Justkui kuu enne valimisi

Koalitsioonierakonnad on suvepuhkustele vaatamata närviliseks muutunud. Kui paar kuud tagasi kehtinud eriolukorras koroonakriisi likvideeriti, astusid kolm võimuparteid vapralt ühtses taktsammus. Hädaolukorras ja sellele järgnenud ebamäärases „teise laine” ooteajas on rütm aga lootusetult segi läinud. Võiks isegi öelda, et ühte jalga käimisest pole midagi järele jäänud.
Näiteks jäi läinud reedel paljudele silma, et peaminister Ratase korraldatud „koroonasõja” eesliinil võidelnute tänamise üritusel olid kohal peaaegu kõik ministrid. Puudusid ainult mõned, nende hulgas näiteks sise- ja rahandusminister. Eriti üllatav oli, et „kriisijuhiks” tõusnud Martin Helmet ei olnud tänajate hulgas. Hooti tundub, et kriisi ajal lasid koalitsioonipartnerid rahandusministri kergemeelselt valitsust juhtima (keegi peab ju uudses ja keerulises olukorras vastutuse võtma) ja nüüd ei teata, kuidas võimu tagasi saada – juhtimine ja vastutamine hakkasid rahandusministrile nii väga meeldima, et ta pole tähelegi pannud, kuidas eri- ja hädaolukord läbi said.
Eriti selgelt tuli see ilmsiks laupäeval Tallinnas koos olnud EKRE kongressil, kus parteijuhid lõbustasid ennast sellega, et alandasid ja solvasid koalitsioonikaaslasi. Paar päeva hiljem anti mõista, et ärge põdege, see oli pelgalt poliitsõu, ei midagi tõsist. Isegi Keskerakonna aseesimees Jaanus Karilaid, kes on muidu suhtumises EKRE-sse üsna leebe, ei saanud sellega väga leppida ja pidi tõdema, et valitsuspartneri kongress mõjus operetlikult naljakalt ja hea oleks, kui kõnedes välja öeldut realiseerima ei hakata, sest see võib viia halenaljaka lõpuni.
Ka kolm päeva enne kongressi salvestatud Sõnumite jutuajamisel Isamaa esimehe Helir-Valdor Seedriga kõlasid mitmel korral ettevaatlikult kriitilised märkused „mõne poliitiku” aadressil, kelle nimed jäeti küll täpsustamata (jutuajamine on tänases lehes, kes loeb, võib ise mõistatada).
Kõik see ja lisaks veel ka esmaspäeva hommikune nn 24 tunni otsus, mis puudutab võõrtööjõu kasutamist, viitavad tõsiasjale, et üksmeel on valitsuses defitsiidis. Seda puudujääki on algusest peale väga püüdlikult vabanduste ja seletustega varjata katsutud, kuid nüüd on kõik maskid maha võetud. Ometi oleks naiivne arvata, et see võiks tähendada koalitsiooni lagunemist.
Kuigi ühisosa koalitsioonipartneritel väga ei ole, on igal neist väga palju kaotada. Jüri Ratas kaotaks peaministri positsiooni ja pole ühtegi märki, mis lubaks, et ta võiks selle ükskõik millises järgmises valitsuses jälle tagasi võtta. Ka EKRE kaotaks oma praeguse ülimalt sobiliku positsiooni – vaevalt teda mõnes järgmises valitsuses enam niimoodi laiutama lastakse. Seega, valimised on alles kaugel ja sõu, nagu EKRE poliitikud ütlevad, teenib vaid meelelahutuslikku rolli. Et rahval „teist lainet” oodates igav ei hakkaks.