Ajalooliselt on siidilillede tegemine väga vana kunst, mis sai alguse muidugi sealt, kust on alguse saanud ka siid ise – Hiinast.
Tuhandeid aastaid tagasi hakati siidiusside kookonitest siidi tegema ja ühel hetkel hakati sellest ka lilli valmistama. Siis ei olnud veel tegemist laialdase ettevõtmise ja tööstusega, pigem oli see üks hiinlaste viis end kunstiliselt väljendada. Siidi saamine ja lillede tegemine olid kulukad ja aeganõudvad tegevused, nii et algul said neid lilli endale lubada vaid palee rikkaimad naised. Alles sajandeid hiljem, kui kaubavahetus laienes, levis ka siidilillede tegemise kunst, pannes aluse siidilillede äri õitsemisele.
Euroopas olid esimesed siidilillede valmistajad itaallased 12. sajandil. Neile järgnesid paar sajandit hiljem prantslased, kes viisid siidilillede tegemise kunsti niivõrd kõrgele tasemele, et väidetavalt olevat Marie Antoinette siidist roosi nähes minestanud, kuna see oli liiga täiuslik. Siidilillede võlu seisnebki selles, et nad näevad niivõrd ehtsad välja, et kui neid ei puutuks, siis vahel ei saakski aru, et tegemist pole päris õiega.
Prantslased viisid siidilillede kunsti edasi Inglismaale, kus see saavutas oma populaarsuse tipu 19. sajandi lõpul. Tööstuse arenedes muutus ka materjal, millest siidililli tehakse, muutes kaunid õied kättesaadavaks kõigile.
Kui aga tahta ikkagi päris siidililli valmistada, ehk siidifloristikat teha, tuleb kasutada päris siidi, mis on želatiiniga tugevaks töödeldud. Neid, kes oskaks teha selliseid siidililli, mis pärisõite kõrval autentsed välja näeks, ei olegi Eestis väga palju, kuid tehnika kogub aina enam populaarsust.
Rikka Toman on üks neist, kes on siidifloristikat käinud Nõmme huvikoolis Meta Tulyakova käe all õppimas. Seda, kust tuli tal see tahe ja mõte midagi niisugust õppida, ta enam ei mäletagi. Pikalt aga oli see soov olemas, kuni Rikka märkas juhuslikult sotsiaalmeedias ringelnud teadet koolituse kohta ja teadis, et see on just see, mida ta tahab teha.
Aasta jooksul, mis Rikka on end sel alal koolitamas käinud, on ta läbi teinud neli koolitust – roosi, mooni, rukkilille ja karikakra. Neist viimase õppis ta ära iseseisvalt, juhendaja õpetamas video vahendusel. Veel on Rikkal plaanis õppida pojengi tegemist. Tema sõnul tasuks neil, kel huvi siidifloristika vastu, mõnel koolitusel kindlasti ära õppida mooni, roosi ja karikakra tegemine, kõik muud lilled on nende põhjal võimalik ise tuletada. Kuigi Rikka ise alles õpib, on ta valmis neid siidifloristika teadmisi, mis seni omandatud, ka teistele õpetama.
Protsess, kuidas siidilillede tegemine käib, algab siidiriide želatiiniga tugevaks tegemisest. Pärast seda joonistatakse lõuendile selle lille kuju, mida teha tahetakse, kroonlehtede kaupa, ning värvitakse siidivärvidega ära. Värvides on oluline jälgida, et värvid sulanduksid omavahel nagu päris õite puhul. Kroonlehtedele kuju andmiseks kuumutatakse neid vahtkummist aluse peal aparaadiga, mida vähemalt koolitusel käinud nimetavad bulkiks selle venekeelse nimetuse pärast. Venemaal on siidilillede tegemine väga populaarne ja parimad töövahendid tulevad ka just sealt.
Lillede tegemisel oleks hea, kui mõni pärisõis eeskujuna ees oleks. „Kõige parem on, kui võtad lilleõie peenralt, joonistad maha kroonlehed ja hakkad edaspidi neid šabloonina kasutama. Kokku pannes jälgid looduse eeskuju. Selleks lammutad enne ühe pärisõie lahti,“ sõnas Rikka.
Lille südamik tehakse vatipadjast, mis kaetakse lille meenutamiseks maisimannaga. Moonide mustade täpikeste saamiseks värvitakse manna aga eelnevalt akrüülvärviga ära. Lille hoiab koos traat ja et kõik õigel kohal püsiks, kasutatakse PVA-liimi.
Ühe õie tegemine on ääretult aeganõudev, eriti kui tahta võimalikult autentset õit saada. „Aga see on hästi rahustav, lähed mõtetes endasse ja loodusesse. Ja õpid lilli tundma,“ lisas Rikka. Näiteks paljud ei teagi, et roosi kroonlehed on seestpoolt kollased ja kui see detail lille tehes tähelepanuta jätta, siis tulevat roos väga võõras, kuigi tegelikult ei jää seda kollast näha. Rikka sõnul ongi sageli ettekujutus sellest, milline lill lahti võttes on, hoopis erinev sellest, mis tegelikult on.
Kuna peale aja kulub ka materjali, eriti siidi palju, on siidilillede tegemine pigem „iseendale nokitsemise rõõm“, nagu Rikka ütles. Kui neid lilli müüa, oleks tükihind päris kõrge. Kuid ka neile on siiski oma klientuur olemas. Peamiselt kasutatakse siidililli pulmadekoratsioonides – pulmakimbud, lilleneiude kaunistused, kübarakaunistused, peaehted, vööd.
Kui aga tehagi kellelegi suuremas koguses lilli, mis peavad sarnased välja nägema, tasub töö käigus kirja panna, mis värvi ja kui palju (lausa tilku lugedes!) ühe õie tegemise jaoks kasutati. Kui seda infot ees pole, ei õnnestu täpselt sama värvigammat enam saada. Nii et siidilillede tegemine on paras täppistöö.
Erinevaid käsitöövõtteid oskab Rikka teisigi ja tal on kindel plaan end veelgi täiendada ja ära õppida nunoviltimine. „Siidifloristika ja nunoviltimine käivad käsikäes ja neid annab kokku kõlama panna. Siid ja vill mõlemad hoiavad nii sooja kui ka külma, tänuväärne on neid riideesemes kokku miksida,“ sõnas Rikka. Ühe näitena sellest, kuidas siid ja vill omavahel klapivad, demonstreeris Rikka ka üht Rootsi käsitöömessilt soetatud pontšot.
Selline erinevate tehnikate ja materjalide kokkumiksimine on üldse Rikkale hästi omane. Näiteks armastab ta romantilisi kleite tehes miksida neis omavahel heegeldatud pitse musliinkangaga. Tulevikuprojekt on aga mantel, kus saaks omavahel miksida villa, sitsi-satsi ja siidifloristikat.
