Eelmise nädala lõpp möödus paljudele Märjamaa inimestele folgirütmis. 31. juulist kuni 2. augustini olid XXIII Märjamaa Päevad ja XV Märjamaa Folk. Olenemata erakordsetest oludest ja päeva võrra lühemast kestusajast, oli kolmepäevane programm siiski sisutihe ja pakkus uusi kogemusi nii rahvatantsu armastajatele, käsitöölistele, toidugurmaanidele, sportlastele kui ka ajaloohuvilistele.
Kaunid kodud kui valla visiitkaardid
Esimesed tegevused käisid Märjamaal juba reede lõunast saadik. Päeva esimene pool oli suunatud lastele ja noortele. Ametlikult avatuks kuulutati Märjamaa kaks tähtsamat sündmust õhtul kella kuuest, kui vallavanem Meelis Välis sõna võttis. Kuna Märjamaa folgil oli sel aastal väike juubel, tegi Välis folgi algusaastast ja hilisematestki väikese kokkuvõtte. Näiteks tõi Välis välja, et esimesel aastal oli Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi esimees Kalev Järvela sõnanud, et läbi laulu ja tantsu õpivad inimesed tundma erinevaid kultuure. Ka hiljem on tõdetud, et väliskülalised muudavad folgipeo kirevaks ja maailma väiksemaks.
Selleks, et Märjamaa folk ja Märjamaa päevad oleks ühed erilised sündmused, mis tõmbaks külastajaid ka kaugemalt kohale, teevad ära suure töö korraldajad, esinejad ja nende juhendajad. Välis tänaski neid inimesi, kes on kõik need 15 aastat pühendunult nende kahe sündmuse korraldamise taga oma nõu ja jõuga seisnud – Märjamaa folgi idee autor, eestvedaja ja korraldaja Kalev Järvela, Märjamaa rahvamaja kultuuritöö korraldaja Ene Klaus, mitmeid rahvatantsurühmi juhendav Riho Pohla ja rahvamaja kunstiline juht Kairi Paunmaa.
Oma kõnes sõnas Välis, et küllap leiab igaüks nende kolme päeva jooksul endale midagi, mis kõnetab, midagi, mis teeb südame soojaks.
Märjamaa folgi lipu heiskasid Märjamaa gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetanud Helen Kaun, Triinu Toomet ja Hendrik Kuhi. Traditsiooniliselt kuulutatakse folgi ja Märjamaa päevade avamisel välja ka Märjamaa valla kaunimate kodude tiitlisaajad. Nii selgi aastal, selle erinevusega, et peale viie põhikategooria otsustati välja anda ka üks eriauhind. Valla haldusosakonna juhataja Margus Vaher ütles, et vallarahva kaunid kodud on valla visiitkaardiks. Ja neid, mille seast valik tehti, oli päris palju. Sel aastal ei pidanud vald kauneid kodusid ise otsima, kõik 15 nominenti esitasid majaomanikud ise või „reetis” mõni naaber kauni koduaia.
Aasta külaks valiti Ojapere küla, kaunimaks ettevõtteks Pajaka külas asuv Ruunawere hotell, kaunimaks kortermajaks Märjamaa alevis Pärna 12 asuv hoone, kaunimaks koduks tiheasustuses Liia ja Aavo Lumi kodu Liiva tn 22 ning kaunimaks koduks hajaasustuses Oese külas asuv Leppoja talu, mida peavad ema Ene ja poeg Kalmer Jeeser. Eriauhinna kõige kaunima väliköögi eest, mida komisjon kunagi on näinud, sai Kohatu küla Aasa talu perenaine Piret Karus.
