma kass laseb pai teha või kui õuel on korraga kümmekond lindu või üle pikkade aastate saab uinuda rukkiräägu häälitsuste saatel, on tunda, kuidas stress mõneks hetkeks taandub.
Loomadega seoses on mulle meeldinud lugeda raamatuid, mis räägivad loomade elust. Esimesena tulevad meelde Gerald Durrelli raamatud, kuid suureks lemmikuks olid teismeeas ka loomaarst James Herrioti loomalood. Ja muidugi ei saa unustada Hugh Loftingi Doktor Dolittle’i lugusid. Viimased olid küll fantaasialood ja eelistasin ikkagi lugusid päris loomadest. Raamatute mõjul oli mul isegi, just pärast seda, kui olin kaasa aidanud ühele kassisünnitusele, soov loomaarstiks saada. See soov küll kadus kahjuks pärast seda, kui sain teada, et loomaarstiks õppivaid tudengeid pannakse pullimune sööma.
Tänavune eriline kevad andis vähemalt mu lastele hindamatu võimaluse näha loodust tärkamas ja õppida aias leiduvaid elusorganisme märkama. Eriti suur huvi lindude ja metsloomade vastu on nooremal lapsel, kellel olid lasteaia lõpetamise puhul ebaharilikud soovid. Ta soovis omale heegeldatud madu (päris madu ma ju ei luba võtta, kuigi viimati soovis ta saada maotaltsutajaks), päris oma potitaime ja raamatut Eesti metsloomade kohta. Viimase puhul nägin küll kurja vaeva leidmaks raamatut, mis ei oleks liiga titekas, kuid lõpuks sai ka see soov täidetud. Loodetavasti see looduse- ja loomadehuvi niipea ei vaibu ja tänu sellele on lapsel tulevikus olemas kindel ja turvaline maailm, kuhu sukelduda, kui argipäevamured üle pea kasvavad.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare