Elupuu talu on koht, kus tekib armastus hobuste vastu

Endise Raikküla, nüüdse Rapla valla Lipametsa külas asub Elupuu talu. Juba sellele paigale lähenedes on näha, mis on selle talu põhiline tegevusala. Teeäärses koplis paistab mitu hobust, andes mõista, et see on koht, kus saab just nende suursuguste loomadega lähemat tutvust teha.

Talu õuele jõudnud, tuli meid tervitama taluperenaine Margit Düüna ja kaks pere koertest korraldasid korraliku koerakontserdi. Varemgi on Margiti pere Raplamaa Sõnumite huviorbiidis olnud kui kõige sportlikum pere, kuid seekord tulime uurima just seda, millised hobused Elupuu talus elavad ja mis nendega teha saab.
Esmalt seadsimegi sammud talli poole, kus kohe väga uudishimulikud hobused end siseruumidest õue aia taha vaatama seadsid, et näha, kes neile seekord siis külla tulid. Margit tutvustas hobuseid järjest ka nimepidi: Luky-Liisu, Kelli-Kellukas, Leedi Milla, Tassa, Anett-Anne-Mai, Katariina ja Pentagon. Enamik nimedest on Margiti enda pandud, ainult Pentagon on oma nime saanud ühelt peretütrelt, kes on ka tema omanik.
Natuke pikemalt rääkis Margit ratsaponist Katariina, kes oma 22 eluaastaga on talli vanim hobune. Tegemist on poniga, kes on just algajale ponisõitjale hea. Ilmselt on väga paljud lapsed temaga sõita saanud ja seda augustikuisel laste mitmevõistlusel Rapla Vesiroosi kooli staadionil, kus Margit on koos Katariinaga mitmeid aastaid käinud. Vaatamata oma kõrgele eale osaleb Katariina seniajani võistlustel. Paljudes ratsakoolides on sellises vanuses hobune juba pensionil ja eks ole ka Elupuu talus mõni selline vanaduspõlve veetev loom olemas, kes vaid üksikutes asjades kaasa teeb. Tänavune pikk puhkus on aga Margiti sõnul nende vanuritegi mõtted mujale viinud ja neid lustlikumaks teinud, nii et sõna kuulata nad enam väga ei taha.
Kokku on hetkel talus 20 hobust, neist 19 on pere enda omad ja üks on võõras, võetud paarituse eesmärgil. Margit aga lisas, et kuna praegu ei ole saanud ühtegi hobust maha müüa, ei ole ta tahtnud ka rohkem hobuseid paaritada. Tõugudest on esindatud eesti ratsaponi, eesti hobune, tori hobune ja nende ristandid.

Lastelaagrid

Elupuu talu üks peamisi tegevusalasid praegusel suvisel ajal on lastelaagrite korraldamine. Laagrid on toimunud viimased kolm aastat, enne seda oli pikk paus, aga varem olid laagris pere oma lapsed ja tuttavate lapsed, nii et majas oli pidevalt kümmekond last. Sel aastal on olnud kolm viiepäevast lastelaagrit, millega on rahul olnud nii lapsed kui ka lapsevanemad. Põhisuund laagris on ikka ratsutamisel ja hobustega tegelemisel.
Üldjuhul on laagris kuus last korraga. Ainult eelmisel aastal juhtus nii, et lapsi oli rohkem, kui plaanitud. Tänavu on Margitil ülevaade laagrisse tulevatest lastest parem, kuna kehtestati reegel, et sotsiaalmeedia kaudu suheldes kohta kinni ei panda, kõik saadavad kirja teel sooviavalduse lapse laagrisse registreerimiseks. Laagrisse tulevad lapsed kogu Eestist, on tuldud Tartust, Tallinnast ja isegi Võrust.
Enamasti on laagrisse tulevad lapsed vähemalt kaheksa-aastased, kuid on ka pisemaid, lausa viieaastaseid lapsi olnud. Eraldi on laagrid algajatele ja edasijõudnutele. Paljud neist, kes algaja ratsahuvilisena Elupuu tallu tulevad, jäävad ka edapidi käima, tulles trenni.
Kuna Margitil on hobuteraapia kutsetunnistus, käivad Elupuu talus ka rehabilitatsiooniplaaniga lapsed Ridiradiralla OÜ kaudu, kuid hobuteraapias käib ka Lipa lasteaia rühm Lustilaps.
Teist aastat toimuvad laagri lõpus ka võistlused. Eelmisel aastal olid need kolme talli vahel, sel aastal võisteldi Kuusiku talliga, kes Elupuu omadele küll ära tegi. Margit on aga õnnelik, et esimeses sõidus, juhtimisparkuuris saavutas nende talli sõitja esikoha, eriti just seepärast, et eelmisel aastal jäi nüüdne võitja samal alal viimaseks.
Võistlust on oodatud vaatama ka lapsevanemad ja pärast järgneb väike koosistumine. Kõik laagrilised saavad roseti ja diplomi laagris osalemise eest, et lapsele jääks ikka peale mälupiltide mingi mälestus laagrist, kus ta käis.
Peamine rõhk laste ratsutamises on ponispordil. „Seda selleks, et lapsi innustada ja anda motivatsiooni selles osas, et toimub edasiminek. Läbi selle, et nad saavad võistelda omavahel, tekib ka motiveeritus edasiminekuks ratsaspordile,“ rääkis Margit.
Lastele suunatud on ka ratsamatka õppelaagrid, mis varem on talu üks trumpalasid olnud, nagu Margit sõnas. Kevaditi täitus just see laager esimesena. Tänavu jäi aga huvi selle vastu väikseks.
Varem on Margit saanud laagrite korraldamiseks ka projektitoetust, kuid sel aastal mitte. Kuid näiteks Lagedi ratsakool (mille juhataja on Margiti esimene treener Ain Unt) sai huvialahariduse programmist oma augustikuisele laagrile toetust.