Märjamaa esimene ööorienteerumine
Õhtu jätkus tantsuliselt. Esimesena astusid lavale seekordsed ainsad päris väliskülalised – Leedust tulnud seenioride rahvatantsuansambel Patrepselis. Leedulaste tantsude puhul võib leida mingeid sarnasusi meie enda rahvatantsuga, aga Kaukaasia tantsuansambel Terek pakkus hoopis teistsuguse elamuse. Tantsuansambel ise on aga täiesti Eesti enda oma, osa tantsijaid, tõsi küll, Kaukaasia juurtega, aga nende hulgas on ka vene ja ukraina taustaga tantsijaid.
Veel enne, kui kätte jõudis ajalooline hetk ja anti start Märjamaa esimesele ööorienteerumisele, sai kuulda Laikrete pereansambli esinemist. Ja siis oli see kauaoodatud hetk käes. Suurem osa rahvast jäi Väliharfi saatel festivaliklubisse tantsima, kuid mingi hulk inimesi oli vahepeal sportlikud riided selga tõmmanud ja valmistus rajale minema. Olin ka andnud lubaduse kaasa teha.
Mind lülitati tiimi, kuhu kuulusid Naiskodukaitse liikmed. Orienteerumise korraldas Naiskodukaitse Rapla ringkond, kuid see siiski meile erilist eelist ei andnud. Leppisime kohe alguses kokku, et mingit hullu jooksu ei tee, parem kõnnime, kaks tundi liikumist ootas ju ees. Alguses siiski esimesed punktid said pooljoostes läbitud. Kokku oli terve Märjamaa alevi peale 40 punkti, stardile lähemad andsid vähem punkte, kaugemad rohkem. Igas punktis oli ka valikvastustega küsimus, mille õige vastuse täht tuli märkida kaardil olevasse tabelisse. Kuna aga punktid ei olnud mehitatud ja reeglites oli vaid kirjas, et finišisse peab tiim ühiselt jõudma, kasutasid mitmed süsteemi nõrkust ja läksid seda teed, et osa tiimist läks ühes suunas, teine teises suunas ja enne lõppu saadi kokku.
Kõige enam elevust tekitas Märjamaa päästekomando juures asunud punkt, mis oli ainsana ka mehitatud. Kõigepealt tuli ühel tiimiliikmel tulekustutiga väike tulekolle kustutada ja siis jalgupidi veega täidetud basseini ronida, et küsimus kätte saada.
Korraldajana jäi Naiskodukaitse oma debüüdiga nii palju rahule, et kavatseb ka järgmisel aastal ööorienteerumist korraldada, siis küll seekordseid süsteeminõrkusi üle vaadates ja teistmoodi lähenemist katsetades.
Loomadest pitsideni, autodest kärudeni
Teine folgipäev algas minu jaoks Märjamaa vallaraamatukogus, kus müüdi seismajäänud raamatuid. Vaatamist jagus sel päeval keskväljakul rohkelt, väljas oli valik Käru muuseumi kärudest, natuke vanatehnikat suurte masinate näol ja Eesti jalgrattamuuseumi väike väljapanek. Lisaks veel käsitöölaat, mille kohta nii mõnigi ütles, et selline pisike laat on palju etem, kui mõni suur.
Nunnumeetri sai põhja aga lemmikloomanäitusel, kus leidus igasuguseid karvaseid, sulelisi ja soomuselisi loomi – näiteks papagoid, madu, vasikad, poni, eesel, jänesed, tõukanad, lambad, koerad ja kassitõug maine coon, kes näeb välja nagu väike lõvi. Enamik lapsi (ja mis seal salata, ka täiskasvanuid) oleks hea meelega just seal loomanurgas oma päeva veetnudki.
Kõige enam tõmbas mind aga telgi juurde, kus käis usin pitside valmistamine. Liina Langi ja Anne Ummalas kudusid pitsmustreid ja pits oli ees ka niplispitsimeistritel Kai Hermannil, Aili Kuldkepil ja Ulvi Kalmetil. Viimatimainitu moosis mu lõpuks niimoodi ära, et istusingi padja taha ja hakkasin oma esimest niplispitsi tööproovi tegema. Seni olen öelnud, et niplispits on küll asi, mida ma ära ei õpi – tundub täieliku tuumafüüsikana -, aga nüüd saan öelda, et vähemalt põhitõed on selged. Tore oli midagi uut õppida, nii et järgmine aasta siis paluks parmupilli töötuba.