Päkapikumõõtu Amadeus

Praegu on Elupuu talus ka kolm õige noorukest hobust, kes on koos emadega eraldi aedikus. Noorim varss on alles juuli lõpus sündinud. Margit nimetabki seda kohta hobulasteaiaks. Noored hobused ka mängivat omavahel ja kepsutavat ringi nagu lapsed ikka. „Kolm neid vaid küll on, kuid oleme õnnelikud, et neid just nii palju on. Oleks neid rohkem sündinud, oleks ma ehk juba peast hall,“ ütles Margit naerdes. Sellise arvu varssade puhul on aega kõigiga tegeleda.
Kõige pisem, täitsa päkapikumõõtu poni on Amadeus, kes sulatab kõigi südamed oma armsusega. Kuigi algul oli ta väga arglik poni, on ta oma kolmekuise eluea jooksul kõvasti julgust juurde saanud, ilmselt tänu sellele, et ta on nii paljudel laste sünnipäevadel koos oma ema Amandaga käinud. Agaralt otsis ta ka meie tähelepanu, proovides ampsata nii jalanõude paelu kui ka pugeda fotokotti (mis peaaegu õnnestus).
Erinevatel üritustel on Margit oma hobustega käinud juba aastast 1994. Seda kõndimist, mis niimoodi hobuste kõrval teha on tulnud, on olnud ikka tuhandeid kilomeetreid. Sport ja liikumine on aga Margiti pere elu lahutamatu osa. Margit meenutaski aprillikuist hobustega idapiiril valvamas käimist, kus hommikul käidi 10 km ja õhtul 24 km. Neli päeva sellist hobustega patrullimist oli Margiti jaoks hea kevadise vormi tõstmise koormusmatk.
Samal ajal, kui hobused naudivad seda, et neile tähelepanu pööratakse, rääkis Margit veel ühest tegevussuunast, milleks on ratsamatkad metsas. Rada läheb ümber talu, metsa sees ja selle käigus näeb ka pärandkultuuriobjekte, millest Margit pikalt rääkida oskab. Palju on metsas vanu talukohti, näiteks poksija Anton Raadiku sünnipaik. Raikküla ümbrus on ka rikkalik oma lubjaahjude poolest. Näiteks on seal Eino lubjaahi, mis on KIK-i toetuse baasil taastatud. „Mõned inimesed tulevad teadlikult pärandkultuurihuviga, nii et peab neist rääkima; mõned tahavad lihtsalt hobustega olla,“ sõnas Margit. Grupi suurus on ratsamatkadel kuus inimest, see on täpselt paras selleks, et Margiti jutt inimesteni jõuaks.

Suureks kasvanud hobi

Hobustega on Margit nüüdseks tegelenud 30 aastat. Kõik sai alguse Kostivere tallist, kus ta 1989. aastal ratsaspordiga tegelema hakkas. Kuremaa tehnikumis õppides täienesid ka ratsutamisoskused. Margit meenutas, et oma päris esimest hobust pidas ta koos abikaasaga Raplas, surnuaia kõrval, vana Mitšurini sovhoosi kontori taga laudaboksis.
„Ega mul alguses ei olnudki rohkem plaanis pidada kui ühte hobust,“ ütles Margit. Elu läks aga nii, et pere soetas endale talu, kuhu koliti 1996. aasta emadepäeval. Ja kus on, sinna tuleb juurde, nii et ühest hobusest on nüüdseks saanud 20. See on ka piir, millest rohkem Margit hobuseid võtta ei kavatse.
Hobustega tegelemine on Margiti pere jaoks hobi, mis on lihtsalt suureks kasvanud. „Üritan seda hoida hobina, ei taha seda päris tööna teha, kuigi mulle on pakutud ka seda varianti. Olen kogenud, mis saab, kui võtta seda tööna – see on päris jube tegelikult, siis ei ole seda mõnu enam. Ma teen seda nii, et oleks mõnus, et mitte ületada kõiki neid hobuse heaolu piiranguid,“ sõnas Margit.
Tal on olemas kogemus ka FIE-na, enne masu. Selle lõpetas ta ära ja läks MTÜ peale üle, kui sai aru, et FIE-ndus ei ole see, millega hobuseid pidada. MTÜ puhul saab ta ise valida, mida ja kunas teha niimoodi, et endal ja hobustel oleks hea ja ka külastajatel oleks alati rõõm nende tallu hobuste juurde tulla.
Väikestest asjadest saavad alguse suured ja nii nagu ühest hobusest sai alguse suur hobitalu, võib ühest kohtumisest saada alguse armastus hobuste vastu.