Niplispits on päris ajakulukas (aga samas närverahustav) ettevõtmine, nii et samal ajal, kui pits valmis, ei pööranud ma üldse tähelepanu sellele, et laval parasjagu rahvatantsijad jalga keerutavad või et kultuurimajas esitas naiskoor Paula laululavastust „Me olem’ sõsare“.
Laupäev oli ka kodukohvikute päev ja see teema kogub iga aasta aina tuure. Sel korral oli kokku 21 kohvikut ja seda üle kogu valla, nii et kõikide läbikäimiseks oleks nii ajast kui ka rahakoti paksusest puudu jäänud, rääkimata kõhu mahutamisvõimest.
Üks kindel siht oli mul aga silme ees, kuhu jõuda tahtsin. Nimelt Wäega Wärgi kodukohvikusse „Wäega waimustav mekk“, kus peale heade maitsete sai ka käsitööd ja kunsti imetleda ning elavat pillimuusikat kuulata. Ja ei saa unustada ka Bosset, kohviku perenaise prantsuse buldogist koera, kes suurte lootustega süüa nuruma tuli, kuid sai saagiks vaid paid.
Märjamaa folgi traditsiooniline osa on rongkäik rahvamaja juurest lauluväljakule, kus peale Märjamaa valla enda tantsurühmade esinesid seekord juba varem nähtud Leedu tantsijad ja Kaukaasia tantsuansambel ning Korea tantsurühm, kelle puhul on samamoodi tegemist Eesti enda trupiga, kes tutvustab korea rahvuskultuuri tantsude ja muusika kaudu. Õhtu lõppes Anne Veski ja ansambli Vanaviisi saatel.
Ideaalne perepäev lõõtspillimuusika saatel
Teist aastat on lõõtspillipäeva (järjekorranumbrilt juba 17.) pesaks Jõeääre külas asuv Paisu turismitalu. Sinna Vigala jõe kaunisse loodusesse ja taluümbrusesse sobis pühapäevane lõõtspillipäev nagu valatult. Ilm oli ka peaaegu et ideaalilähedane, olles mitte liiga palav ega mitte liiga külm. Kellel piknikukorvi endal ühes polnud, sai kohapeal head-paremat soetada, nälga ei jäetud. Nunnumeeter sai samuti jälle põhja viidud lammaste ja jäneste vaatamisega. Ka huumorisoon sai oma osa, õhtujuht viskas võimalusel ikka mõne killu jutu vahele. Nii et ideaalne kooslus perega mõnusa pikniku pidamiseks.
Muusikutega kokku oli külastajaid vähemalt selleks hetkeks, kui lahkusin, kirjas umbes 500. Eelmise aasta rekordit, 600 külastajat, küll lüüa ei suudetud, kuid tänavuse aasta eripärasid arvestades suurepärane tulemus.
Muusikuid oli kohal umbes 50. Kõik nad said laval esitada kaks lugu. Mõni mängis üksi, mõni kaksi, mõni võttis aga veelgi rohkem sõpru ühes. Osa ainult mängis pilli, teised võtsid ka lauluviisi üles. Tore oli näha, et peale vanade pillimeeste on ka noori lõõtsamängijaid peale kasvamas. Kohale oli tuldud kogu Eestist, eriti suur pillimeeste punt oli aga tulnud Saaremaalt. Kõige rahvusvahelisem oli aga üks duo – üks pärnakas, üks sakslane, kaks Itaalia pilli ning lood Soomest ja Inglismaalt. Päev lõpetati ühiste lõõtspillilugude mängimise saatel.
